Suudlen ta jalgu
Nagu tavaliselt ikka, nägin oma vastses elukaaslases ehk pangas ainult head. Olin vaimustuses kõigest ja kõigist. Lipsustatud ning ülikondades meeskolleegid ning kostüümides naiskolleegid olid imetlusväärsed. Nende tarmukus, teadmised majandusest, oma klientidest ning nende edulugudest olid võrratud. Kõik rääkisid kinnisvarahindade lõputust kasvust, laenuvõimekuse paranemisest ning laenuvajaduste ammendamatusest, arutasid järgmise aasta majanduskasvu protsenti (ega pole ometi oodata ainult ühekohalist numbrit?) ning unistasid tulevastest boonustest. Oli see vast pidu!
Riskid sisuliselt puudusid, nii ettevõtete, majandussektorite (eriti ekspordile orienteeritute, sest välisnõudlus oli ju piiritu) kui ka terve Eesti tasemel. Riigieelarve ajas üle ning raha hakati kõrvale panema, sest raha ei saa raisata, eriti valdkondades nagu haridus, tervishoid, teadus või regionaalpoliitika. Lisaks veel Euroopa Liidu toetustena Eestisse voolanud miljardid kroonid. Ka palgad kasvasid, kuigi Eesti Panga hinnangul kiiremini, kui produktiivsus. Aga keda huvitab!? Kasumid kasvasid veel kiiremini, sest iga hinnatõusu suutis süsteem absorbeerida kasvavate palkade ning välisnõudluse arvelt. Inimesed võtsid laenu, et toita ostu-müügi maaniat. Spekuleeriti majade, korterite ja lõpuks juba broneerimislepingutega, mida mõnekuuse ootamise järel kallimalt edasi müüdi. Samamoodi liikusid maatükid, millel polnud isegi kehtivat detailplaneeringut, käest kätte, tehes eelmise omaniku igakordse tehinguga miljonäriks. Rahamasin töötas täistuuridel, laenud anti pihku enamusele, kes küsisid. Ja kui ei küsinud, siis leidis pank su ise üles ja tegi pakkumise. Miks mitte osta kinnisvara, miks mitte liisida uus auto, miks mitte sõita soojale maale puhkama laenu eest! Aga tagasimakse? Hiljem! Ärge muretsege. Me oleme teinud analüüsid, teie laenuvõimekus on suurepärane. Minge investeerige tulevikku, tarbige, nautige elu, tundke ennast nagu taevas! Me saatsime teile krediitkaardi postiga koju, kuigi te polnud seda taotlenudki. Päriselt.
Maailmamajandus oli justkui jõudnud enneolematu kasvu ning heaolu seisundisse. Hullus, mida kogesime Eestis, oli ainult perifeeriasse pumbatud raha hiline ning uimastav järelmõju. USAs ja Euroopas oli sama kestnud juba aastaid, eriti Lõuna-Euroopas ning Iirimaal. Kõik kahetsesid, et meie sellest nii hilja osa saime. Vaata, mida kõike oleks jõudnud arendada ja ehitada, kui oleks saanud alustada varem, nagu ameeriklased või Euroopa suurriigid. Kuna Eesti riik võlgu ei võtnud, siis enamus laenurahast pumbati erasektorisse, enneolematu kasvutempoga: 2005 +50%; 2006 +52% ja 2007 +30%11. Eesti ettevõtete ja eraisikute laenukoormus kasvas kiirelt 110%-ni SKP-st.
Raha kõige mõõdupuuna
Inimese väärtust ei arvestatud enam selle järgi, mis oldi välja teenitud, vaid inimese laenuvõime ning laenurahaga kokkuostetu järgi. Maju, kaatreid, autosid, reise – mida iganes! See polnud viisakas kokteilipidu valitud külalistele. See oli orgia, kus enamik sotsiaalseid kihte maani täis joodeti, kaasa arvatud vaesem seltskond, kellega pankurid peolõpu joovastuses sõbrunesid.
Ja mina ning paljud teised said sel peol ettekandjatena kõva jootraha. Paari aastaga oli mu palk kahekordistunud. Olin teinud head tööd ja teeninud ulmelisi boonuseid. Liisisin tuttuue auto. Minu unistused olid täitunud! Mitte miski ei saanud mu saatust väärata. Lisaks andsin töö kõrvalt TTÜ majandusteaduskonnas loenguid ja seminare. Mul oli oma aine, mille ise kujundasin Taanist ja Soomest saadud teadmiste põhjal. Kuupalka küsisin sama palju, kui oli minu tunnitasu pangas. Kõik kadestasid, mina nautisin aupaistet. Algsest motiivist anda midagi koduülikoolile tagasi oli saanud oma enesearmastuse ning auahnuse rahuldamine. Ujusin nagu kala vees! See oli kollektiivne nartsissism, mis nakatas kõiki, kes soovisid ja suutsid olla edukad.
