Jättes Arthuri üksi, astusid nad kohvikusse.
„Kas sa lugesid läbi?“ küsis Paul, olles ettekandja minema saatnud.
„Jah, eile öösel.“
„Ja sulle meeldis?“
„Väga. Ma märkasin tegelikult üsna mitut asja, mis käisid minu kohta.“
„Jah, ma tean. Ma oleks ehk pidanud… sinult luba küsima.“
„Ausalt öeldes, poleks see paha teinud küll.“
„Igatahes, keegi peale sinu pole seda lugenud, niisiis…“
„Noh, sellest ma tahtsingi sinuga rääkida. Sa pead saatma selle kirjastusse – ma olen kindel, et see avaldatakse.“
Paul polnud sellega arvestanud. Esiteks, ta ei uskunud hetkekski, et ta romaan võiks mõnda kirjastust huvitada. Ja isegi kui peaks huvitama, polnud ta kindel, et talle meeldiks, kui keegi võõras ta kirjutatut loeks.
Lauren kasutas kõikvõimalikke argumente, aga Paul ei muutnud meelt. Välja minnes küsis Lauren, kas ta võiks nende saladust Arthuriga jagada. Paul teeskles, et ei kuule teda.
Kodus ulatas Lauren käsikirja Arthurile.
„Võta,“ ütles ta. „Räägime siis, kui oled selle läbi lugenud.“
Seejärel oli Laureni kord kuulata, kuidas Arthur korduvalt naerab, ja oodata vaikuses järgmist emotsiooni. Mitu tundi hiljem tuli Arthur elutuppa.
„Noh…?“
„Noh, see lugu on põhimõtteliselt inspireeritud meist, aga mulle see tõesti meeldib.“
„Ma ütlesin, et saatku see kirjastusse, aga ta ei tee seda.“
„Ma saan sellest aru.“
Pauli loo kirjastamisest sai noorele arstile kinnisidee. Kui ta Pauli nägi või temaga telefoni teel rääkis, küsis ta alati üht ja sama: kas ta oma käsikirja on juba ära saatnud? Iga kord ütles Paul ei ja käskis Laurenil selle kohta pärimine lõpetada.
Siis, ühel pühapäeval, hilisel pärastlõunal, helises Pauli telefon. See polnud Lauren, vaid toimetaja New Yorgis asuvast kirjastusest.
„Haa-haa, väga naljakas, Arthur,“ ütles Paul ärritunult.
Üllatunult ütles helistaja, et ta oli just lõpetanud romaani lugemise ja see oli talle väga meeldinud ja ta tahaks kohtuda autoriga.
Nad jätkasid mõnda aega vestlust, rääkides küll teineteisest mööda, ja Paul muudkui viskas nalja. Algul oli toimetaja rõõmsameelne ja siis vihane ning soovitas Paulil järgmisel päeval ta San Francisco kontorisse tulla; siis ta näeb, et see pole nali.
Äkki tärkas Paulis kahtlus.
„Kuidas te mu käsikirja enda kätte saite?“
„Üks teie sõber saatis selle mulle.“
Ja pärast seda, kui toimetaja oli andnud Paulile aadressi, kus nad kohtuvad, kõne lõppes. Paul kõndis oma korteris edasi-tagasi, kuni ei suutnud seda enam välja kannatada, hüppas oma Saabi ja sõitis läbi linna San Francisco Memorial Hospitali.
Kiirabiosakonnas küsis ta kohe Laurenit. Õde mainis, et ta ei näe eriti haige välja. Paul vaatas teda vihaselt ja urises, et kõik hädaolukorrad pole meditsiinilist laadi. Kui talle Laurenit kahe sekundiga kohale ei tooda, siis ta korraldab stseeni. Õde hakkas turvamehele nägusid tegema. Katastroof sai napilt ära hoitud sellega, et Lauren nägi Pauli ja tuli tema juurde.
„Mida sa siin teed?“
„Kas sul on kirjastajast sõber?“
„Ei,“ ütles naine pilku kõrvale pöörates.
„Kas Arthuril on?“
„Üldse mitte,“ pomises Lauren.
