Siebenbürgen – saksa paradiis! Nii on seda paika kutsunud Saksamaa sakslased. Kadunud maailm, millest arvatakse, et see on väljaspool Saksamaad säilitanud sakslusest selle, mis Saksamaal ammu minevikku kadunud. Kuigi rahvariided pigem rumeenlaslikud, majad ja tänavad ka. Vaesus kohe kindlasti: „Küla servas muutuvad majad aina madalamaks, vajuvad nii küüru, et enam ei saagi päriselt aru, kus nad lõppevad. Küla roomab alla orgu, kaob koristamata jäänud kõhukate muhklike kõrvitsate sekka. [-] Küla ääres on hunnikus vana kola. Kasutatud potid lõhkise põhjaga, roostes ämbrid, jalgadeta pliidid, plaadid lõhki, sõelapõhjaks põlenud suitsutorud. Läbi katkise pesukausi kasvavad kirgaskollaste õitega taimed.“
Nii on kirjeldanud Müller oma lapsepõlvemaad. Mülleri novellid, need, mida lugenud olen, on kirjutatud saksa keeles, aga rumeenia asjadest. Saksakeelses külas. Nad on segu mõlemast. Nagu nende autorgi. Tõsine. Pilk uuriv või nukker, naeratus harv ja poolik. Silmad heledad, hallikassinised. Lääneliku enesestmõistetavuse all varjul idaeuroopalik paratamatuse tunnetus ja trots. Võibolla on selles saksakeelses rumeenlaslikkuses see miski, mis tema kirjanduse nii eriliseks on teinud? Tema sõnakasutuse mõjuvaks muutnud? Idaeurooplust leiab saksa kirjanduses tänu läbitehtud DDR-i ajale ohtralt, aga tavaliselt puudub sealt teistsuguse, teisele rahvusele omase mõtteviisi, oma keeles räägitud teiste sõnade münt.
Ka Herta Müllerit, kui ta juba Nobeli laureaadina Tallinna külastas, oleksin ma saanud Rahvusraamatukogus küsitleda, selline austav ettepanek mulle sealtpoolt tehti, kuid ma polnud sel ajal Eestis ning seegi kord vestles Nobeli laureaadiga keegi teine. Parem nii. Ma olen tõenäoliselt väga erinev inimene nii Herta Müllerist kui ka tollest tema eestlasest intervjueerijast, ilmselt oleksin ma seda küsitlust võtnud lihtsamalt või mingi kerge huumoriga. Surmtõsine pateetika, mida on harjutud arukaks pidama, on mulle võõras. Kas aga huumor Herta Mülleriga kokku sobib, seda ma ei tea, seda ei õnnestunud mul temaga koos olles proovida ja ma pole osanud ka tema teostest sellele küsimusele selget vastust leida.
Paabulindude saar
Oma kokkupuutumistest saksa kirjaniku Thomas Hettche ja teiste, temast vähem tuntud saksakeelsete autoritega Wiepersdorfi loomemajas olen kirjutanud raamatus „Ma armastasin venelast“. Mõne aasta eest lugesin Hettche ühte uuemat romaani „Pfaueninsel“, mille mulle kinkis pikaaegne sõber Brigitte von Engelhardt. Brigitte oli käinud „Pfaueninseli“ esitlusel ja kirjeldas, kuidas Hettche kannatlikult, sõbraliku vaimukuse ja peene pilkega vastas surmtõsise, peamiselt eakatest daamidest koosneva publiku küsimustele. Kusjuures tolle seltskonna küsimused ei olnud kaugeltki heatahtlikud, pigem väiklased, etteheitvad ja norivad. „Pfaueninselit“ lugesin huviga, kuid siiski kerge pettumusega, ootasin kunagisest noorest geeniusest midagi enamat. Debüütromaan „Ludwig muβ sterben“ oli minu jaoks asetanud lati kõrgele – midagi taolist polnud ma varem lugeda saanud. Võibolla, kui ma romaani nüüd üle loeksin, jahtuks toonane vaimustus, mida kindlasti toitis ka see, et Hettche kiitis Wiepersdorfi kirjandusõhtul minu saksakeelseid novelle, mida talle lugeda anti.
„Ludwigi“ ja „Pfaueninseli“ vahele jääb oma kümmekond romaani, millest mitmeid ma pole käeski hoidnud, kuid nende kohta ilmunud arvustusi – enamasti kiitvaid – olen jõudumööda jälginud.
Aga „Pfaueninsel“? Hettche sai romaaniks inspiratsiooni Maria Dorothea Strakoni hauasambast. Raamatus hüütakse kääbus Strakoni Marieks. Romaan ilmus pealkirja all „Paabulindude saar“ 2016. aastal ka eesti keeles. Pfaueninsel, Paabulindude saar, on päriselt olemas, nagu on elust võetud mitmed romaani tegelased. See saar asub Haveli jõel, Berliinist edelas. Algselt kandis saar nimetust Kanincheninsel – Küülikusaar. Saare kunstlikult loodud eksootika, paradiislikkus, mis iseloomustas seda Hettche romaanis kirjeldatud ajal, 19. sajandil, kus saarele oli ehitatud losse ning seal kasvasid palmid ja teised lõunamaised taimed, elasid lõvid, alligaatorid, ahvid, kaamelid, kängurud, piisonid, laamad, aga ka kääbused, hiiglased ja moorlased, andis saarele uue ja sobivama nime. Tänapäevaks on pillav eksootika kadunud, oli kadumas juba ühes romaani tegelase Mariega. Paabulindude saar muutus aegade jooksul üha tavalisemaks, saare salapära vaata et groteskseks: omal ajal käis ringi kuulujutt, et Willi Brandti valitsus olevat salamahti rajanud saarele aatomielektrijaama.
