„Siis, kui Alagai Ka väisas vanakuu kallaletunge,” oletas Jardir.
„Polnud juhus, päikese nimel,” ütles Renna.
„Küllap saame varsti teada,” arvas Jardir. „Praegu puhakem, kuni päike on taevas. See uni võib olla me elu viimane, sest täna öösel vabastame Alagai Ka.”
Vangikuudis valitses vihatud päevatähe palavus. Metallseinad käitusid ahjuna, ruum saavutas kuumakraadid, mis maapinnalojustele kujuneksid saatuslikuks.
Palavus polnudki niivõrd mugav, kuivõrd pigem ebamugavuse puudumine, aga kuningliku kaasa kammitsate juures oli see ikkagi ainuke talutav tahk.
Kõik muu oli puhas piin. Algelise vankriköksi iga login raputas deemonit, tiris pingule hõbeahelad, mille loitsud tõid talle uusi vintsutusi ja häbi. Harvadel puhkudel toitsid vangistajad teda loomade teadvustega – lihata rasvast koosnev söögisedel. Ahelais oli ta sunnitud vägisi roomama, iga liigutus uutmoodi valulik, ohverdama väärikuse viimsedki raasud, et vajutada nägu vastu jõledaid, kuumuses hauduvaid tõprakeresid. Tema türm haises.
Ning siis veel laulmine!
Deemon vihkas oma kinnipüüdjaid, kuid Lauljat õppis ta tasapisi vihkama enim. Koguni paksude metallseinte summutatult tegi see südame täis, näris kuningliku kaasa võimsaski teadvuses säilinud algelisemaid osi.
Laulja sigitaja mõtted-mälestused olid avaldanud kuninglikule kaasale mehe suhtumise tütarlapsesse – armastuse, uhkuse, lootuse. Nood ilged tunded panid deemoni piigat jälestama – tekitasid tahtmise toda vigastada – juba enne äraneetud hääle kuulmist.
Sarnaselt taplusloitsudega kajastus laulus iidne võlujõud, mida teadvuste õukond oli arvanud ammugi väljaroogituks. Laul piitsutas deemonitesoo alusaistinguid ja aistingud peibutasid ligi võlujõudu. Tema liigi kimbutamise väge hangiti neilt endilt.
Olgugi laulu olemus talle arusaadav, ihkas kuninglik kaasa ometi heli eest pageda. Ennistavad inimesed säärase väe, osutub armeede koolutamine keerukaks. Vahest võimatukski, kui taru on laiali pillatud.
Kuninglik kaasa judises, kuna talle meenusid Kavri hiiglaslikud koorid.
Ahelad kõrvetasid ja marrastasid liigutamisel. Ta lõpetas katsed ravida kahjustatud ihu, laskis sel surra ja moodustada kaitsetõkke, pruukis hinnalisi sisimaid võlujõusääste, et kasvatada varjamisi värskeid nahakudesid. See asjakäik on aeglane, kuid lahustab nädalate pikku tindi ta ihult, ehkki loitsumärgid lahustavad samas ta jaksu. Kumb ütleb üles esimesena, polnud tal aimugi.
Senikaua on tal võimalik üksnes konutada maad mööda rappuva tõlla pimeduses. Reisikurssi kuninglik kaasa ei näinud ning kütked takistasid tema teadvust küünitumast.
Mis oli iseäranis häiriv. Vastkoorunueast saati oli kuningliku kaasa teadvus tema kehast sõltumatu, suuteline sooritama silmapilgu vältel määratuid ruumihüppeid. Ta polnud iial üksi, aistis alamate ajesid, kuulis oma vendade hääli.
Aga nüüd ei midagi.
Pelgast päevatähe lõõsa tõusust-langusest piisas kuningliku kaasa varustamiseks ajatajuga. Kuu loomine oli käes. Juhul kui teda ei tõsteta teadvuse minetanud lihtsureliku selga ega alustata sedamaid visa matka teadvuste õukonna sügavusse, on kõik kasutu. Kuninganna hakkab munele üsna pea, või ongi juba hakanud.
Kui nõnda, siis on igaüks mõistetud hukule, kuninglik kaasa eriti. Ja kui mitte, on tal inimestega ühine huvi pääseda kuningannani ennetavalt. Teda ei morjenda vangistus, mõtteis ainuke viis lipsata kuningannale lähemale. Ta laskub kuristikku, kus kohiseb võlujõud ja leidub arvukalt alamaid, ning pakku sätib ta end kinnipüüdjate meeleärksuse kahanemisel.
Ühtäkki seiskus tema vangla rappudes.
Kongi paks uks tõmmati lahti ja kuninglik kaasa sisises pimestavas tähevalguses.
