Attolia kuningas. Megan Whalen Turner

kui varastas Attolia trooni ja kuninganna.

      Teleus taandus ja teeskles, et ei vaata. Ülejäänud vahtkond tegi sama. Ihu Costise abaluude vahel tõmbus kananahka.

      «Su kaitse on vilets,» lausus Eugenides rahulikult ja Costis pööras tähelepanu nende ümber passivatelt vahtkondlastelt kuningale. Eugenides kergitas üht kulmu. Costis oli sunnitud lõua rinnale suruma, et mitte vastikusest pead raputada. Ta polnud eriti andekas mõõgamees ja tal polnud ka nende ümber seisvate veteranide kogemusi, kuid ta oli esimesest põhiharjutusest siiski neetult palju kaugemale jõudnud.

      Eugenides luges ta mõtteid ja muigas õelalt. Costis surus hambad risti, parandas mõõga hoiakut ja kinnitas pilgu kuninga tuunika tikitud rinnaesisele.

      Kuningas ei liigutanud. Costis seisis, mõõk ette suunatud, aga kuningas seisis, mõõk endiselt kaenla alla pistetud. Costise käsivars ja õlg tundusid põlevat. Puust harjutusmõõk oli tehtud nii raskeks, et see tunduks võimalikult päris mõõga moodi, ja polnud mingi nali hoida seda ette sirutatuna, kui hetk aina venis, eriti kuna tema lihased olid eelmise päeva liikumatusest ikka alles kanged.

      Viimaks astus kuningas positsioonile. Ta lõi Costise mõõga kõrvale ja lõpetas torke, peatudes just natuke enne Costise rinnakut.

      «Veel kord?» küsis ta.

      Costis pöördus tagasi positsioonile. Ja nii see läks. Kuningas võis ju mitte osata treeningul võidelda ja ta ei suutnud Costisele tappa anda, nii nagu kõik vahtkondlased arvasid, kuid kuningas sai teha ja tegigi ühe harjutuse teise järel ainult selleks, et Costis püsiks liikumatuna, pingutades lihaseid, et keha paigal hoida ja liikumatuse säilitamiseks vajalikku ponnistust varjata. Ta oli otsustanud mitte lasta oma pingutustel välja paista. Ta keskendus enda ees hoitava mõõga otsale ja sundis selle liikumatuks, sest väikseimgi värin võis tema pingesoleku paljastada.

      Pärast esimest mõnitavat muiet pühendus kuningas harjutamisele, nagu oleks see hõivanud kogu tema tähelepanu. Tema keskendumine oli hullem kui mõnitus. Kui ta oleks naernud, oleks Costis vihastanud ja tema viha oleks talle jõudu andnud, kuid Eugenides oli peaaegu üleloomulikult rahulik, kui ta sirutas oma mõõga torkeks, liikus tagasi algpositsioonile, blokeeris, mida tähistas vaikne kopsatus mõõkade kokkupõrkel, torkas ja liikus jälle tagasi. Kopsatus, torge, tagasi positsioonile, kopsatus, torge, tagasi positsioonile.