Miks oli mees just täna tulnud? Mis on temal Jordani maalidega pistmist? Maria oli oma soovi selge sõnaga välja öelnud. Naine tahtis, et ta pojal oleks hiilgehetk, olgugi et postuumselt.
Jed vilksatas Heatheri poole vaadata ja pööras siis taas pilgu Laurale. „On siin kohta, kus saaksime seda nelja silma all arutada?”
Laura kõhkles. Talle tundus, nagu oleks ta ajatunneli läbinud ja räägib taas Jordaniga. Tegelikult see nii muidugi polnud. Ta vaatas Jordanile otsa, nägi aga hoopis teist inimest. Naist läbisid vastuolulised tunded. Ta igatses kunagi tema ja Jordani vahel olnut taga. Vendadevaheline erinevus ajas naise segadusse. Jedi hoiak ja ähvardused tema hoolikalt kavandatud näitust nurjata ärritasid Laurat. Samas taipas naine üllatusega, et on külalise mehelikkusest teravalt teadlik.
Ilmselgelt oli tegu identsete kaksikutega, aga Jordan ega tema vanemad polnud Laurale seda tõsiasja kunagi maininud. Jordan oli ainult maininud, et tal on noorem vend, kes käib ainult haruharva kodus. Kui palju noorem saab aga kaksikvend olla?
„Kas olete perekonna must lammas?” pahvatas Laura tahtmatult. Maria ja Jefferson Brodie olid oma teisest pojast väga vähe rääkinud. Maria oli kord öelnud, et ta teine poeg valis oma tee ja pööras perekonnale selja. Too ei tundvat maalimise või skulptuuri vastu huvi. Laura teadis, et Jordani perekonnas ei huvitutud aga millestki, mis polnud kuidagi maalimise ja skulptuuriga seotud.
„Kui peate silmas korraliku hariduse omandamist ja endale ise ülalpidamise teenimist, siis jah, nii võib öelda küll,” vastas Jed.
Jordani puhul oli kõik vastupidi. Ta jättis kolledži pooleli ja lubas maalima hakata. Mees rääkis sageli, et oli kuulnud muusa kutset. Maalis ta aga siis, kui tuju tuli. Ülejäänud aja tegeles ta muuga. Paraku ei saanud ühtki neist tegevustest pidada kellast kellani töötamiseks. Tavaliselt ootas Jordan inspiratsiooni rannal peesitades, purjetades või ööklubides pidutsedes.
Jordani ja Jedi ema Maria Brodie oli kuulus maalikunstnik. Tema õlimaalide eest olid ostjad nõus välja käima kümneid tuhandeid dollareid. Jefferson Brodie oli mainekas skulptor, kelle marmorist ja graniidist taieseid oleks Laura hea meelega ka oma galeriis välja pannud. Kahjuks oli aga mehel sõlmitud ühe Manhattani agentuuriga hea leping.
Maria oli olnud armulikult nõus mõned oma tööd Laura galeriisse müüki panema. Neid polnud nii palju, kui Laura tahtnuks, kuid rohkem, kui ta oma galerii piiratud klientuuriga loota võinuks.
Naiste esmakohtumisest saati oli Laura teadnud, et Maria arvates kõnnib Jordan tema jälgedes. Siiski tahtis naine armastatud poega nälgimisest säästa. Ta maksis kinni poja suvila rendi ja andis talle elatusraha. Isegi too tuttuus kallis auto, millega Jordan oli puusse põrutanud, oli ema ostetud.
Jordan oli maalinud, pidutsenud ja jätnud endast maha maalikollektsiooni, millest Laura valis välja need, mis tema arust sobisid kõige paremini liiga noorelt surnud mehe mälestuseks korraldatud näitusele.
Nüüd ähvardas Jordani lihane vend Jed need plaanid nurjata. Ta pidi Jediga rääkima. Kurat teda võtaks, aga mehel oli õigus: näitusesaal polnud selleks tõesti õige koht.
„Tulge minuga kaasa. Heather, tegele, palun, sina seni jooksvate küsimustega.” Laura seadis sammud näitusesaali teises otsas asuva töötoa poole, kus Jordani maalid raamimist ootasid. Töötuba sarnanes paljuski laoga. Avara ruumi seinte ääres seisid riiulid erinevate maalide ja skulptuuridega. Osa ootas saali väljapanekut, teised olid juba ära ostetud ja pidid lähipäevil uutele omanikele ära saadetama.
Ühe seina ääres olid pildiraamid. Eri suuruses ja stiilis raamid pidid maale rikastama ja tegema need ostjale paeluvamaks. Mõned raamid olid müügiks, teised ainult näituse tarbeks. Suured töölauad olid Laura kirjutuslaua sarnaselt täis igasugust vajaminevat kraami. Naine teadis aga täpselt, kus miski asub. Selline korraldus sobis talle hästi.
