Päästetud. Pam Jenoff

– ta oli kindlasti rohkem mees kui need kohmitsevad poisikesed, keda koolist tundsin. Ma ei näinud vormi, millel olid samasugused märgid nagu SS-lastel, kes olid ära viinud Steffi Kleini. Ta oli lihtsalt sõdur, kes oli armeesse mobiliseeritud. Mitte üks neist. Mu mälestused meie ainsast koosoldud ööst on ähmased, justkui pooleldi ununenud unenägu ihast ja siis valust, mille tõttu pidin suu katma, et vanemad ei kuuleks mu nuttu. See sai ruttu mööda ning jättis mulle igatsuse, mis polnud täitunud, ja tunde, et oleks pidanud olema midagi rohkemat.

      Siis oli ta läinud. Sakslased ei tulnud enam ja kaks päeva hiljem kuulsin, et ta pataljon oli edasi liikunud. Ma teadsin, et olin teinud vea. Alles umbes kuu aega hiljem taipasin, kui tõsine viga see oli.

      Lõpp tuli ilma hoiatuseta ühel kevadpäeval, mis oli soojem kui tavaliselt. Hommikupäike paitas meie Scheveningeni mereäärset küla ja kajakad hüüdsid üksteist üle abaja. Oma voodis lamades oli peaaegu võimalik sõda mõneks minutiks unustada.

      Siis avanes mu magamistoa uks ja tõde paistis mu isa raevunud pilgust. „Välja!“

      Ma vahtsisin teda, ilma et oleksin seda uskunud. Kuidas ta võis teada saada? Ma polnud kellelegi midagi öelnud. Ma ei arvanud, et suudan seda saladust lõpmatuseni hoida, aga kindlasti veel umbes kuu aega, küllalt pikalt, et välja mõelda, mida ette võtta. Mamma, kes oli mõni päev varem sisse tulnud, kui riidesse panin, oli ilmselt näinud, et mu kõht kergelt kaardus. Ülejäänut, arvestades aega, mil Saksa sõdur oli meiega olnud, polnud eriti raske ära arvata.

      Papa oli uhke ja ustav hollandlane ning ta lonkamine esimese maailmasõja tagajärjel tõestas seda. Mu armulugu sakslasega oli suurim reetmine. Kindlasti ta ei arvanud, et mina, tema kuueteistaastane ainuke tütar, peaksin lahkuma. Aga seesama mees, kes oli kunagi mu saapapaelu sidunud ja tassinud mind õlal, hoidis nüüd järeleandmatult ust lahti, et võiksin igaveseks minna.

      Ma valmistusin selleks, et ta lööb mind või tõreleb minuga, aga ta lihtsalt näitas ust. „Mine.“ Ta ei vaadanud mulle otsa.

      „Ei!“ hüüdis ema, kui läksin. Aga ta hääles polnud tugevust. Kui ta mulle järele jooksis, tärkas mu südames lootus. Võib-olla hakkab ta sel ühel korral isale vastu ja võitleb minu eest. Selle asemel surus ta mulle pihku raha. Ma ootasin, et ta mind kallistaks.