Kuristik. Olle Lauli

et need inimesed moodustavad tegelikult järjekorra, mis algab… pole selge, kust algab, aga suundub lintidega piiratud territooriumile, turvaväravate juurde. Sinna, kus heledates pükstes ja tumedates pluusides security-töötajad valvavad; kontrollivad, vaatavad kõik üle ja lasevad inimesi läbi väravate. See oli jama lugu. Ta tundis, et ei taha sinna minna – kuhu üldse? Ole nagu loll muuseumikülastaja mingi!… Naine ja poiss olid eespool järjekorras, seisid rahvahulgas, aasia turistide grupi juures vist, nii tundus, üsna turvakontrolli läheduses juba. Kuradile, mõtles Sveta ängiga. Ma pole süüdi, Maria, ja ära tule oma lolli eestlase jutuga, et olen. Turvaväravate taga, kuskil seal on liftid ja… mine õige v žopu, ma ei tule sulle järele, Maria, ära loodagi, et ma sinna lifti oma jala tõstan. Lifti! Ma vihkan lifte! Ta kujutles selgesti, kuidas seisab täistuubitud liftis, see muudkui sõidab ja sõidab, ümber tema seisavad kõik, nühivad… seisavad jaapanlased, pressivad end ta vastu, ise naeratavad kogu aeg, nagu kõik oleks väga hästi, ja noogutavad. Kuigi… maailm muutub… halvaks! Ta öögatas, silmad läksid märjaks; mõned lähemal olevad inimesed vaatasid ta poole… Neetud, mõtles ta. Mis see ometi on!… Ja tajus suitsuhaisu. Seda ei saanud siin olla. Aga suur avar ruum tundus nüüd kuidagi väiksena. Kamorka, kus õhku pole… Kamorka spordisaali nurgas!… Katkendlikud mõtted jooksid läbi ta pea… See kehalise õpetaja oli väike ja kõhn. Justkui mingi poiss. Nagu aasialane. Jaapanlane. Ja päevitunud. Mustad hallisegused juuksed. Ning kuidas ta suitsetas. Appi! Tõmbas kogu aeg… Mis te jõllitate! sisistas kehalise õps, ma käisin sõja läbi!… Tal oli oma ruum, pisike vineerist kamorka kooli spordisaali ühte nurka ehitatud, ja see ruum oli paksust suitsust sinine… Umbes kuuekümnene naine, spordidressis kogu aeg, ketsides, mõtles Sveta ja pea käis ringi… Ka spordisaalis oli suitsuvine; see segunes higi, tolmu ja mingi igavese mustuse kuiva lõhnaga, moodustades kokku kehalise tunni lõhna. Hirmu lõhna… Ta neelatas… Õpetaja mõnitused, kui keegi ei suutnud mööda köit laeni ronida. Ma ei suutnud, mõtles Sveta, ma olin kaotaja. Juba siis… Ta tundis iiveldust, nagu oleks midagi halba söönud, kuigi polnud ju. Ta polnud üldse midagi söönud, eile lõunast saadik, pea käis ringi; ta oli suure ruumi keskel, tuigerdas sinna, kus massiivne barjäär saali piiras, vajus käsipuu najale kooku… Ja see oli hetk – hiljem mäletas ta seda selgelt –, kui ta lamab seal trepikäsipuu najal, ei saa aru, mis tal viga on ning… too naine, Maria, ja Oliver lähevad koos teiste inimestega lifti… Sveta kükitas põrandale, istus sinna läikivale kivipõrandale maha ja möödakõndivad inimesed vaatasid teda ülevalt kõrgelt, need jaapani turistid, ja küsisid midagi osavõtlikult. Mõned kummardusid alla ta juurde… Sveta, Svetotška, on sul halb? Oh sa väike vene tüdruk, mis sust saab? Mis sa siin teed üldse, vahid saalipõrandal?… Ta ei mäletanud korraga, miks ta siin on, miks ta… maailmas elab… Kui ta valjusti öögatas, okset tagasi hoides, siis inimesed rohkem ei vaadanud, liikusid lihtsalt mööda ja… maailm pöörles, nüüd jubedalt, ohtlikult. Ta taipas, et ei saa siia kauemaks jääda, hetkekski: kohe tulevad turvamehed jooksuga, tundis rahakotti taskus pigistamas ja see suurendas veelgi hirmu; aga hirm on halb, mõtles ta vaevaliselt… viha on parem, viha annab jõudu. Ta proovis vihane olla, punnis jõuetult, lootusetult; sülitas, pühkis käeseljaga üle suu ja tõusis; läks tagasi sinnapoole, kus olid välisuksed.

      See oli avar saal, kõrged kitsad aknad tõusid lakke… Klaustrofoobiahoog, või mis see oli, taandus veidi; ta võttis rahakoti taskust välja, see tundus suur ja raske, vastik täiesti; kõigutas kotti peos, tundis, et võib kohe uuesti öökima hakata. Ta võttis kogu sularaha välja, lehitses kupüüre, ohkas ja toppis mõned neist püksitasku, ülejäänu rahakotti tagasi; läks ühe ruumi seina ääres oleva laua juurde. Siin tungles palju inimesi, turiste. Sveta trügis läbi rahvamassi letini, sokutas rahakoti letiservale, seda kampsunivarrukaga varjates. Ta nihutas rahakotti letil – ta ei saanud aru, mis lett see siin on, milleks… süda oli jälle paha –, nihutas rahakotti edasi, kuni see teisele poole letti lauale kukkus. Üks vormiriides naine, toimetav teenindajatüdruk, tõstis pilgu, kuid Sveta kiirustas juba, end külastajate varju hoides, ukse poole; ta ei suutnud, hakkas jooksma…

