Meie hingede võlad
Elu on mind kokku viinud väga paljude kirjanikega – kellega tihedamalt, kellega harvemini. Need on inimesed, keda isiklikult tundsin-tunnen, mõnda vähem, teist rohkem. Kirjanik Vaino Vahingust ja nendest meie kaasaegsetest, kellega me kooselu ajal suhtlesime, möödaminnes ka aegadest ja oludest, olen selles raamatus kirjutanud avameelselt ja ausalt. Nagu ka nendest kirjanikest, kellest on juttu raamatu esimeses osas „Mandariinpart“. Kuid seda lugedes tuleb meeles pidada, et need on siinkirjutaja mälestused, nägemus ja tõde.
Raamatus tuleb ette ka tegelasi, kellega autoril reaalses elus kokkupuudet olla ei saanud, kes peaksid aga kirjandushuvilisele lugejale olema äratuntavad. Ilma nendeta oleks mul olnud nukker, aga vahest ka vaev vanades aegades sorida.
Miks just need inimesed, kuigi mõne siin käsitlemata jäänud kirjanikuga olen ehk lähemgi tuttav? Selget põhjendust mul ei ole, kuid usun, et ükski valik ei ole juhuslik …
I osa
MANDARIINPART
MANDARIINPART
Wannsee oli paksult jääs. Ainult ühes kohas – väikese puusilla juures – leidus vaba vett, kuhu järve manu talvituma jäänud linnustik kogunes, nappi ujumisruumi nautides ja heatahtlike inimeste toiduannetustest hinge sees pidades. Seal nägin esimest korda tavaliste partide ja vartide keskel ujumas tundmatut uhket kirjut lindu, kelle pea näis omapärase värvikombinatsiooni tõttu kandiline. Kui küsisin linde söötvalt vanamehelt, keda olin seal juba paaril päeval samas tegevuses kohanud, sain ühesõnalise uriseva vastuse: „Mandariinpart.“ Mandariinparti ja kogu linnulaata jälgides polnud ma üksildasele vanamehele erilist tähelepanu pööranud, nüüd tundus, et selles tumedate vuntsidega trotslikus näos oli midagi tuttavat. Ei, ei võinud olla! Miks oleks see mees pidanud külmunud Wannsee ääres parte söötma, võimatu! Ilmselt tuli tuttavlikkus sellest, et mees meenutas mulle mu vanaisa. Samasugused vuntsid, süngevõitu pilk. Ja veel tuli meelde Mati Unt … Olin Berliini lähedale Wannsee äärde saanud kirjutamiseks ärklikorruse kambri vaatega naabermaja seinale, mis pidi mind kuu aega inspireerima ja inspireeriski, sest akendeta seina taha võis kujutleda ükskõik mida, seda enam, et eemalt paistsid mõned igihaljad, külmale vastu pannud puud ning mööda majaseina lookles maranate ridu, need moodustasid mustreid, mille jälgimine pani fantaasia omapäraselt tööle. Seinast ulatus välja toru, millest iga päev täpsetel kellaaegadel paiskus välja pahvakas valget auru. Alguses muutusin selle aurupilve sõltlaseks, sest tahtsin kontrollida, kas nad lasevad auru välja alati samal kellaajal. Lasid küll. Saksa täpsusega. Mul polnud aimugi, mis maja see oli, ja ma ei tahtnudki seda teada.
Aurupahvakad ununesid, kui ma ühel hilisõhtul – või ehk oligi juba südaöö – nägin selles majas, Literarisches Colloquiumis, kirjanike loomemajaks ümber kujundatud villas, mis kunagi oli kuulunud Hitleri ajal hukkunud juudi perekonnale, jah, kui ma seal, maja kõledas nurgakambris nägin kummitust, tumedapäist naisterahvast pikas valges kleidis.
Lisaks kummitusele elutses majas teisigi olendeid, peamiselt Ida-Euroopa kirjanikke, lähemalt tutvusin ungarlase László Mártoniga. Paaril esimesel minu sealviibimise päeval austas Colloquiumi oma kohalolekuga koguni Péter Esterházy, kellega Márton mind tutvustas, kes aga peagi ära sõitis. Esterházy on minu mälus pikka kasvu, sarmikas, igati tõeline aadlik, kes kogu hingest pingutas, et olla ja näida lihtne, sõbralik ja kodune. Nagu selle poole püüdleb iga õige aristokraat. Aristokraatlik, väljapeetud ja vanamoeline oli ka Esterházy saksa keel. Arvasin teda endast vanemaks, aga tollel külmal talvel pidi ta olema alles veidi üle neljakümne. Millest me rääkisime? Muuhulgas muidugi meie ühisest soome-ugri päritolust, teema, mis Esterházy nooblil taustal mõjus pigem temapoolse heatahtliku vastutulelikkusena.
