Ära ahvatle mind. Lori Foster

läheb vaja midagi rohkemat. Palju rohkemat.“

      Honor turtsatas vihaselt, aga see oli tõsi. „Noh, igavene jama jah.“

      Mees kõhkles, aga küsis siis lõpuks: „Mis nimelt?“

      Nina püsti tõstes vaatas Honor mehe ilusatesse pruunidesse silmadesse. „Ma pole veel õieti sissegi kolinud, ja juba ma ei salli oma naabrit.“

      Selle repliigiga pööras ta ringi ja sammus minema. Aga ta süda peksis ja käed kleepusid ning kõht valutas.

      Ta polnud kunagi nii ebaviisakas, eriti kui teadis, et teine käitus nii, kuna muretses tema pärast. Mis pagan mulle sisse läks?

      Enne auto juurde jõudmist vaatas ta üle õla ja nägi Jasonit seismas, käed puusas, laserpilk otse Honori sisse tungimas.

      Pagan võtaks. Honor pööras ringi ja vaatas talle näkku. „Jason?“

      Mehe lõug kerkis küsivalt.

      „Palun vabandust. Ma ei mõelnud seda nii.“ Otsekohe tundis ta end paremini – ehkki Lexie oleks nüüd tema üle naernud.

      Jasoni käed langesid külgedele ja ta langetas pea. Honor nägi, kuidas ta õlad vappusid.

      Naeris? Honor polnud kindel.

      Aga ta naeratas ja hakkas tagasi kõndima.

      „Honor.“

      Naine piilus tema poole ja leidis, et mehe käed on jälle puusas.