Laura tegi ukse lahti ja laskis Jed Brodie ees minna. Mees astus töötuppa ja vaatas ringi. Naine järgnes talle, sulges galeriid ja töötuba ühendava ukse ja toetus seljaga selle vastu. Ta ei teadnud, mida mehest oodata. Jordan polnud teda kunagi sedamoodi kärsitult vaadanud. Ta püüdnuks Laurat meelitada, et oma tahtmist saada. Naisele augu pähe rääkimiseks oleks Jordan suudlused appi võtnud. Hetkeks igatses Laura tagasi armastust, õigemini armastust, mis tema arvates oli olnud vastastikune.
Jed vaatas aga ükskõikselt ringi ja vaikis. Laura ei lasknud end sellest heidutada. Töötoa tuttavas ümbruses tundis naine end veidi kindlamalt. Ta polnud meelitusi, nalju ega suudlusi oodanudki. Jed tundus teraskülma inimesena.
Mees pööras ringi ja kinnitas pilgu Laurale. „Nagu ma aru saan, olite Jordaniga kihlatud,” ütles ta naist pealaest jalatallani üle vaadates.
Laura tundis end nagu ese vitriinis, mida mees ei soovi osta.
Ta noogutas mehele valvsalt otsa vaadates. Hetkeks oli naisel kahju, et ta polnud isegi Jordani venna nime teadnud. Kohutav, kui perekond tõukab poja nii täielikult endast ära! Nähtu põhjal otsustades polnud mehes midagi põlastusväärset. Ta jättis tasakaaluka ja eduka inimese mulje. Laural oli peente asjade peale silma ning Jedi ülikond ja kingad olid kahtlemata kvaliteetsed. Mehe juuksed oli Jordani omadest lühemad, silmad selged ja pilk läbitungiv.
Laura taipas üllatusega, et tema huvi mehe vastu polnud kadunud. See oli täiesti soovimatu. Ta polnud Jordan. Laura naasis reaalsusse. Tal oli Brodiedega suhtlemisest villand. Mida kiiremini Jed tema elust kaob, seda parem.
„Olime kihlatud,” lausus naine. „Jordan mainis mulle ükskord, et ta vend on sillaehitaja. Kuna juttu oli vaid ühest vennast, arvan ma, et ilmselt mõtles ta teid.”
„Ilmselt rääkis ta teile kõigest. Olen elukutselt insener. Ehitan sildu neis maailma paigus, kus transpordiühenduse olemasolu on külaelanikele elu ja surma küsimus.”
„Sedasama võib öelda kõigi maailma paikade kohta. Kõiki kaupu transporditakse ühest kohast teise.”
„Tõsi, kuid mina töötan väljaspool tavapäraseid kaubateid. Sain venna surmast teada alles eelmisel nädalal. Mul kulus tükk aega, et siia jõuda.”
„Eelmisel nädalal? Jordan suri kolm kuud tagasi. Kas teile kontorist sellest ei teatatud?” Laura ei uskunud, et telegramm, e-kiri või mis iganes jõudis meheni alles eelmisel nädalal. Kuigi naine ei soovinud sellele mehele kaasa tunda, oli tal ometi kahju, et too sai alles hiljaaegu venna surmast teada. See pidi talle ränk hoop olema.
„Kas käite minu vanematega tihedalt läbi?” küsis Jed.
„Enamjaolt suhtlen teie emaga. Ta paneb mõned oma tööd minu galeriisse müüki.” Laura jättis mainimata, et Maria on ta Jordani mälestusnäituse korraldamisega peaaegu hulluks ajanud. Maria oli Jedi ema ja Laura pidas end taktitundeliseks inimeseks. Kas ta sellepärast oligi oma viimasest avastusest rääkimata jätnud? Ta tahtis Mariat uuest hingevalust säästa. Kui aus olla, siis ka ennast häbist.
Laura soovis, et poleks seda avastust iial teinud. Jordan oleks saladuse hauda kaasa viinud ning ta oleks saanud meest siiralt leinata.
„Ema helistas kontorisse ja jättis sõna, et ma talle tagasi helistaksin. Rohkem ei öelnud ta midagi. Ta ei maininud poole sõnagagi, et tegu on hädaolukorraga ja üks pereliikmetest on surnud. Mulle teatati sellest kirja teel. Faksitakse või meilitakse ainult hädaolukordadest, muud teated antakse edasi kolm-neli korda kuus saabuvate kirjade teel.”
Kuigi Jed valitses end täielikult, kahtlustas Laura, et mees keeb seesmiselt raevust. Ta oli alatihti kuulnud, et kaksikute ühtekuuluvustunne on eriti arenenud. Kui masendav on kaotada vend ja saada sellest alles kolm kuud hiljem teada! Laura teadis, et Maria ei teinud seda sihilikult. Maria elas oma maailmas. Aeg-ajalt tuli naine sellest teistega suhtlemiseks välja, kuid peagi pöördus ta tagasi maalimise juurde, mida ta nii hiilgavalt oskas.
„Kuulsin Jordani surmast alles eelmisel nädalal, kui ma emale tagasi helistasin,” lõpetas Jed ilmetult.
„Tunnen kaasa,” ütles Laura siiralt. Kõige kiuste oli ta Jordanit armastanud ning aimas, mida tolle vend praegu tundis.
Jed