„Pfaueninsel“ pälvis 2014. aasta auhinna Deutscher Buchpreis, mis tõstab pärjatud raamatu aasta raamatu seisusse. Pärast raamatu ilmumist läksid moodi kirjanduslikud palverännakud Pfaueninselile. Populaarseks on saanud osta seda raamatut e-antikvariaadist koos 2010. aastal ilmunud pildiraamatuga, mis tutvustab ümbruskonna kuninglikke losse ja saare ajalugu. Ja seda kõike tänu Thomas Hettchele! Kunagisest ümaranäolisest tagasihoidlikust noormehest Wiepersdorfi loomemajas, kus ta armus seal stipendiaadina viibinud noorde juuditari, on saanud üks tänapäeva saksa tippautoreid, uuriva pilguga maailmamees, kirjanik, ajakirjanik, tõlkija, paraku ehk ka see „tasakaalust väljas, segaduses ja haiget saanud keskealine mees“, nagu iseloomustab Eestis ilmunud tutvustus Hettche 2010. aastal avaldatud romaani „Die liebe der Väter“ (eesti keeles „Isade armastus“, 2013) peategelast Peterit. Aga mina näen Hettche tekste lugedes ikka silme ees häbelikult punastavat, kõrvuni armunud poissi, kes pimeduses armsama aknale kivikesi loopis, et tütarlast näha. Ma pole Hettche eraeluga kursis, tean ainult, et nende suur armastus sai üsna varsti otsa ja ühine laps jäi ema juurde ning sellepärast arvan, et „Isade armastus“, usutav ja sugestiivne, võib olla autobiograafiliste sugemetega. Kui Hettche 2013. aastal Eestis käis, olin mina kahjuks Eestist ära.
Üks mu sõber, Münchenis elav kirjanik ja harrastusnäitleja Vogel – ta pole eriti viljakas ja tuntud, aga minu meelest täiesti arvestatav luuletaja – rääkis mulle, kuidas ta kord, kuuekümnendate alguses Peter Handkele külla sõitis. Handket, kes tol ajal Austrias elas, ta isiklikult ei tundud. Too polnud ka veel kuigi tunnustatud autor, tema vihase sõnavõtuni Rühm 47 vastu, mis talle kuulsust tõi, ja miks polekski pidanud tooma, kui nii selle rühma liikmed kui ka Gruppe 47 preemia saanud juba tunnustatud autorid tema, tol ajal algaja poisikese kriitikat kommenteerisid ja selle ümber vaidlesid. Jah, selle sõnavõtuni jäi veel aega, aga Vogelile Handke asjad meeldisid, tundusid lähedased. Oleks ka ise tahtnud sama hästi kirjutada, aga ei kukkunud välja. Tasus uurida, kuidas see eakaaslasel Handkel nii hästi välja kukub. Vogel võttis ühel nädalalõpul südame rindu ning sõitis Handkele Austriasse külla. Nad vestlesid kirjandusest ja elustki, oli pingutav ja huvitav ning Vogel asutas end koju Münchenisse sõitma, aga rongis peeti ta kinni, sest tal polnud Austria viisat ja üldse mõjus ta jutt kirjaniku külastamisest piirivalvuritele kahtlasena. Tuli jaamast telefoneerida Handkele, kes siis kinnitas, jah, tema, Handke, riskib end pidada kirjanikuks ja üks alustav autor, Vogel, käis tal tõesti külas, jutt keerles ainult kirjanduse ümber. Vogel lasti piiripunktist järgmise rongiga tulema.
Umbes sel ajal, kui ma neid ridu kirjutasin, võttis Vogel minuga 20-aastase vaheaja järel ühendust, muidugi Facebooki kaudu. Tal läheb kirjanikuna üle kivide ja kändude, kuid Handke abiga õnnestus üks raamat avaldada koguni kuulsas Rowohlti kirjastuses. „Mulle nad seal Rowohltis ei meeldinud. Liiga ennast täis. Minusugune kirjanik on neile õhk,“ kommenteeris Vogel.
Saksamaal ja Austrias on teadagi võimalik kohata igasuguseid suurvaime, kuigi näiteks Thomas Bernhardit polnud Vogel üles otsida julgenud, ehkki viisat ei läinud varsti enam tarvis. Bernhard oli teatavasti austerlane, Vogel temast vaimustuses, pidades teda veel suuremaks kirjanikuks kui Handket või isegi Ingeborg Bachmanni. Sellest, et Bachmanni on olnud võimalik kohata, kirjutasin kunagi loos pealkirjaga „Tartu vaim“. Mul on kaks sellise pealkirjaga juttu, Bachmannist räägib see pikem. Saksa keeleruumis on populaarsed autorite Lesung’id,