„Me rääkisime sellest kaks aastat tagasi, Freya, siis, kui sa hüppasid mulle peale uudisega, et ootad last. Minu vastus on ka täna täpselt sama nagu tookord,” ütles mees külmalt. „Sul võis õnnestuda veenda oma vanaema, et mina olen lapse isa, aga nii mina kui ka sina teame, et sa ei rääkinud tõtt – eks ole?”
„Ma pole sulle iialgi valetanud,” nähvas Freya, keda haavas põlgus Zaci pilgus. Täpselt sama ilme oli sugenenud mehe näole siis, kui ta oma rasedusest teada andis – põlglik uskumatus, millele järgnesid laastavad süüdistused, et nähtavasti oli Freya teda petnud. Valu Freya südames polnud sugugi vähem terav, kuigi möödunud oli nii palju aega. Hingehaavad, mida Zac oli talle tekitanud, olid palju piinavamad kui tema vigastused. Mehega kohtumine oli selle valu taaselustanud ja Freya soovis, et mees juba minema hakkaks, enne kui ta end ääretult alandab ja Zaci ees nutma puhkeb.
„Mulle ei lähe sinu arvamus enam korda,” ütles ta mehele väsinult, suutmata alla suruda oiet, kui Aimee talle otsa ronis ja puutus vastu tema tuikavaid ribisid – need olid õnnetuses pisut muljuda saanud, kui turvavöö Freya vastu seljatuge pigistas. „Mul pole õrna aimugi, mida sa siin teed, aga minu meelest oleks kõige targem, kui sa lahkuksid.”
„Usu mind, ma pole siin mitte omast tahtest,” surus Zac vihaselt läbi hammaste. „Ma olin täna hommikul Deverelli Londoni kontoris, et teatada pressikonverentsil Oxford Streeti poe rekordkasumist, kui su vanaema koos su tütrega välja ilmus. Oletan, et sa ajastasid tema saabumise hetke just nii, et see võimalikult löövalt mõjuks,” lisas mees karedalt. „Tema süüdistust, nagu oleks Aimee minu laps, kuulsid mitmed ajakirjanikud ja lisaks ka mu töötajad ning kuulujutud on jõudnud juba Deverelli juhatuseni.”
„Aimee oli Londonis? Ma ei mõista,” ütles Freya teravalt ja kortsutas segaduses kulmu. „Haiglast helistati eile mu vanaemale ja paluti tal Aimee järele vaadata. Kus memm Joyce praegu on?”
„Arvatavasti sõidab praegu üle Atlandi, et oma puhkusereisi alustada,” vastas Zac. „Ta muudkui jauras, et on aastaid selleks ümbermaailmareisiks raha kogunud ja mitte miski, isegi mitte sinu haiglasolek, ei pane teda sellest loobuma.”
Zaci silmad tõmbusid süngeks, kui ta meenutas kohtumist Joyce Addisoniga.
„Mul on kõrini vastutustundetutest isadest,” oli vana naine talle öelnud, marssides lapsekäruga tema kabinetti ning ulatades talle tohutu suure koti, mis naise sõnul sisaldas kõike poolteiseaastase lapse jaoks tarvilikku. „Mina pidin üles kasvatama Freya, kui tema ema kuueteistkümneaastaselt mingist lõbustuspargis kohatud tüübist rasedaks jäi. Emaksolemine Sadie’t ei huvitanud ja ta laskis jalga, jättes mulle kaela lapse, keda ma sugugi ei tahtnud.
Ma arvasin, et olen Freyat piisavalt hoiatanud kena näolapiga meeste eest, kes ei taha muud kui ainult lõbusalt aega veeta,” jätkas Joyce ja mõõtis teda silmadega, nagu oleks ta mingi täkk, meenutas Zac tigedalt. „Ma ütlesin talle kohe, kui pakkusid talle tööd oma uhkel laeval, et sind huvitab vaid üks asi, ja nagu näha, saite te mõlemad rohkem, kui arvatagi oskasite. Aga nüüd tuleb sul oma tegude eest vastutada.
Ma ei tea, kui kauaks Freya haiglasse jääb ja mul pole plaanis seda päeva ootama jääda. Kui sina Aimee eest hoolitseda ei taha, vii ta parem sotsiaaltöötajate juurde, sest mina keeldun veel ühe titega jändamast.”
Joyce Addisoni mürgine tiraad oli paelunud kõigi Deverelli kontoris viibinute tähelepanu – kuigi töötajad tegid näo, nagu ei huvitaks toimuv neid karvavõrdki, ei jäänud see Zacile siiski märkamata. Kogu see uskumatu lugu oli olnud nii kuradima alandav, mõtles ta kibedalt – ja oli vaid üks inimene, keda juhtunus süüdistada.