Nii lihtsaid rahateenimisvõimalusi on Eesti ajaloos olnud vähe. Eriti oli see tunda pangas. Mitte ükski finantseeritud projekt ei ebaõnnestunud (laenkahjumid olid nullilähedased), mitte ükski eesmärk ei jäänud saavutamata, kõik päheõpitud mantrad töötasid nagu šamaani järelevalve all toimuval riitusel. Inimesed olid rõõmsad, lõunasöökide ajal võisid kotletid pidevate naljade peale kurku kinni jääda. Kõik tundsid, kuidas elu keerleb ja nemad ise keerutavad seda, omaenda telje ümber kuni peapöörituseni. Domineeris piiritu enesekindlus, vankumatu usk paremasse homsesse, isiklikesse ettevõtmistesse, mis pidid ilmtingimata õnnestuma. Kes mitu „miiot“ (pangaargoos miljonit) oli välja laenanud ja milline oli pipeline (finantseeritavate projektide hulk), kuidas keegi mingi deal’i (kliendi, kes valis laenajaks Swedbanki, mitte mõne teise panga) võitis, kuidas krediidikomiteedes vaieldi ja riskijuhid üle mängiti. Kõik, mis õnnestus, kirjutasid inimesed kõhklematult enda arvele. Käis lõputu võitlus oma klientide eest, et neile rohkem raha laenata, ning pidev pingutamine ülemuste tähelepanu köitmiseks. Käidi kabinettide uste taga krediidikomitee liikmeid briifimas (st moosimas), tehti kõik, et klientide projektid saaks rahastuse. Sest sellest sõltus aasta lõpus saadav boonus ja klientide, kolleegide ning ülemuste kiitus.
Pruudi iseloomuvead
Sellel perioodil jäi mulle märkamatuks enamik vastse pruudi halbu harjumusi, iseloomuvigu ja nägelusi. Need kas ei puudutanud mind isiklikult, kuna olin noor ja energiast pakatav hästimotiveeritud karjerist, või siis pidasin kõike seda normaalseks ja paratamatuks. Või lihtsalt distantseerisin end teiste muredest. Toon siin mõned näited koos tollaste õigustustega enda peas.
Esiteks inimeste läbipõlemine, mis oli suhteliselt tavaline. Laenuralli tähendas tohutut töökoormust, organisatsioon ei suutnud piisava kiirusega kohaneda ja vajalikul hulgal inimesi värvata. Kogu infotöötlus ning lepingute ja dokumentatsiooni vormistamine nõudis oma aja. Aega aga polnud, kõigil oli tohutult kiire raha pumpamisega laenupõllule. Mäletan, et laenuadministraatorid, assistendid ja n-ö back office, mis koosnes enamasti naisterahvastest, oli hulluks minemas. See, et naised käisid lõunapausi ajal tualetis nutmas, oli tavaline. Minu jaoks oli see aktsepteeritav ja normaalne – kui ei saa tööga hakkama, mingu Selverisse kassapidajaks. Kui närvid on läbi, mingu psühholoogi juurde või joogatrenni.
Teiseks inimeste üsna kiire vallandamine, kui nad oodatud ülesannetega hakkama ei saanud. Inimesele anti pool aastat, et oma tööga kohaneda. Kui ei kohanenud, hakati rääkima vallandamisest. Kui ka siis paremaks ei läinud, saadeti minema. Minu jaoks jällegi normaalne nähtus. Süsteem peabki olema up or out, sa kas liigud üles või aidaa! See, kes jääb oma kohale liiga kauaks pidama, blaseerub ja muutub laisaks. Lojaalsus ning kogemuste kogunedes sujuva ja rahuliku töö tegemine ei ole aktsepteeritav. Inimene ei tohi jääda kinni oma mugavustsooni, vaid peab pidevalt arenema, õppima. Nii võidab sellest organisatsioon ja muidugi inimene ise! (Mõtlesin ma.)
See, et pangas joodi, ja ohtrasti joodi, oli samuti normaalne. Kui vaatate täna soveediaegseid filme ja seal päeval alkoholi tarbitakse, siis enamik vast muigab – alkohoolikud! Kui aga pangas päeval veini joodi või avati tööpäeva lõpus prosecco-pudelid ja keegi endale rummikoola segas, siis seda nimetati sotsialiseerumiseks. See aitab ju kolleege omavahel paremini suhtlema panna, vähendab stressi. See, mis toimus ettevõtete panganduse regulaarsetel väljasõitudel ja kliendiüritustel, oli juba lausjooming ja sellisena prestiižne. Ebanormaalne oli normaliseeritud.
Üliarenenenud libiido ja seksuaalsus tundus samuti mõistetav. Kolleegide omavahelised suhted arenesid ja võtsid tihti intiimse suuna. Arvestades töötajate keskmist iga ning naiste osakaalu, mis hakkas eriti silma töötajatele korraldatud üritustel nagu osakonna väljasõidud, suvepäevad ja aastalõpupeod, tundus see loomulik. Käisid kõlakad, et mõned ülemused magasid alluvatega. Kurioossem oli aga näha naiskliendihaldureid kliendivastuvõttudel ning kliendiüritustel (klientidele korraldati erinevaid vastuvõtte ning meelelahutusliku sisuga üritusi ning koosviibimisi), kus nad pidid taluma valdavalt meessoost klientide lähenemiskatseid. #MeToo kampaania on toonud esile erinevates ühiskonnakihtides ja majandusharudes toimuvat naiste seksuaalset ahistamist ning pangandus pole siin erandiks, pigem kinnitab reeglit. Kuid kõik see tundus normaalne ning aktsepteeritav. Arenenud libiido ja sugutung on edasiviiv jõud, ühiskonna ning ettevõtlikkuse loomulik tõukejõud, mõtlesin. Majanduskasv ning materiaalse jõukuse kasv põhjendab kõik.
Samuti oli Swedbankis suhteliselt levinud šovinism ja macho-kultuur. Oli ju tegemist enamasti meeste juhitud pangaga. Otsustajad krediidikomitees