Kui dr Cherry kabinetti astun, istub mees oma laua taga. Saame kõrvaltoas mängivaid lapsi vaateakna kaudu vaadata, nende poolel on läbipaistmatu peegel, nii et nemad meid ei näe. Nad mängivad kõrvuti ega tee oma eraldi poisi ja tüdruku maailmas mängides teisest välja.
„Minu arvates panete te sellele vahejuhtumile liiga suurt rõhku,” sõnab arst.
„Ta on kõigest kolmeaastane ja tappis meie pere lemmiklooma.”
„Kas sellele teole eelnes ka mingisugune hoiatus? Mõni märk, mis viitas tema kavatsusele loomale viga teha?”
„Mitte mingisugust. Juniper oli mul juba enne abiellumist, nii et Lily on tundnud teda kogu oma elu. Ta käis kassiga alati hästi hellalt ümber.”
„Mis võis selle rünnaku vallandada? Kas ta oli vihane? Kas ta oli millegipärast endast väljas?”
„Ei, ta näis kõigiti rahulolev. Nad olid koos nii rahulikud, et lasksin neil mängida, sellal kui ise viiulimängu harjutasin.”
Arst vaeb seda viimast pisiasja. „Oletan, et viiulimäng nõuab väga palju keskendumist.”
„Ma katsetasin üht uut muusikapala. Nii et jah, olin keskendunud.”
„Võib-olla selles peitubki selgitus. Teie olite ametis millegi muuga ja Lily soovis teie tähelepanu.”
„Kassi pussitamisega?” Pahvatan uskumatusest naerma. „See on küll äärmuslik lähenemine.” Vaatan läbi jälgimisakna oma kuldjuukselist tütart, kes isub nii kenasti oma kujuteldaval teepeol. Ma ei taha järgmist võimalust jutuks võtta, aga pean arstilt küsima. „Ma lugesin netist üht artiklit laste kohta, kes teevad loomadele haiget. See pidavat olema väga halb märk. See võib tähendada, et lapsel on tõsiseid emotsionaalseid probleeme.”
„Uskuge mind, proua Ansdell,” ütleb mees heatahtliku naeratusega. „Lilyst ei tule suureks saades sarimõrtsukat. Ma muretseksin rohkem alles siis, kui ta teeks loomadele haiget korduvalt või kui peres oleks varemgi vägivaldsust esinenud.”
Ma ei lausu musta ega valget ja mu vaikimine paneb arsti altkulmu minu poole vaatama.
„Kas on midagi, millest tahaksite mulle rääkida?” küsib ta vaikselt.
Hingan sügavalt sisse. „Peres on seda tõesti varem esinenud. Vaimuhaigust.”
„Teie abikaasa või teie suguvõsas?”
„Minu.”
„Ma ei mäleta, et oleksin midagi sellekohast Lily patsiendikaardil näinud.”
„Sest ma pole seda kordagi maininud. Ma ei arvanud, et midagi niisugust võiks peres edasi päranduda.”
„Mis see „midagi niisugust” on?”
Ma ei kiirusta vastama, sest kuigi ma tahan tõtt rääkida, ei soovi ma avaldada rohkem, kui vaja. Rohkem, kui mulle meeldiks. Vaatan läbi mängutoa akna oma ilusat tütrekest. „See juhtus üsna varsti pärast mu venna sündi. Mina olin tollal kõigest kaheaastane ja seega ei mäleta ma ise sellest midagi. Kuulsin üksikasjadest oma tädilt aastaid hiljem. Mulle räägiti, et mu emal oli mingisugune närvivapustus. Ta tuli haiglasse paigutada, sest arvati, et ta on teistele ohtlik.”
„Haigushoo ajastusest jääb mulje, et tegu võis olla sünnitusjärgse depressiooni või psühhoosiga.”
„Jah, sellist diagnoosi ma kuulsingi. Mitu psühhiaatrit andis oma hinnangu ja järeldati, et mu ema polnud vaimselt pädev ning seetõttu polnud võimalik teda juhtunu eest vastutusele võtta.”
„Mis õigupoolest juhtus?”
„Mu vend… mu väikevend…” Mu hääl tasaneb sosinaks. „Ema pillas ta maha ja vend suri. Öeldi, et emal olid luulud. Kuulis hääli.”
„Mul on väga kahju. See oli teie perele kindlasti valus aeg.”
„Ma ei kujuta ettegi, kui kohutavalt mu isa end tunda võis, kui lapse kaotas. Kui ta laskis mu ema ära viia.”
„Te ütlesite, et teie ema pandi haiglasse. Kas ta sai hiljem terveks?”
