Ja lõgistas lukku.
Siit edasi läks rööv nagu õlitatult. Esimesena kallutas end alla madrus, loovutas kella. Pisukese kõhkluse järel tõmbas papp välja hõberisti. Isegi Jaša, kõõritades püssi poole, vandus kurja ja tõmbas sõrmest kaks sõrmust.
„Ja sina, kana?” tõstis habemik käe, et lüüa ulguvat eite.
Too kiskus seelikusaba üles, virutas vobla lauale.
„Säh, võta viimane, mis on, et see sulle kurku kinni jääks! Ei ole mul enam midagi, rööviti ilma sinutagi paljaks…”
Kukkus näoli lauale, lasi õlgadel vappuda.
Jäi ainult jaapanlane. Algul silmitses ta bandiiti huviga, kuid varsti hakkas igavlema ja isegi haigutas.
„Mida head sul on, pilusilm? Tean teiesuguseid. Otsiks väheke, leiaks kuldagi.”
„Ikka,” noogutas Masa ja haigutas jälle. Talle kippus uni peale. „On kuldmündid.”
Röövel imestas. Suunas temale kärbiku.
„Anna siia! Kuhu peitsid?”
„Vaat siia,” Masa patsutas oma rinnale. Seal olid siidkotikeses viimased kaheksa tšervoonetsit. „Võta ise, ümarsilm.”
Ta polnud veel otsustanud, kas murda ebaviisakal narazumono´l, kui too käe sirutab, ranne või ainult välja väänata.
Kuid narazumono üllatas teda – tulistas kohe, viivitamatult, sihtides otsaette. Nähtavasti on raudteeröövlitel inimelu tõesti vaid kopikat väärt.
Kuuli eest põikas Masa mõistagi kõrvale. Viskas, end veel sirgu ajamata, käe ette, rapsas relva ära, pani jala taha ning paha inimene prantsatas põlvili. Kuna kuul oli vihisenud isandale väga lähedal, pöördus Masa vaatama – ja kangestus.
Erast Petrovitš istus ikka sama liikumatult, kuid ülilähedalt möödunud kuul oli jätnud meelekohta pika põletushaava.
Masal läks raevust silme ees mustaks.
„Bukkorosu zoooo!!!1” röögatas ta, visates kärbiku eemale.
Haaras isanda rahulikku und häirinud närukaelal kõrist kinni. Teise, rusikasse surutud käe tõstis löögiks üles, kavatsedes purustada alatul akutō´l tema näruse ninaselja.
Vaikne, krigisev hääl lausus pahaselt:
„Sonnani sakebu na.”2
Uskumata oma kõrvu, pöördus Masa vaatama.
Isanda silmad olid paokil.
„Damare. Atama ga itai,”3 ütles Erast Petrovitš silmi kissitades.
Esmane ja kõige tähtsam kohustus inimese elus on tänumeel. See on peamine.
Seetõttu tõstis Masa kõigepealt röövli püsti, pistis tšervoonetsikotikese talle pihku ja kummardas.
„Aitäh sulle, hea karma saadik… Kuhu nüüd? Aga su püss?”
Viimased sõnad said öeldud juba plagama pistnud röövli seljale.
Olgu peale, Butsu temaga.
Täitnud kohuse, sööstis Masa isanda juurde. Too rääkis veel midagi, kuid sõnadest polnud aru saada, sest niipea, kui bandiit kadus, pistis spekulant jälle ulguma.
„Jää vait, loll naine!” sisistas jaapanlane korraks pead keerates.
Eit hakkas kuulekalt vaiksemalt nutma.
„Kurat, kui ere valgus,” kaebas isand, ehkki valgus oli päris tuhm. „Ma ei näe midagi, pimestab. Kuid ma kuulen, et naine nutab.”
Ta kõneles kähedalt, nagu oleks kõri roostes. Masa puudutas sõrmedega ettevaatlikult kuulijälge. Tühiasi, isegi villi ei tule. Äkki pärast kõiki Chang-sensei seansse oligi puudu ainult see üks viimane kõrvetus?
„Ma tahan teada, miks naine nutab,” sõnas isand vaikselt, kuid kindlalt.