„Jäta see tsirkus, Freya,” ütles Zac külmalt. „On üsna selge, et sa käskisid oma vanaemal tuua Aimee minu juurde, ja nüüd, mil olen Joyce’iga kohtunud, ei saa ma seda sulle pahaks panna,” jätkas ta, tegemata välja Freya ahhetusest. „Ma ei jätaks isegi koera su vanaema hoolde, väikesest lapsest rääkimata. Aga kui see kõik on vaid kokkumäng, et minult ülalpidamisraha välja pressida – siis unusta see parem ära.”
Zac põrnitses Freyat ja tema viha kasvas üha, kui ta tundis, mismoodi tema keha Freyale, naise väikesele ümarale näole ja blondile siidisele juuksepahmakale reageeris. Naine oli talle huvi pakkunud vaid napid kolm kuud, aga veel kaks aastat hiljemgi mäletas ta selgesti tema saledaid kahvatuid käsi ja jalgu ning väikesi prinke rindu. Nendevaheline kirg oli olnud plahvatuslik, seda pidi ta tunnistama, tajudes, kui ebamugavalt kitsaks jäid korraga tema püksid, kui teatud mälestused kutsumata pinnale kerkisid. Ta oli ihaldanud naist sellest hetkest peale, kui too tema luksusjahi Isise meeskonda astus, ning nendevaheline külgetõmme oli olnud vastastikune.
Tagasihoidlik ja süütu olekuga Freya ei suutnud varjata oma huvi tema vastu ja Zac asus teda aega viitmata oma voodisse meelitama. Kuigi nüüd pidi ta süngelt tunnistama, et naise tegelik süütus tuli talle üllatusena. Zac eelistas enesekindlaid ja voodis kogenud naisi, kes oskasid hinnata seksuaalset teineteisenautlemist, nõudmata seejuures emotsionaalseid sidemeid. Aga Freya siidise naha puudutus, kui naine oma jalad tema ümber põimis, ja tema võluvalt hingetud, sosinal lausutud palved, et mees temaga armatseks, tekitasid kiusatust, millele oli võimatu vastu seista. Freya osutus innukaks õpilaseks ja Zac oli meeleldi nõus teda juhendama. Naise tagasihoidlikkus ja kogenematus mõjusid värskendavalt ja peagi astus Zac läbimõtlematu sammu ja kutsus naise oma armukesena enda juurde luksuskorterisse elama.
Seda otsust oli ta hiljem kahetsenud, ning avastades, et naine magas tema selja taga teise mehega, oli ta Freya oma elust armutu põhjalikkusega välja tõrjunud. Tema voodi ei jäänud kuigi kauaks tühjaks. Päratu varanduse tõttu oli tema armukese kohale alati järjekord, nentis mees küüniliselt.
Ta polnud Freyale mõelnud sestpeale, kui oli naise Inglismaale tagasi saatnud, ning teda ärritas tõdemus, et nende vahel särtsusid sädemed sama tuliselt kui vanasti.
„Ma ei käskinud vanaemal Aimeed sinu juurde viia,” vastas Freya väriseval häälel, püüdes ikka veel veenda end selles, et Zac tõepoolest tema ees seisis. „Usu mind, sina oled küll viimane inimene, kellelt ma abi paluksin.” Ta vahtis mehele otsa ja tema rohelised silmad põlesid vihast ja varjamatust haavumisest. Mees näeb nii kena välja, mõtles ta painatult. Ta ei suutnud pilku Zacilt eemale pöörata ning see lai rind ja võimsad kõhulihased, mis õhukese liibuva sviitri alt välja joonistusid, panid ta sulama.
Zac oli ääretult võluv, aga andestamatute puudustega, tuletas Freya endale meelde. Mehe ülbus ja küünilisus oleksid ta äärepealt hävitanud, aga paistis, et tema kehal oli lühike mälu, sest see reageeris mehe lähedusele alandava innukusega. Mees oli teda põrgulikult kohelnud. Siis, kui tema meest kõige rohkem vajas, oli too ta hüljanud ning hävitanud tema uhkuse kõigi nende valesüüdistustega, nimetades Freyat valelikuks libuks. Kaks aastat tagasi oli mees selgesti näidanud, et Freya ei tähenda tema jaoks midagi, seega miks hakkas Freya süda praegu nii meeletult puperdama? Ja miks meenusid talle üksikasjalikult nii mehe suudlused kui ka tema käepuudutused…?
Meeleheitlikult üritas Freya neist mälestustest vabaneda. „Ma tunnistan, et ütlesin memm Joyce’ile kord, et sina oled Aimee isa – tema muudkui jahvatas sel teemal ja see on tõde, ükskõik, mida sina ka ei arvaks,” märkis Freya vaikselt ja väärikalt. „Sa oled esimene ja ainus mees, kellega ma olen iial maganud, Zac,” sosistas ta nukralt, „aga sul olid omad põhjused, miks sa otsustasid mind mitte uskuda, on ju nii?”
Zaci jahedas, huvitus ilmes ei muutunud midagi ja ainsaks reaktsiooniks kuuldule oli põgus kulmukergitus. „Ja see oleks, chérie?”
„Sa olid teinud otsuse meie suhe lõpetada juba enne, kui ma oma rasedusest rääkisin. Pärast