Aga võitjat me välja ei selgitanud. Ühel hetkel lihtsalt ei viitsinud enam mängida ja läksime alla puhketuppa. Kes mida jooma, kes suitsu kiskuma ja lobisema.
Minu poolest võiks stipendiume ja auhindu välja anda alfabeedi alusel. Et jaguks kõigile. Sest raha ei tohi raisku lasta.
Ega vanus midagi loe. Nooremate hulgas on peeneid vana kooli daame, nagu Eda Ahi. Kelle ahju me hakkasime kõik koos puhastama ja remontima kohe, kui ta meie vaestemajja kolis, ilma et ta ise oleks märku andnud muul moel peale ohke, et suitsu ajab sisse.
Nüüd elab samas korteris Andrei Hvostov ja keegi ei rutta ta ahju remontima, ehkki Andrei on mõnus mees. Sõjamees saab ise hakkama ja abi ei vaja.
Ja vanemate hulgas on parajaid vanderselle, nagu Hannes Varblane või nagu oli Lembit Kurvits enne hooldekodu. Asi ei sõltu soost. Kai-Mai Olbri võib olla vägagi mänguline hispaania armastuslaule lauldes ja (kõheldes) taluda, kui ma ta kõrvale pikali heidan ja pea talle sülle panen. Aga (sootuks noorem) Peeter Helme on korrektsus ise (kuigi talub kenasti, kui ma vindisena lämisema kipun).
Konflikte esineb vähe ja enamasti kisuvad need kiiresti koomiliseks. Minu meelest võib neist rääkida küll ja kohe räägingi.
Kunagi ähvardas aastaid Uno Laht kirjanike liidust välja astuda. See oli igaaastane naljanumber, kui ta sel teemal sõna võttis, ise soliidne onks (aga luule on vimkasid täis). Keegi ei arvanud, et ta võiks välja astuda. Aga Laht astuski välja. Mõne aasta eest astus välja Indrek Hargla, poliitilise rahulolematuse tõttu. Sotsid (enamik kirjanikke, kui nad poliitiliselt aktiveeruvad, ongi sotsid) olid pidanud kirjanike liidu saalis koosolekuid. Pisut nõutuks tegid koosolekud ka Hargla ja seepärast ta välja astuski – millega kaasnes tuliseid sõnavõtte. Aga Tammsaare hoopis visati liidust välja liikmemaksu maksmata jätmise pärast ja see on meile kõigile heaks hoiatuseks. Nii eestseisusele kui liikmetele.
Kirjanikevahelistest nägelustest püüan edaspidigi rääkida. Mitte küll kõigest. Ühest kaklusest on mul siiani arm ja kuna see oli mu naise pärast minu köögis, kus on ka voodi, siis seda ma jutuks ei võta. Vähemalt praegu.
Aga kuidas saaks kirjutada kaklustest (sõjastki) ja armastusest, kui ise osa ei võta. Kust sa tead nüansse? Kirjandusest ja filmist? Küllap me sealt palju võtamegi ja teeme ringi. Võibolla Kivirähi Andrus saab noist asjust kirjutada ilma kogemuseta ja Tammsaare sai, aga kõik ei ole sellise kaliibriga. Tuntud hoiak on ikka, et kirjuta sellest, mida hästi tunned, ja ära käi alati kõike välja, vaid hoia sordiini all. Seda viimast võin teha ilukirjanduses, aga siin ei näe väga mõtet.
Veidral kombel olen mitme kirjanikuga, kellega tekkis hea kontakt ja usaldus, vestelnud vaid ühe korra elus. Siis sai nagu kõik selgeks ja öeldud. Et oleme justkui üht masti ja ühe asja eest. Ja iga hinna eest polegi vaja neid asju edasi arutada, kui eluviisid erinevad. Ometi on minu arust olemas mingi imaginaarne kontakt ja kooslus. Ja järgmine kord kohtudes (kes veel elus) võiks jätkata vestlust sealt, kuhu pooleli jäi.
Aga see üks kohtumine on hea. Siis on teise tekstidel uus tähendus. Inimene tuleb tekstidega alati kaasa. Küllap oleks ka Lutsu või Tammsaare tekst teine, kui saanuks nendega teed või teheed (tee piiritusega – Tartu karskusseltsis) juua. Sellest teheest Tartus rääkis viskit pakkudes Paul Saagpakk, kellega kohtusingi vaid korra, kui ta oli Eestis käimas ja resideeris Harju tänava külaliskorteris, kus vaestele kodueesti kirjanikele lahkelt välja tegi. Kambamees missugune.
Alustame siis at random. Ja minu puhul on nagunii kogu kirjutamine at random. Elamine ka. Kui aega-ruumi jääb, kirjutaksin ka kohtumisest iseendaga. Aga nagunii kirjutan kogu aeg endast. Las jääb. Soojendan end parem edevalt kuulsuste valgel ja lasen nende aupaistel särada.
On ka kirjanikke või kirjanduslikke situatsioone, mille pinnalt võiks kanu kitkuda. Aga need on nii väiksed kanad, tibud peaaegu, et las nad jääda.