      Ta oli õues, taevas kõrgus pea kohal; Sveta kõndis, siis jooksis, aga jäi kohe seisma, kummardus, käed põlvedel, hingeldas ja vaatas tagasi. Ta vahtis, pea kuklas, üles, sinna kuhugi, kus oli naine ja heledajuukseline Oliver, kes meenutas natuke Vitjat, kes jõkke uppus… Maja… Lift… Kehalise õpetaja, see naine. Spordidressis naine… Mingil hetkel too kehalise õps muuseas kadus. Lihtsalt nagu haihtus… Millal? Võib-olla suvevaheajal; igal sügisel kooli tulles tundus nagunii, et vahepeal on igavik möödunud ja kõik maailmas uus. Uus kehalise õpetaja oli Miron Kalevitš, noor ilus mees, ah! Sportivnõi!… Aga too suitsetav kehalise mutt on ikka meeles, raisk! Ilmub, näe, oma suitsuhaisuga. Isegi siin… Ja voinu prohodila!…

      „Idi v žopu so svojei voinoi!“ pomises Sveta. Aga ikkagi ei saanud ta millestki aru. Halb tunne ei andnud tegelikult ka nüüd järele, kuigi tavaliselt need klaustrofoobiahood ei ole ju sellised… Ta hakkas minema, veidi vaarudes, siis jälle jooksma, aga sundis end käimisele, kuigi keha – kõik temas! – tahtis joosta; ta sundis end seisma ja pea käis ringi, mõtles jälle, mis see on kõik, ning selgelt polnud see miski muu kui hirm. Ta läks edasi, siin oli metroopeatus, inimesed tulid vastu ja hirm kasvas. Ta tundis, et peab siit ära saama… Metroopeatuses vaatas ta kella mobiilil, aga unustas näidu kohe. Ta tajus, et ei taha metroosse minna: sinna maa alla! See metroo on ju jäle! Mitte niisugune nagu Moskvas. Või Piiteris! Oh, Piiter, mu arm, mõtles ta, tahtis nutma hakata… Metrood on jubedaimad kohad maailmas; tunne, nagu oleksid bussi all. Aga ta ei mõelnud rohkem, võttis end kokku, surus vastikuse maha ja läks metroosse; läks inimvooluga kaasa…

***

      „Henn, kamraad, sa ikka hommikust võtad?“

      Aga ta ei vasta, seisab uksel, ei kosta mitte piiksugi, kogukas mees, ja astub kummisaabaste plartsudes üle puhta põranda mu köögilaua juurde; ta ei võta palitutki seljast, istub, suur oma punaka tokerdand habemega ja ta vihmamantlilt niriseb veetilku alla, justkui oleks ta just jõest välja kahlanud. Otse vetevana! Tulnud teiselt poolt kaldalt, Venemaalt, joonelt läbi jõe, mõõk vööl ja oda käes nagu Murometsil; vahepeal jõe keskel sügavates hauakohtades kadunud ta peanupp koos teravatipulise kiivriga pikalt veepinna alla; sumpas seal põhjamudas ja vetikates, siis siinpool kaldal juba ilmutas end jälle nähtavale. Koletis! Oi, Henn, naljamees! Aga ta istub ja põrnitseb mind tusaselt ning mul on hea tuju. Naljatuju. Peavalu läind. Ja egas kogu aeg jõua surmtõsine olla; isegi sõja ajal.

      „Voh, sa õigel ajal tulid,“ räägin taga, „mul naps hakkamas, võtame koos hommikust!… Sa ilusti jõudsid, nii et lust!… Ja kuidas kalailm täna? Tulevad?… Näh, napsi! Ära vaidle!… Sa täpne tulija, iga hommik õigel ajal, teised jäävad hiljaks… samune et… Järvepõllu Rein ja… Täpne, korralik, meie vana Henn, kamraad, kurask, mulle sobib. Rein pole tulemas, tea kas teisedki; laiali jooksnud või, hirmu käes, raiped!…

      Ta hakkab oma suitsupakki välja koukima, ma räägin taga edasi: „Vaata, Henn, tahtsin sulle mainida elukorralduse koha pealt, Euroopa… Saksamaa asjus. Kaotus! Voh, nii see läheb ja…“ ütlen alustuseks, aga ta katkestab mind.

      „Saad vasta hambaid, kui veel igised seda juttu!“

      „Mis? Ah, naljamees sa!… Näe, tige!“ püüan ma naljatleda temaga.

      „Kus püss on?“ küsib Henn läbi hammaste.

      „Rahu, rahu!… Eks seal, kus olema peab. Kus ta siis ikka on!“ kostan reipalt vastu. „Positsioonil. Ootamas…“

      „Albert, raisk! Ma ütlesin, püss peab peidus olema!“

      „Mis – Albert! Albert!… Egas mina kedagi lase, niisama sättisin teise lauale, kesse teab…“ Tunnen ka, et ärritun, no miks ma ei ärritu!

      Poliitika on Hennu nõrk koht. Mees ei ole seal kodune… No ainult Postimees, a mis seal tänapäeval ka kirjutatakse! Raamatuid tuleb lugeda… Ühekorra, kui raamatut sirvisin, kus Vladimir Lenini pilt oli kaane peal, tõmmas ta raamatu mu käest ja kiskus puruks. Täitsa rebis raamatu puruks! Barbar! Raamat oli veel Lenini noorusest, mitte sellest ajast, mis no… Vereimeja!… Ilusad pildid, ühel nooruke Volodja Uljanov seisab, end poolpõigiti trimmi