Laugudeta silmad alles heledusega kohanemas, märkis kaasa sellegipoolest ära nende asendi. Vihatud taevatähti õpetati lugema verisuliski teadvused. Maapinnasõdade kogemuseta ei kerkitud teadvuste õukonna tähtsuseredeli pulkadel.
Nad viibisid raja naabruses.
Tema kinnipüüdjad koondusid sissekäigu juurde: Avastaja ja Kütt, Pärija ja too äraneetud Laulja.
Käekõrvale oli aheldatud kuningliku kaasa ratsu, lihtsurelik Shanjat.
„Võeh! Siin haiseb!” Avastaja krimpsutas näitlikult nägu ja sülitas porri, ent aura väitis muud. Sellega taotleti enesekehtestust, kuninglikku kaasat töödeldi, et ta vihastaks, teda loodeti loovutavat mingit väärtuslikku teabekildu.
Jultunult käppis Avastaja teda, kiskus ta kõrvetavaid kette pidi puurist ning virutas pealtvaatajate sõõri keskele pikali. Ööõhk oli külm, raja lähistel heljus kange looduslik võlujõud. Loitsud ta ihul paelusid ümbritsevat väge ja kõrvetama hakkasid needki. Lastes ihul surra, maitses ta võlujõudu, mis sisaldus tuules.
Piirkonnas viibis üks tema vendi, hoidis kahtlemata lõõri. Otselõõre Maapõue oli vähe, sadade miilide ulatuses oli ainult see küllalt suur, et vange läbi viia. Täiuslik tarukoht eeldusel, et teadvusel jätkub võimu peletada eemale võistlejad.
Võlujõu meki järgi tuvastas kaasa omaenda sugupuu. Tema sigitistest vanim, kuningliku kaasa usaldatuim leitnant. Ta oli lubanud juhtival soosikul elada liiga kaua, ja nüüd oli soosik väge täis. Võimeline tema kinnipüüdjad hävitama, juhul kui tabab nood üllatuslikult.
Kuninglik kaasa veeres, kuni jäi pidama ratsu jalge ees. Osake temast oleks tahtnud sidemest keelduda, lihtsalt, et tuletada meelde kontrollimatust. Tuletada neile meelde, et kõige pöördelisemal tunnilgi suudab ta soovi korral siiski loopida kaikaid kodarasse.
Ent säärast soovi tal polnud. Praegu oli aeg äratada usaldust, ja koguni ratsu kesine tegevusvabadus oli etem kui temal eraldi.
Kuningliku kaasa põrkumisel sandaali kängitsetud jalale puutusid kaks ihu viivuks kokku. Rohkem ei olnudki tarvis: ta puges kehasse ja asus valitsema. Lihtsurelik paotas rüühõlmu, kummardus ja korjas kuningliku kaasa maast, tõstis ta turjale ning kattis tähevalguse vastu riidega.
Heledusest pääsemaks sulges deemon silmad, eelistades vaadata lihtsureliku silmade kaudu. Jämeda vöö küljes rippuvad ahelad ei lasknud jäsemeid lahedalt sirutada, aga küngastel ja mäenõlval ronimiseks sobisid täpselt parasjagu.
Inimeste sigimisala, kus viibiti, oli toosama, mille kaasa hävitas, kui hoidis lõõri mitu kuuringi tagasi. Pannud nahka sigimisala juhi teadvuse, tundis ta siinset kanti risti-põiki.
„Hästi tehtud,” õnnitles ta nende suhtlusvahendina käibivate uratuste abil. „Me oleme suudme ligi. Ma võin näidata teile teed.”
„Muutusid järsku kole usinaks,” ütles Kütt.
„Nii nagu kala kibeleb usinalt vette,” kostis kuninglik kaasa. „Nii nagu sina kibeled usinalt õgima mu liigikaaslaste liha.”
„Mina ei kibele.” Küti auras süttinud nördimust nautis kuninglik kaasa väga. Inimesi õrritada oli imehõlpus.
„Sinu valed on mõttetud,” ütles kuninglik kaasa. „See on kirjutatud su aurasse. Sa kujutled, et sõdid liigikaaslaste säästmiseks, aga tõeliselt januned vaid väge.”
Kütt pigistas sõrmed rusikasse ja hõljuv võlujõud kogunes. Ehkki tapmiseks polnud vaja tema tätoveeringutesse palju sisestada, püsis kuninglik kaasa muretu.
Otsekui tellitult sekkuski Avastaja. „Ära mine rööpast välja, Ren. Tead ju temasuguseid.”
Küti auras tärkas kergendus. „Eks muidugi.”
„Mis paigas me oleme, deemon?” Ärevalt jälgis kaasa Pärijat, kes viibutas rääkides relva. Kavri oda polnud teps mitte ainuke viis, kuidas kinnipüüdjad saaksid kuningliku kaasa hävitada, ent seda relva oli ta kartnud aastatuhandeid. See heitis alla tema lihase sigitaja.