Sel aastal, kui väike Eri astub Tallinna 21. keskkooli esimesse klassi, on laskurkorpuse džässorkestri virtuoosid vormid seljast võtnud ning maandunud ekspoliitohvitser Hardi Tiiduse juhitud Laia tänava Noorte Keskmaja orkestrisse, lisa teenitakse arvukates kõrtsibändides. Laia tänava maja tantsupeod tunduvad hirmutavad, seal lauldakse ja naerdakse, liigub sularaha ja lahvatavad tihti kaklused, millest võtavad osa isegi poksikuulsused eesotsas Berliini olümpia hõbemedalimehe Nikolai Stepuloviga. Pärast Noorte Keskmaja kriitika alla sattumist kolib tantsuorkester tänava võrra edasi Jaan Tombi nimelisse Keskkultuurihoonesse Pikal tänaval. Mõni aeg hiljem astub sama hoone uksest sisse Eri Klas, kes ei unusta seda ajaloolist Mustpeade maja ka 60 aastat hiljem, kui Tallinna Filharmoonia otsib uusi ruume.
Kuna tantsumuusika lähtub lääne eeskujust, satutakse aeg-ajalt parteilise ajakirjanduse löögi alla. Siiski on džässil ja kergemuusikal hulk soosijaid ja miks mitte kasutada estraadiorkestri nime. Kui keelatakse populaarne džässbänd „Kuldne Seitse”, siis sünnib kohe kaks uut. Pärast Stalini surma 1953 käivitub Moskvas uus võimuvõitlus hea ja kurja vahel ning seekord osutub patuks just liigne tagurlikkus. Vahepeal veidi soikunud džässielu läheb Tallinnas uuesti käima.
Noorukest Eri Klasi ei huvita ajalehe- ega kabinetidiskussioonid. Tema on tegudeinimene. Elu tähendab talle lava ja tema viiulikastis on peidus poksikindad. Kord laenab ta Raua tänava kanti piimaga varustanud talumehelt hobuse ja üritab sellega koolimaja trepist üles ratsutada nagu John Wayne kauboifilmis. Koolimaja uksest saabki ta setuka seljas sisse, kuid klassiruumi sellega vist ei jõua.
Temale on keelatu ja lubatu piir teises kohas kui tavalisele lihtsurelikule.
Vanemad. Eri ema Anna, Tallinna juudi koguduse ülemkantori Jossel Gurevitschi tütre, ja isa Eduard Klas-Glassi pulmad.
„Me olime üleaedsed. Eri elas kindralite majas Gonsiori tänavas, mina kõrvalmajas Raua tänavas,” vestab ballettmeister Mai Murdmaa oma kodus Kadriorus ja minevikumeenutused panevad ta silmad särama. Midagi on neis lastes sarnast, mõlemad on ema kasvatada. Kumbki neist on mingis mõttes kaotanud sõjale oma isa.
„Hiljem käisime koos Tallinna 21. keskkoolis. Mina olin ühe klassi võrra eespool. Kord isegi esinesime koos, tema mängis viiulil Brahmsi valssi ja mina tantsisin. Olime ehk 13- või 14-aastased. Eri oli üsna problemaatiline laps, mitte mingil juhul musterpoiss. Ta kuulus kampa, kes oli tantsupidude hirm ja kes sisenesid pidudele läbi WC akna. Kord läksid koolis jutud lahti, et Eri ratsutab hobusega kooli. Nii oligi, Eri ratsutas hobuse seljas koolitrepist üles. Ma nägin seda pealt. Ta ei allunud tavapärasele nõukogude koolikorrale.
Eks hiljem võttis kunst tema üle võimust. Ega minagi olnud väga korralik laps, aga mind distsiplineeris balletikool. Eri ema Anna Klas pidi pojaga ikka küllalt maadlema. Anna Klasiga sain tuttavaks veidi hiljem, keskkooli lõpuklassides.
Eri ei olnud tavapärase paipoisi saatusega, aga hiljem läks kõik õigetesse rööbastesse. Meie side kadus, kui mina läksin õppima Moskvasse ja tema konservatooriumi, aga „Estonias” kohtusime taas. Tema jõudis „Estoniasse” aasta pärast mind ja meid on hiljem ühendanud pikk loominguline koostöö.”
Trummide taha
Tallinna Muusikakooli astub Eri 1955. aasta sügisel. Peagi moodustub esimene džässpunt sellistest noortest meestest nagu Aleksei Zahharov, Heinz Freiberg, Nils Peterson ja varaküps trummar Eri Klas.
Eri sukeldub täielikult Tallinna džässi- ja ööellu ning on ime, et ta jõuab vahepeal ka koolis käia. 1957. aastal on Eri Klas Tallinna paberitehase estraadiorkestri „Sossi Jazz” koosseisuline trummar ja juba esinenud Eesti Televisioonis, mis on tolleks ajaks vaevu kahe aastane. Eri suurteks eeskujudeks on Emil Laansoo, seitse aastat vanem sõber Peeter Saul ning Tombi kultuuripalee tantsuorkester.
Trummimees. Eri Klas 1950-ndatel trummarina laulupeorongkäigus.
