Varjude Jack. Роджер Желязны

tekitatud nõrku helisid, kes ilmusid neid lakkuma. Räägiti, et selles kohas tagasi vaatamine toob õnnetust.

      Ta mõtles alati teatava kurbusega verekaotusest iga uue keha puhul, mis ühtlasi juhtus olema tema enda oma. Edasi minnes maapinna tekstuur siiski muutus ja varsti sammus ta siledal kivil. Hiljem märkas ta rahulolevalt, et jalgade padin on vaibunud.

      Veel kõrgemale tõustes tundis ta heameelt lõhnade vähenemise üle. Ta kaalutles, kas haistmismeel on lihtsalt tuimemaks muutunud, pideva rünnaku järel, mida see taluma pidi. See asjaolu, oli selle põhjuseks siis, mis oli, paistis andvat kehale aega muule mõelda; ja muidugi kasutas mõistus seda ära. Lisaks tõdemusele, et ta on räpane, valudes ja väsinud, mõistis ta nüüd, et on ka näljane ja janune.

      Surudes jõuga oma mälule, nagu oleks see suur aidauks, astus ta sisse ja vaatas ringi. Ta märkas jälgi eelmistest teekondadest Glyve’i, meenutas iga üksikasja, mida suutis. Kuid edasi minnes ja otsides ei leidunud ühtegi sarnasust, mitte ühtki tuttavat maamärki.

      Teinud kaare ümber väikese raudpuude salu, mõistis ta, et pole seda teed varem kunagi käinud.

      Siin pole miilide viisi puhast vett, mõtles ta, kui õnn mulle just ei naerata ja ma ei satu vihmaveelombile. Kuid siinkandis sajab harva… See on mustuse, mitte puhtuse maa. Kui prooviksin veidi võlukunsti vihma tekitamiseks, võiks keegi seda märgata ja mind otsima hakata. Oleksin kerge saak, kuna mu ümber pole varje. Siis muutuks mu elu tõeliselt näruseks või mind lüüakse maha ja ma satuksin tagasi Sõnnikuaukudesse. Kõnnin, kuni surm on suu ääres, siis proovin vihma teha.

      Hiljem tabas tema pilk kauguses ebaloomulikku eset. Ta lähenes sellele ettevaatlikult ja nägi, et see on temast kaks korda kõrgem ja selle ümbert oleks saanud kinni võtta kaks meest. See oli kivist ja Jacki poole pööratud külg oli sile. Ta luges sealt suurte tähtedega uuristatud sõnumit, mis pimedusevalla ühiskeeles teatas: TERE TULEMAST, ORI.

      Selle all oli Drekkheimi Suur Pitser.

      Jack tundis suurt kergendust, sest ainult vähesed teadsid – need vähesed, kes olid põgenenud Paruni teenistusest ja kellega Jack oli seda teemat arutanud –, et sellised piirikivid on püstitatud riigi kõige vähem patrullitavatesse piirkondadesse.

      Loodeti, et tagasipöörduja teeb siis suurema ringi ja jõuab mõnda piirkonda, kus tema kinnivõtmise võimalused oleksid paremad.

      Jack möödus märgist ja oleks sülitanud, kuid suu oli liiga kuiv.

      Edasi minnes hakkas jõud teda maha jätma ja tal kulus pärast iga libastumist üha rohkem aega, et tasakaal tagasi saada. Ta teadis, et tal on vahele jäänud mitu tavalist uneperioodi. Kuid ikka veel ei leidnud ta kohta, mis oleks magamiseks piisavalt turvaline tundunud.

      Tal oli üha raskem ja raskem silmi lahti hoida. Kui ta ühel hetkel komistas ja kukkus, oli ta kindel, et on just ärganud pärast pikka uneskõndimist, teadmata midagi ümbrusest, kust oli läbi tulnud. Praegune maastik oli palju kivisem kui see, mida ta viimati mäletas näinud olevat. See äratas temas lootusevirve, mis omakorda andis piisavalt otsustavust, et jälle püsti tõusta.

      Varsti pärast seda nägi ta kohta, millest võis saada tema rahusadam, sest ta ei suutnud kaugemale minna.

      See oli ümberkukkunud ja vildakatest kividest moodustunud avaus järsu kaljuseina jalamil, mille taga maapind veelgi kerkis. Ta uuris piirkonna läbi, hiilides nii hästi kui suutis, otsides mingeid elumärke.

      Midagi leidmata, ta sisenes. Ta liikus kivises labürindis nii kaugele kui sai, leidis suhteliselt tasase koha, varises seal kokku ja magas.

      Tal polnud mingit võimalust öelda, kui palju aega hiljem see juhtus, kuid sügavas unetiigis tuli miski tema juurde ja teatas talle sellest. Uppuja kombel rabeles ta kauge pinna poole.

      Ta tundis suudlust oma kõril ja naise pikki kõditavaid juukseid, mis langesid Jackile õlgadele.

      Hetkeks jäi Jack sinna lamama, püüdes oma järelejäänud jõudu koondada. Ta haaras vasaku käega juustest ja tema parem käsivars põimus ümber naise keha. Naist endast eemale tõugates rullus ta vasakule, teades juba ärkamishetkest saadik, mida peab tegema. Kõigest murdosaga oma endisest väledusest liikus ta pea ettepoole.

      Kui Jack oli lõpetanud, pühkis ta suud, tõusis püsti ja vaatas maas lebavat lõtva kogu.

      «Vaene vampiir,» ütles ta. «Sinus polnud kuigi palju verd ja sellepärast sa tahtsidki nii meeleheitlikult minu oma, kuigi olid liiga nõrk, et seda võtta. Aga ka mina olin oma näljas meeleheitlik. Me teeme, mida peame.»

      Värskelt omandatud musta seelikut, keepi ja liibuvaid saapaid kandes suundus Jack nüüd kõrgemale pinnale, ületades aeg-ajalt välju, kus kasvas must rohi, mis mähkus ta pahkluude ümber ja üritas teda peatada. Sellega juba tuttav, peksis ta jalgadega raja sisse, enne kui rohi jõudis temast liiga kõvasti kinni haarata. Tal polnud soovi väetiseks saada.

      Viimaks leidis ta vihmaveetiigi. Ta jälgis seda mitu tundi iga nurga alt, sest see oleks olnud ideaalne koht tagasipöörduja tabamiseks. Jõudnud järeldusele, et tiiki ei valvata, lähenes ta veele, uuris seda, heitis siis maha ja jõi tükk aega. Ta puhkas, jõi jälle, puhkas jälle ja jõi veel, kahetsedes, et tal puuduvad vahendid, millega vett kaasa võtta.