Paratamatult on tekst mõneti puder ja kapsad, sest ühest inimesest rääkides tuleb riivamisi rääkida mõnest teisestki ja hiljem tolle teise juurde pikemalt tagasi tulla. See on, nagu räägiks suure pere inimestest ja rääkides tuleb rääkida ka peresuhetest.
ALEKSANDER SUUMANIST olin kuulnud lugusid oma – samuti nüüdseks surnud – koolivennalt Talvo Pabutilt. Teatud perioodil elasid nii Talvo kui Suuman kirjanike liidus. Vist peeti üht neist seal heatahtlikult valvuriametis ja ehk nad isegi pidasid ametit kordamööda ja valvasid ka teineteist. Talvo igatahes sai magada laua all (ei mäleta, kelle laua all) ja Talvol on üks kena kirjatükk sellest, kui tähtis on inimesele oma voodi. Kui voodi on olemas, siis selle peale ei tulegi.
Suumani varastest tekstidest rääkis vahel aga kamraad Õnnepalu Tõnu, kellele need olid ta Tartu perioodil äratõukeks, et kirjutada oma esimene kogu „Jõeäärne maja“. Loodustundlikud mehed mõlemad.
Nüüd, kui Suumani suur koondkogu välja tuli, oli musta laega saalis kirjandusõhtu. Õnnepalu ja Pääru Oja lugesid tekste ette, räägiti mälestusi ja Suumani seigakesi. Aapo Pukk, Sassi poeg, oli väga klaar ja veenev. Minu üllatuseks luges Tõnu peaaegu kogu portsu ette peast. Eks ta oli kogu kokku pannes tekstidega tegelenud. Aga alati nii tekstid pähe ei jää. Ma arvan, ta teadis neist suurt osa juba varem peast.
Ma ei tea, et Tõnu elus Suumaniga suur semu oleks olnud. Aga see on Tõnu viis. Ta hoiab enamasti distantsi ja omaette, kuigi on avatud. Tõnuga oli meil kunagi vaat et armastuslugu ja ma elasin tükk aega Kõpus tema ja ta naise Maire pool. Ja sellised asjad jäävad minu meelest sisse alatiseks. Kui ka aastaid ei kohtu. Ikka on justkui lähedus alles. Tõnu on sest kirjutanud oma „Paradiisi“ raamatus ja pole minu asi vist torkida. Nöögiksin ehk ilusa teema ära. Kuigi eks ole meil igaühel oma paradiis, isegi kui asume samal ajal samas kohas ja kõik on kenasti.
Mu ainus kohtumine Suumaniga oli Kuku kohvikus, mida kutsutakse Viiraltiks, ehkki Viiralt on või vähemalt oli Rahvusraamatukogus. Varem jorutasid kirjanikud seal tihtipeale. Nüüd on koht korralikum ja kallim ja ei kõlbagi nagu turistide vahel lämiseda ja räusata ja valjul häälel kirjanduselu kiruda. Kel samas majas ateljeed, nagu Leo Lapin või Kai-Mai Olbri, need ikka käivad, kus nad peaksid siis käima, kui ateljeest saab liftiga otse kõrtsu sõita.
Õigus, samas kohvikus toimus ka mu ainus kohtumine Jüri Tuulikuga. Tuulik rääkis kirjanike kongresside külastamisest Moskvas, aga detailid olen unustanud. Nüüd on kange tahtmine rääkida ära hoopis üks teine Moskva kongressi lugu ja siis peab Märt, kes lugu pajatas, täpsustama nimesid. Koridoris astub ootamatult Paul Kuusbergi juurde Brežnev ja puhub mõne sõna lahkelt juttu, kirjanikud ja kommunistid mõlemad, ühe asja ajajad veidi eri moel. Seda jälgib eemalt Rein Ristlaan ja kui Brežnev edasi liigub, tuleb Ristlaan uurima, millest jutt käis.
„Leonid Iljitš küsis, kuidas elab Manivald Kesamaa,“ vastas Kuusberg silmagi pilgutamata.
See võttis muidugi sõnatuks ja jutul lõpp. Ehk hakkas Ristlaan isegi juurdlema, kuidas Kesamaal käsi käib.
Lugesin kohves niisama lehte ja kaanisin Saku tumedat nagu tihtipeale. Tuli Suuman ja minu üllatuseks teadis mind kohe. Ta oli vunki täis ja tahtis rääkida. Pold seal vist kedagi peale minu tol hetkel, kellega lobiseda, ja Suuman istus pikema jututa maha. Rääkis hulga lugusid, aga ma mäletan kahte, mis mõjusid tähendamissõnadena.
Esimene lugu puudutab Eno Rauda.
Me oleme vahel arutanud, kes on naksitrallide prototüübid, ja see mõeldi ka välja. Ja kust on pärit sõna „naksitrallid“ ja see oli vist hoopis Tammsaarelt. Igatahes vana sõna. Naksitrallide põhi saab olla ainult see, kui paaril kirjanikul olid käsikirjad valmis saanud või raamatud välja tulnud ja raha taskus ja sõideti, mitte punase furgoonautoga, vaid taksoga mööda Eestit ringi ja räägiti elust. Laadimisaega on ju vaja. Muidugi mõni jäigi nii laadima kogu eluks. Küllap see Eno Raua õukond ehk naksitrallid vaheldusid. Väidetavalt