Neetud taevakivi. Tuuli Tolmov

täielikus vastuolus tema välimusega. Aulemb oli tema häälest järsku arutult võlutud, unustades hetkeks oma kitsikuse. «Me peame teise salga ka ära ootama. Taltsuta oma isu veidi aega.» Ta keeras hetkeks neile selja ning Aulemb märkas, et tagantpoolt pole ta sugugi inimene. Kui miski, siis pigem nagu puu – tume, krobeline – ja kui ta tähelepanelikult kuulas, siis ta nagises liigutades.

      Haldjad, kes söövad inimesi? Tarn vahetas Aulembiga sõnatu segaduses pilgu ning nad mõlemad vaatasid Vagurit, kes siples edasi, silmad õudusest pealuust peaaegu välja hüppamas. Hambajälg immitses verd.

      Kaks meest hakkasid naisega vaidlema. Ilmselgelt tahtsid nad oma saagi – ehk siis meid, mõistis Aulemb vastikusega – kohe nahka pista ja teistega mitte jagada. Aga naine paistis olevat käsutaja.

      Ta oli enam kui kindel, et lõpetab täna oma elupäevad mitmes erinevas soolestikus. Nemad ja see ilge inimeselaadne loom seal tema jalgade juures.

      Aulemb märkas, et Tarn oli nihelema hakanud ning üritas oma pastlanööride juurde pääseda. Muidugi. Ta kandis alati varunuga kaasas, nad olid temaga mitu korda selle pärast norinud. Vagur lebas pahupidi silmadega, olles ilmselt suurest hirmust taas minestanud. Vagur pelgas kohutavalt igasugust vähegi ohtlikumat haldjarahvast. Pidevalt oli ta külatarga käest otsinud abivahendeid kurja eemale hoidmiseks ja eriti üritas ta kaitsevaime enda poole meelitada. Kaelas tolknevad amuletid olid nähtavasti täiesti kasutuks osutunud.

      Tarn tegi edusamme ning tema sõrmed puudutasid väikest nuga. Ettevaatlikult ja aeglaselt libistas ta selle pihku, pilk kindlalt tülitseval kolmikul. Aulemb keeras pilgu haldjatele, hakates isegi oma köisi töötlema. Sõlmedest väljasaamise oli ta juba üsna noorena olukorra sunnil selgeks saanud. Kui teistes peredes karistatakse sõnakuulmatuid lapsi kasevitsadega, siis Aulembil lasti kinni seotuna aidas pimedas istuda, kuni ta oli valmis kahetsema. Muidugi seni, kuni ta nööridest vabastatuna vahele jäi. Siis läksid temagi karistused kasevitsade peale üle. Aulemb surus lapsepõlve katkendlikud ja valusad mälestused sügavale ning sundis end ellujäämisele keskenduma.

      Metsvaimudel olid tekkinud mingid lahkhelid ning üks meeshaldjatest ründas järsku naist. Käigu pealt muutusid mehe käed jämedateks puuoksteks, üritades naist enda haardesse saada. Naine haaras kiirelt pika pistoda ja tõmbas ühe sujuva liigutusega ta kõri läbi. Mees haaras meeleheitlikult kaelast ja vajus korisedes kokku. Ta tõmbus kägarasse ja üsna kiiresti hakkas temast valju raginaga võrsuma puu. Tema kätest ja jalgadest said juured, pea kohalt aga sirutus taevasse kollane ja okkavaene kuusk. Mürgitatud puu.