„Loomulikult ma tundsin Erkat. Ma käisin ju Bruno Luki juures harjutamas. Mõistsin varsti, et kontsertpianisti minust ei saa, küll aga sai korralik džässpianist, mängisin suviti ikka Pirita bussijaama restoranis,” räägib dirigent Peeter Saul. Ta istub oma kodus Kadriorus ja abikaasa Heli Lääts serveerib kohvi.
„Erka ja minu lood on üpris sarnased. Me mõlemad käisime poksitrennis, mõlemad õppisime Tallinna muusikakoolis, mõlemad teenisime raha kõrtsibändides. Meie emad olid õppejõud ja muusikud. Minu ema Linda Saul oli Töölisteatri orkestri dirigent ja temalt pärisin oma käed.”
Peeter Saul jätkab: „Emil Laansoo bänd oli toona kõige ilmekam ja seal ma mängisingi. Emilil oli absoluutne kuulmine: ma võisin istuda tagumikuga klaviatuurile ja Emil nimetas kõlanud noodid. Emil oli ürgandekas mees, kes suutis raadiost kuuldud laulu hetkega paberile kirjutada ja orkestreeringu juurde teha. Tollased lood olidki valdavalt lääne hittide tõlgendused Eesti kastmes. Emil oli erakordne isiksus. Ta oli professionaalne viiulimängija, aga väga hea ka kitarril ja saksofonil. Emili bändis olid veel Aleksander Rjabov klarnetil, mina või Aleksis Avasalu kontrabassil, Arne Oit akordionil, Elmar Kruus löökpillidel ja laulja Arved Haug. Vahel tegi ka Heli mõne laulu.
Kui Erka bändi jõudis, hakkasid paremad ajad mööda saama. Džäss oli ju keelatud, aga kõik mängisid seda. Meie mängisime Laansoo pundi vähendatud koosseisuga jõeäärses Pirita restoranis. See oli tol ajal popp koht.”
Heli Lääts lisab: „Džässmuusika oli alati veidi põrandaalune asi ja uppuja päästmine oli uppuja enda asi.”
Paraadile. Eri Klas koos sõbra Nils Petersoniga paraadil.
Pirita bussijaama restoranis mängimiseks on Eri veel liiga noor. See on Emil Laansoo pundi öine rahateenimiskoht. Siiski teeb ka Eri seal vahel kaasa ja kõikvõimalikel tantsupidudel on ta trummide taga just paras mees.
„Ma arvan, et tundsin Erit neil aegadel päris hästi. Praegu tuleks tema ees muidugi püsti tõusta ja müts maha võtta, aga 1950-ndatel ja 60-ndatel oli ta noor aktiivne mees,” meenutab laulja Uno Loop. „Oli tunda, et ta pürgis kuhugi, tahtis midagi ära teha. Ma käisin tal Gonsiori tänavas korduvalt külas, ikka seoses muusikaga. Neil oli suur korter, kõige suuremas toas oli kaks tiibklaverit. Tol ajal oli tal tädi Juuli, kes poissi hoidis ja ohjeldas, Annal ja Brunol polnud ju aega. Tädi Juulit Eri hoidis, armastas ja aktsepteeris. Mulle jäi siiski mulje, et Eri kasutas minu tulekut ka kodust ja sellest ümbrusest välja pääsemiseks. Noort inimest ei pane ju purki. Võib-olla me rääkisimegi rohkem poksist ja vähem klassikalisest muusikast.
Mina käisin poksitrennis 1947–49 Evald Seepere juures Rataskaevu tänavas, kus on praegu jälle Rootsi-Mihkli kirik. Seepere osales ka Berliini olümpial, kuid teisest ringist edasi ei jõudnud. Pärast tegutsesin veel paar aastat noorte sparringupartnerina. Kuid kitarrimängule ei tulnud poks kasuks. Olin oma klassis kahekordne Eesti meister. 19-aastasena pidin kokku minema Alfred Rödinguga, kes oli keskkaalus Nõukogude Liidu viies, aga siis ma abiellusin ning tulid uued hooled ja mured.
Erit ma poksijana ei mäleta. Mäletan teda trummarina 1950-ndate aastate lõpust. Esimest korda kohtusime vist siis, kui ta tuli Tallinna Muusikakooli. Olin muusikakoolis ka Arvo Pärdi kursusekaaslane, õppisime koos muusikateooriat, aga Pärt võeti sõjaväkke. Ta oli vaikne poiss, natuke omas maailmas mees. Eri saabus aga aasta hiljem,” meenutab Uno Loop oma kodus Laulasmaa mändide all. Nii Loop kui ka Klas treenisid spordiklubis „Spartak”, kuid tõenäoliselt oli Loop selleks ajaks poksist loobunud, kui Klas 1950-ndate alguses spordiklubi uksest sisse astus.
Eri ise on aastaid 1956–1961 meenutades öelnud, et igast ööpäevast jäi tal kaks tundi puudu. Sel ajal tahab ta kõigest osa saada ja kõikjale jõuda. Ta on varumängija sellistes ansamblites nagu „Metronoom” ja „Integraal”, aga jõuab mängida ka teistes tollastes