Kõiges on süüdi Pariis. Jennifer Greene

maitses nagu rikkalik soe vein, mida nad joonud olid.

      Ja nagu süütus.

      Kelly käed ronisid üles, üles mööda mehe käsi, seejärel üles ümber mehe kaela ning hoidsid kinni, nagu käiks tal pea sellest pöörlemisest ringi. Või temast.

      Will arvas, et see pidi olema rumalaim tegu, millega ta eales hakkama oli saanud… ja siis maitses ta veel korra.

      3. peatükk

      Alla neelatud. Just nii ta end tundis. Willi käte vahele mähitud, haaratud tema suudlusest, tema lõhnast, tema maitsest, tema väljanägemisest.

      Kusagil aju tagasopis taipas Kelly, et nad on ikka veel praamil, muusika ei mängi enam, mootorid on seiskunud, ülejäänud reisijad korjavad kärarikkalt oma asju kokku ning liiguvad maabumistrepi suunas.

      Ja ikka tundus, et ta tantsib alles Williga. Kuulmatu muusika saatel.

      Lõhnade saatel, mida ta kunagi varem polnud kogenud. Tekstuuride saatel, mida ta kunagi ette polnud kujutanud – nagu Willi keel.

      Tema ulakas, ulakas keel.

      Kelly sõrmed haarasid ümber mehe kaela, ta ei pigistanud tugevalt, pigem hoidis sellest kinni. Tema tasakaal oli ohus, tal oli tunne, nagu oleks ta iga hetk kukkumas, hõljumas hõbedases pilvevahus.

      Kujutluspilt hõbedasest pilvevahust ajas ta peaaegu naerma. See oli täiesti naeruväärne. Ta polnud kunagi olnud luuleline. Ta oli alati praktilise meelega, selline naine, kes elas faktide, numbrite ja reaalsuse järgi. Päris kindlasti ei otsinud ta vigu, mida teha. Õigesti talitada üritades tundis ta niigi päevast päeva süütunnet.

      Aga just nüüd ei olnud tal tunnet, et midagi valesti teeb.

      Ja hõbedane pilvevaht tundus talle täiesti loogiline.

      Ja Willi suudlemine samuti. Willi embuses olemine. Mehe lõhn pani ta kihama, ümbritses teda, sellele lisandus Seine’i siidine tume vesi ja Pariisi tuled ning lihtsalt see mees. See võõras. See puhas, soe, seksikas võõras. See eksootiliselt seksikas võõras…

      „Monsieur? Mademoiselle?” Üks meeskonnaliige patsutas Willile õlale. Ta tundus salliv, õrn, nagu oleks harjunud armastajapaare segama – see oli ikkagi Pariis. Vaatepilt kahest teineteise süvenenud inimesest polnud tema jaoks midagi uut.