„Ei. Ta suri seal kaks aastat hiljem pimesoolerebendi tõttu. Ma ei tundnudki teda õieti, aga nüüd mõtlen ma temast ühtepuhku. Ja juurdlen, kas Lily… kas see, mis ta meie kassiga tegi…”
Nüüd saab dr Cherry aru, mida ma kardan. Ohates võtab ta prillid eest. „Ma kinnitan teile, et mingisugust seost ei ole. Vägivaldsusegeenidega pole asi sama lihtne kui sellega, et Lily päris teie sinised silmad ja heledad juuksed. Ma tean ainult mõnda dokumenteeritud juhtumit, kus selline asi on peres selgesti edasi pärandunud. Näiteks Hollandis on üks pere, mille peaaegu kõik meessoost liikmed on vangis. Ja me teame, et lisa-y-kromosoomidega sündinud poisid kalduvad suurema tõenäosusega kuritegusid sooritama.”
„Kas tüdrukute puhul ka midagi sarnast on?”
„Loomulikult võivad ka tüdrukud sotsiopaadid olla. Aga kas see on geneetiline?” Arst raputab pead. „Ma ei usu, et uuringute andmed seda väidet toetaksid.”
Andmed. Ta räägib nagu Rob, kes kannab alati ette numbreid ja statistikat. Neil meestel on oma numbritesse nii palju usku. Nad viitavad teadusuuringutele ja tsiteerivad viimaseid tulemusi. Miks see mind ometi ei veena?
„Rahunege, proua Ansdell.” Dr Cherry sirutab käe üle laua ja patsutab minu oma. „Kolmeaastasena on teie tütar täiesti normaalne. Ta on tore ja sõbralik ning te ise ütlesite, et ta pole varem midagi niisugust teinud. Teil pole vähimatki põhjust muretseda.”
Selle aja peale, kui tädi Vali maja ette pööran, on Lily oma turvatoolis magama jäänud. Käes on tema tavaline lõunauinakuaeg ja ta magab nii sügavalt, et ei liigutagi, kui ta toolist välja tõstan. Isegi magades hoiab ta kõvasti oma embuses Eeslikest, kes käib temaga kõikjal kaasas ja näeb viimasel ajal päris niru välja, kulunud ja süljeplekiline ning arvatavasti kubiseb bakteritest. Vaest vana Eeslikest on lapitud ja jälle üle lapitud nii palju kordi, et temast on saanud Frankensteini elukas, üleni mu siksakilisi amatöörlikke nõelapisteid täis. Näen juba uut kohta, kus riie kärisema hakkab ja täitematerjal tasapisi välja pressib.
„Oh, kas ta pole nunnu,” kudrutab Val, kui Lily majja kannan. „Nagu väike ingel.”
„Kas ma võin ta sinu voodisse panna?”
„Muidugi. Jäta ainult uks lahti, et kuuleksime, kui ta üles ärkab.”
Tassin Lily Vali magamistuppa ja asetan õrnalt tekile. Vaatan teda hetke ja olen oma magavat tütart nähes vaatepildist lummatud nagu alati. Kummardun lähemale, hingan sisse tema lõhna, tunnen ta roosalt õhetavatest põskedest õhkuvat kuumust. Ta ohkab ja pomiseb unes „emme”, sõna, mis mulle alati naeratuse suule toob. Sõna, mida igatsesin kogu hingest kuulda neil südantlõhestavatel aastatel, kui korduvalt ja tulutult rasestuda üritasin.
„Minu tibuke,” sosistan ma.
Kui jälle elutuppa naasen, küsib Val: „Noh, mida doktor Cherry tema kohta rääkis?”
„Ta ütleb, et pole mingit põhjust muretseda.”
„Eks ma rääkinud ju sedasama? Lapsed ja loomad ei sobi alati kokku. Sina seda ei mäleta, aga kui sa olid kaheaastane, siis sa muudkui tüütasid mu koera. Kui ta sind lõpuks näksas, siis lõid sa teda kohe. Ma arvan, et Lily ja Juniperiga juhtus samamoodi. Vahel reageerivad lapsed ilma mõtlemata. Ilma tagajärgi mõistmata.”
Vaatan aknast välja Vali aeda, väikesesse Eedenisse, mis on tomatitaimi, lopsakaid ürte ja mööda tugisõrestikku roomavaid kurgivääte puupüsti täis. Mu isale meeldis ka aiatöö. Talle meeldis süüa teha, luuletusi lugeda ja vale viisiga laulda, täpselt nagu ta õele Valilegi.
Oma lapsepõlvefotodel näevad nad isegi ühesugused välja, mõlemad kondised ja päevitunud, ühesuguste poisilike soengutega. Vali kodus on näha nii palju fotosid mu isast, et iga külaskäik toob südamesse nukra torke. Seinal minu vastas on fotod isast kümneaastasena, õng käes. Kaheteistkümnesena koos oma