„Kas see on ainus, mida te teada tahate?” küsis jaapanlane ettevaatlikult, meenutades professor Kiri hoiatust intellektuaalsete funktsioonide häirumise kohta.
Fandorin pilgutas silmi, raputas kergelt pead.
„Ei. Mul on palju küsimusi. Kõik on kuidagi… imelik. Kuid esmalt tuleb daami aidata. Teda tabas vististi õnnetus.”
„Mu elu on läbi,” ütles eit valjusti ja kõlatult, tõstes järsku pea. „Ma tõmban end oksa. Ausõna, tõmban oksa.”
„Erast Petrovitš Fandorin,” tutvustas isand end talle. „Palun vabandust, et istun. Miskipärast ei suuda üles tõusta. Ja näen teid ähmaselt… Mis teiega juhtus, armuline proua?”
„Või proua!” ümahtas madrus ülevalt. „Prouad on koos härradega nüüd kõik jalga lasknud. Kes jõudis…”
Masa näitas vaikides rusikat ja mühakas jäi vait. Jumal tänatud, isand vist ei kuulnud neid sõnu, muidu oleksid tal tekkinud küsimused, millele oli praegu veel vara vastata.
„Mind varastati paljaks,” kurtis moor uuele inimesele. „Keegi nendest juudastest siin.” Näitas käega enda ümber.
Öös pistis miski puhkima, vagun õõtsatas, hakkas liikuma.
„Me oleme rongis. Kupees,” nentis isand ja saputas end jälle. „Kuid kupees ei ole ju nii palju inimesi.”
Ta hakkas lugema, rääkides iseendaga:
„Meie kaks. Paljaks varastatud daam. Tõmmu preili. Kaks meesterahvast miskipärast pagasiriiulitel. Vaimulik. Ja…” Puuris pilgu vastasnurka, kus filatelist ajas parajasti selga taas teisipidi pööratud sinelit. „… Ja välja heidetud gümnasist.”
„Kust te võtate, et välja heidetud?” imestas too.
„Teil on nööpaugud nööpideta ja vormimüts vapita.”
„Peast segi. Kes siis nüüd kotkastega käib?” sosistas nooruk. Masa näitas ka temale rusikat.
„Isand, te ei kokuta enam,” ütles ta köhatades. Erutus nööris kõri ja pigistas südant.
„Seda sellepärast, et ma magan. Unes ei kokuta ma kunagi,” seletas Fandorin. „Aga pole tähtis. Daame tuleb aidata ka unes. Armuline proua, mis teilt ära varastati?”
„Nõelad! Peaaegu terve nael nõelu! Kotikeses! Uu-uu!”
Riiulilt kummardus madrus:
„Poleks pidanud uhkustama. Ulu nüüd.”
„Nõelad. Pagasi asemel madrus,” sõnas Erast Petrovitš imestuseta. „Milline jamps.” Ning pöördus kannatlikult eide poole, pidades arvatavasti tedagi unenäoliseks nägemuseks. „Ma näen sageli unes mingeid jaburaid kuritegusid, mida pean tingimata lahendama. Ja ma lahendan need alati. Te ju lõpetate nii valjusti nutmise, kui nõelad välja ilmuvad? Millised need olid, kas rauast?”
„Millised siis veel,” ütles moor ininal. „Kullast või?”
„Ei tea. Unes juhtub mida iganes. Kas keegi on kupeest väljas käinud?”
„Ä-ä…” Spekulant võpatas. „Teil on õigus, seltsimees! Nad kõik tuleb läbi otsida! Las teie asiaat kompab kõik läbi!”
„Seltsimees?” Isand vaatas Masa poole, otsekui oodates temaltki mingisugust fantaasialikku vempu. Masa vaatas samuti isandat suurisilmi. Ning järsku näpistas ennast tugevasti paksust põsest: ehmus, et äkki hoopis tema magab ja Fandorini ülesärkamine üksnes viirastub talle.
Erast Petrovitš noogutas iseendale, justkui nõustudes alluma veidra unenäo reeglitele.
„Ei hakka me kedagi läbi otsima. Meil pole selleks