Päikeses sädelev, majadest ja aedadest ümbritsetud Wannsee oli ahvatlev. Ent kui püüdsin sellele läheneda ka mujalt kui lahtise veega puusilla juurest kohas, kus suvel oli avalik rand väikeste riietuskabiinidega, lootes minna paksule jääle liugu laskma, selgus, et kaldaäärsed kui eraomand olid juhuslikele võõrastele suletud. Tol ajal tundus see mulle täiesti uskumatu, arusaamatu ja egoistlik ning andis märku kapitalistliku ühiskonna nendest külgedest, mida me endale veel teadvustanud polnud. Mitte kuskilt ei õnnestunud jääle pääseda, kuni leidsin siiski ühe väikese teeraja, mis ei lõppenud tõkestava aia ja napisõnalise sildiga „Privat“. Oleks tahtnud jääl liuelda, võibolla tahtsid seda mitmed teisedki, kuigi ühtki uisutajat polnud näha. Siiski, teravamal silmitsemisel märkasin eemal kihutamas üksikut tumedat kogu. Kui õhtul sellest Colloquiumi juhataja Ulrich Janetzkiga juttu tegin, pakkus ta mulle oma poja uiske. Esimese hooga võtsin pakkumise vastu, seda enam, et ka Márton olla uisutamas käinud – küllap see oligi tema, keda järvel kihutamas nägin. Tal olid koguni omad tritsud Ungarist kaasas – Balatoni kogemus? Jah, aga mul polnud ju isegi mitte sobivat riietust, ainult nõukogude inimese pikk must villane vateeritud talvemantel. (Olgu öeldud, et pärast Wannseest kodumaale naasmist viskasin selle hea sooja rõivatüki minema, mida tänini kahetsen.) Kõigele vaatamata läksin just selles kohatus mantlis mööda kitsukest rada järvele, panin Ulrichi poja rasked uisusaapad jalga ja tegin jääl esimesed kohmakad sammud.
Öeldakse, et uisutamis-, ujumis- ja jalgrattasõidu oskus ei unune, kuid mina tundsin ennast pärast vist rohkem kui paarikümneaastast pausi jääl vägagi ebakindlalt. Kauguses liugles taas üksik uisutaja – Márton? –, keda oleks tulnud häbeneda, kui ta oleks otsustanud mulle lähemale tritsutada. Seda kavatsust ei paistnud tal olevat ja nii sain ma rahus keskenduda oma kohmakusele. Pikapeale läks samm kergemaks ja ma üritasin mõned julgemad poognad võtta. Et kõige selle rabelemise peale hakkas palav, kiskusin raske palitu hõlmad valla. Uisutamine sujus üha paremini, nii et unustasin kaks olulist seika – ettevaatlikkuse ja teise uisutaja. Ühel hetkel lamasin kõhuli jääl, käed-jalad laiali, mantel raske kotina mu peal. Ja minu kõrval seisis too teine uisutaja, minu imestuseks seesama linde söötnud vanamees, kes oli mulle napisõnaliselt mandariinparti tutvustanud.
Kui too mees aastad hiljem Nobeli kirjanduspreemia sai ja meie suuremaid saksa kirjanduse asjatundjaid – Mati Sirkel – parajasti kuskil välismaal viibis, siis pöördus Eesti Ekspress minu poole, et läheksin Lübeckisse värsket laureaati nende lehe jaoks intervjueerima. Aga mina häbenesin ikka veel oma abitut lebamist Wannsee päikeses säraval jääl. Häbenesin oma nii olulise intervjuu jaoks napiks jäävat eruditsiooni, vanamoodsat palitut ja Janetzki poja kohmakaid uisusaapaid. Püstigi ei saanud ma libedalt jäält oma kobakate uiskude ja raske palituga ise, vaid vuntsidega vanamehe, vana kašuubi abiga. Toda härrat vanameheks nimetada on muidugi liialdus, sest toona Wannseel polnud ta isegi veel seitsmekümnene. Eks me vahetasime ka mõned viisakusfraasid, aga mul pole tänapäevani aimu, mida suur kirjanik külmal jõulujärgsel ajal seal tegi. Colloquiumis ta ilmselt ei resideerinud. Kas tõesti tuligi ainult uisutamise pärast? Kuid Lübeckis, kus ta minu teada tol ajal elas, võis ju sellel erakordselt pakaselisel talvel leiduda mõni kinnikülmunud meresopp. Ja pigem pidi kirjanik olema harjunud sooja kui külmaga, alles mõned aastad enne seda kohtumist elas ta ju pikemalt Indias.
Muidugi jäid mul kõik küsimused esitamata. Maestro upitas mu püsti, andis laksu vastu tagumikku (kui ta veel elaks, saaksin praegu tõsta ahistamissüüdistuse) ja ma komberdasin häbistatult kaldale, tema aga liugles edasi mööda päikeses sädelevaid lumeteemante, kaugemale kõigest igapäevasest ja materiaalsest, täpselt nagu geeniusele kohane. Ja minu asemel sõitis teda Nobeli asjus küsitlema keegi teine.
Päris sellisel kombel asi siiski ei lõppenud. Paarkümmend aastat hiljem ärkasin ühel hommikul sünge unenäo peale. Unenäo lõpus ilmus otsekui jääkristalsest udust mu ette toosama maailmakuulus kašuubi vanamees. „Karta on, et kordame oma vanu vigu,“ pomises ta, sihtides mind vihaselt nimetissõrmega. Ja lisas kõvemal, tumedalt kumiseval häälel: „Ilma et me ise märkaksimegi, võime kuutõbiste kombel leida ennast kolmandas maailmasõjas!“ Terav pilk puuris mind hirmuäratavalt, tuli üha lähemale, kuni ma enam välja ei kannatanud ja sundisin ennast ärkama. Unenägu oli selge, hetkeks mõtlesin, et sõda ongi juba alanud. Panin raadio mängima, sealt tuli rahulikku muusikat, tõmbasin ruloo üles, väljas sadas vihma. Alanud oli 2015. aasta 13. aprill.
Herta Mülleriga tutvustas mind tema soomendaja Raija Jänicke. Tegelikult väärivad nii Raija kui ka tema tõlkijast abikaasa, sakslane Gisbert omaette peatükki, aga selle kirjutan ehk siis, kui avaldatakse kirjanike mälestusi tõlkijatest (ja vastupidi). Igatahes tuli Raija koos Hertaga ühel päeval Soome Instituuti –