Valede kütkes. Kimberly Belle

ei tee. Ta ei ütle küll seda valju häälega välja, kuid ta võtab tõena Liberty Airlinesi väidet, et Will on üks 179-st Missouri maisipõllu kohal tükkideks rebitud inimesest.

      „See lihtsalt pole võimalik. Will oleks mulle öelnud ja ta poleks rääkinud minuga aina Orlandosse minekust. Alles täna hommikul seisis ta sealsamas, kus sina praegu, ja rääkis sellest, kui väga ta seda linna vihkab. Palavust, liiklust, neid neetud lõbustusparke, mis on iga nurga peal.” Raputan pead ja meeleheide muudab mu hääle valjuks nagu sireeni. „Ta on olnud nii suure pinge all, vahest ta ei teadnud, et konverentsi kohta on muudetud. Võib-olla ta on kõik see aeg seal olnud, uidanud palavatel Orlando tänavatel, püüdes uut toimumispaika üles leida. Aga miks ta pole siis mulle tagasi helistanud?”

      Claire surub huuled kokku, aga ei vasta midagi.

      Sulgen paariks värelevaks südametukseks silmad ja tunded plahvatavad mu rinnas nagu pomm. Mida teha? Kellele helistada? Mu esimene mõte on helistada Willile nagu alati, kui mul on probleem, mille lahendamisega ma üksi hakkama ei saa.

      „Sa peaksid telefonirakenduse tegema,” ütlesin talle kord, kui ta oli aidanud mul terve semestri jagu narkootikumide ja alkoholiteadlikkuse ainekava paika panna. „Sa saaksid rikkaks. Selle nimi võiks olla Mida Will ütleks?”

      Will oli oma põlve patsutanud ja naeratanud mu lemmiknaeratust. „Praegu ütleb ta, et sa oled armas ja pead siia tulema ja teda suudlema.”

      Surun sõrmed huultele ja käsin endal rahuneda, et saaksin mõelda. Peab olema keegi, kellele ma saan helistada, kes ütleks mulle, et see kõik on üks suur arusaamatus.

      „Jessica!” Hüppan toolilt püsti ja jooksen telefoni juurde, mis seisab mikrolaineahju kõrval laadimisalusel. „Jessica teab, kus ta on. Ta teab, kuhu konverents üle viidi.”

      „Kes on Jessica?”

      „Willi assistent.” Ma toksin numbri peast sisse ja pööran Claire’ile selja, et ei peaks vaatama tema kortsus kulmu, ära pööratud pilku, seda, kuidas ta huuli närib. Ta teeb mulle meelehead, just nagu Ted tegi.

      „AppSec Consulting, Jessica kuuleb.”

      „Jessica, siin Iris Griffith. Oled sa…”

      „Iris? Ma arvasin, et te olete puhkusel.”

      Tema kommentaar on nii kaugelt teisest seinast, et mul kulub enda kogumiseks mitu sekundit. Jessica võib olla meister telefonile vastama ja hajameelsete tehnikageeniuste päevakavasid korraldama, aga ta pole just kõige teravam pliiats.

      „Khm, ei ole. Mis paneb sind arvama, et me peaksime puhkusel olema?”

      „Sest te peate väidetavalt olema Mehhikos, Riviera Mayas last tegemas, kõik pidi olema hinna sees. Will näitas mulle selle kuurordi pilte ja see näeb välja ime…“ Ta neelab sõna lõpu alla ja tõmbab hinge. „Armas jumal, Iris, ma vist eksin. Ma ajasin kindlasti nädalad segamini.”

      Ma tean, mida Jessica mõtleb. Ta mõtleb, et Will on seal mõne teise naisega, ja mul on sellest ükskõik, sest Jessical võib õigus olla. Vahest on Will elus ja terve ja lõõgastub mõnes Mehhiko rannas? Sekundiks-paariks tärkab minus lootus, kuid see kaob, kui ma taipan, et ta ei teeks seda. Will ei petaks mind kunagi ja isegi kui ta seda teeks, oleks Mehhiko viimane koht, kuhu mu palavust vihkav abikaasa läheks. Kruiis Alaskale oleks rohkem tema moodi.

      „Ta ei saa Mehhikos olla,” vastan ja suudan vaevu oma häält rahulikuna hoida, oma frustratsiooni tsiviliseerituse katte alla peita. „Kas sa siis ei mäleta, et ta on küberturvalisuse konverentsil üks peaesinejaid?”

      „Mis konverentsil?”

      Ma ajan silmad pärani. Miks AppSec üldse selle naise tööle võttis? „Selle, mis toimub Orlandos.”

      „Oota. Ma olen natuke segaduses. Kas ta siis polegi Mehhikos?”

      Andku jumal mulle andeks, aga nüüd kaotan ma kannatuse. Ma tõmban hinge ja karjun telefonitorusse nii kõvasti, et mu kõri hakkab valutama. „Ma ei tea, Jessica! Kurat, ma ei tea, kus Will on! See see neetud probleem ongi!”

      Minu ümber jääb kõik ehmunult vaikseks, vaikivad nii Claire mu selja taga kui Jessica teisel pool toru. See oleks nagu vaikus stereos, kumisemas kummaski kõrvas. Peaksin vabandust paluma, tean, et peaksin, aga nuuksatus muudab mu hingetuks ja ma lämbun järgmiste sõnade kätte. „Nad… Nad ütlevad, et Will oli selles lennukis, mis täna hommikul alla kukkus, aga see ei saa olla tõsi. Ta oli Orlando lennul. Palun ütle, et ta on Orlandos.”

      „Jumal halasta. Ma nägin uudiseid, aga mul polnud aimugi, Iris. Ma ei teadnud.”

      „Palun. Aita mul lihtsalt Will üles leida.”

      „Muidu aitan.” Ta jääb hetkeks vait ja ma kuulen, kuidas ta klaviatuuri klõpsib. „Ma olen kindel, et mina tema tänast lendu ei broneerinud, aga mul on tema parool, millega ma näen tema lennuandmeid. Mis firma lennuk see alla kukkuski?”

      „Liberty Airlines. Lend 23.”

      Veel üks pikaks veninud paus, mida täidab usin klõpsimine. „Okei, ma olen sees. Kohe vaatame… Kas sa ütlesid lend 23?”

      Ma toetan mõlemad küünarnukid kapile, surun ühe käe vastu pead, pigistan silmad kinni, palvetan. „Jah.”

      Hoian hinge kinni ja Jessica hingetõmme annab mulle vastuse.

      „Oh, Iris…” ütleb ta ja tuba hakkab mu ümber pöörlema. „Mul on väga kahju, aga siin see on. Lend 23, mis lahkus Atlantast täna hommikul kell 8.55 suunaga Seattle’isse ja tagasisõit on… Oih. Näib, et ta broneeris ühe otsa pileti.”