„Kas see on jälle mingi su trikk?“
„Ei. Seekord mitte.“
„Mida sa teinud oled, Lauren?“
„Ma ei ole midagi teinud. Otsus on ikka veel sinu teha.“
„Täpsusta. Palun.“
„Ühel mu kolleegil on sõber, kes on kirjastuses toimetaja. Ma andsin talle käsikirja, lihtsalt et keegi erapooletu avaldaks oma arvamuse.“
„Sul polnud õigust seda teha.“
„Mulle tuleb meelde, et sa kunagi tegid minu heaks midagi, mida ma polnud sinult palunud, ja ma olen tänaseni selle eest sulle tänulik. Kõik, mis ma tegin, oli selleks, et anda saatusele… lihtsalt väike müks. Nagu ma ütlesin, see on ikkagi täielikult sinu teha, otsuse teed sina.“
„Mis otsuse?“
„Kas sa tahad seda, mida kirjutasid, teiste inimestega jagada. Sinu lugu võib tuua nende ellu natuke rõõmu. Ja tänapäeval on see suur asi. Igatahes ma pean nüüd tööle tagasi minema…“
Lauren pöördus kiirabiosakonna poole tagasi.
„Muidugi, ära mind täna, ükskõik mida sa ka teed,“ lisas ta.
„Mille eest?“
„Mine sellele kohtumisele, Paul. Ära ole nii kangekaelne. Ja juhul, kui sa seda arvad, siis mina pole Arthurile sõnakestki lausunud.“
Paul läks kohtuma toimetajaga, kes oli ta romaanist huvitatud, ja nõustus tolle pakkumisega. Iga kord, kui ta kuulis sõna romaan, oli tal raske seostada seda looga, millega oli täitnud öid siis, kui ta polnud eriti õnnelik.
Romaan ilmus kuus kuud hiljem. Päeval pärast selle saabumist raamatupoodidesse sõitis ta liftis koos oma kahe arhitektist kolleegiga ja mõlemad hoidsid käes ta raamatut. Nad õnnitlesid teda ja Paul, olles šokis, ootas, kuni nad välja läksid, enne kui vajutas alumist nuppu. Ta läks kohvikusse, kus sõi alati hommikust. Barista palus temalt autogrammi raamatusse, mille oli ostnud. Pauli käsi värises pastakat hoides. Ta tasus arve, läks koju ja hakkas oma romaani üle lugema.
Iga leheküljega vajus ta toolis pisut sügavamale, soovides, et saaks sellesse sulada ega peaks kunagi enam välja tulema. Ta oli pannud sellesse raamatusse osa endast, osa oma lapsepõlvest, unistustest, lootustest ja ebaõnnestumistest. Seda taipamata, seda ettegi kujutamata loevad seda ühel päeval võõrad inimesed. Või isegi veel hullem, inimesed, kellega ta koos on olnud, koos töötanud. Paul, kelle vali hääl ja sõbralik käitumine varjas peaaegu patoloogilist ujedust, istus pärani silmi ja abituna, soovides vaid olla nähtamatu, justkui oma raamatu tegelane. Paul vajus talveunne – ja oli sunnitud sellest välja tulema alles siis, kui Arthur uksele koputas ja ta peiduurkast välja ajas. Vastupidiselt Paulile oli Arthur rõõmus raamatu vastuvõtu üle ja tõi häid uudiseid.
Loo originaalsus oli köitnud meedia tähelepanu. Maureen, arhitektuuribüroo assistent, oli teinud kena kausta ajaleheväljalõigetega. Enamik kliente olid juba raamatut lugenud ja helistasid ning soovisid õnne.
Üks filmiprodutsent püüdis Pauli büroost kätte saada ja – Arthur jättis kõige parema viimaseks – City Lights Bookstore, mille püsiklient ta oli, teatas, et romaan läheb nagu soe sai. Hetkel piirdus Pauli edu Põhja-Californiaga, aga raamatumüüja oli kindel, et sellise tempoga levib see üle kogu maa.
Restorani terrassil, kuhu ta Pauli oli viinud, rääkis Arthur sõbrale, et ta peab habet ajama ja pöörama oma välimusele suuremat tähelepanu, samuti vastama toimetaja kõnedele (vaene mees oli jätnud kontorisse juba kakskümmend sõnumit) ja eelkõige rõõmustama õnne üle, mis talle oli sülle langenud, selle asemel et nina norus ringi käia, justkui oleks keegi surnud.
Paul oli päris tükk aega vait, hingas seejärel sügavalt sisse ja mõtles, et avalikkuse ees minestamine teeks olukorra veel hullemaks. Viimane tilk karikasse oli üks naine, kes ta ära tundis ja segas nende söömaaega ning küsis, kas see romaan on autobiograafiline.
Tõsisel toonil ütles Paul sõbrale, et ta on viimastel nädalatel selle üle palju mõelnud ja et ta annab büroos