Tuhandendat korda nägi ta ennast ja Sinclairi Manchesteri häärberis. Naine oli kerratõmbunult nahktugitoolis, jõulupuu all, praksuva kamina kõrval. Hunter mäletas, kuidas ta tookord mõtles, et naine on nii ilus, nagu üks naine olla saab. Teda oli alati tõmmanud punapeade poole.
Kui ta oli kuusteist, ennustas üks jabur mustlasemutt, et ta abiellub punapeaga. Hunter polnud kindel, kas see oli sisenduse jõud või õnnelik äraarvamine, aga päris kindlasti olid punapead tema kuramaažide eelistuseks.
Kaminaleegid olid peegeldunud Sinclairi ümber, tõstes esile tema rõõska jumet ja säravaid siniseid silmi. Tema õlgadeni ulatuvad juuksed voogasid pehmete lainetena, õrritades ja kiusates meest. Hunter oli juba avastanud, et naine on tark ja stiilne ning vaimukas, mis äratas mehes soovi temaga tundide kaupa sõnasõda pidada.
Niisiis oli ta passinud parajat juhust. Oodates, et ülejäänud perekond läheb magama, ja lootes, et ehk Sinclair jääb kauemaks üles.
Ta jäi.
Ja siis olid nad omaette. Ja tema pidi tegema esimese käigu. Sinclair oli nüüd tema nõo naiseõde ja Hunter teadis, et nende teed võivad millalgi jälle ristuda. Aga ta ei suutnud muretseda tuleviku pärast. Õhus oli küpsemas midagi pinevat ja tema kohus nende mõlema ees oli avastada, mis see on.
Ta tõusis püsti, jälgides naist tähelepanelikult, kui sammus üle suure toa. Naise sinised silmad muutusid naervatest safiiridest pinevaks ookeanitormiks ja enne kui ta jõudis naise tooli juurde, teadis ta, et naine on temaga ühte meelt.
Hunter peatus naise ees, toetas mõlemad käed tugitooli käetugedele ja kummardus naist lõksus hoides tema kohale. Naine ei põrganud tagasi, vaid jälgis teda varjamatu huviga.
See meeldis mehele.
Kurat, meeldis kohe väga.
„Hei,” ütles ta kähinal, tema hääl ja poos olid paljuütlevad.
„Hei,” vastas naine, hääl kahisev, pupillid suurenenud.
Mees puudutas nimetissõrmega naise lõuga, seda õige pisut kergitades.
Naine ei tõmbunud eemale, seepärast kummardas Hunter pea alla, hoides ennast tagasi, et anda naisele piisavalt aega teda ära lükata. Ta tundis naise naha lõhna, tema kuuma hingeõhku, maitses tema sulneid, avanevaid huuli.
Tema vaba käsi tõmbus rusikasse, kui ta tegi end kõvaks, et suudlus jääks õrnaks. Ta võitles peaaegu vastupandamatu tungiga avaneda lõpuni, tunda naise keelt, lasta kirel nende vahel ellu lahvatada.
Selle asemel tõmbus ta tagasi, kuigi peaaegu vappus pingutusest.
„Jätta?” hingeldas ta, vajades kindlat vastust ja vajades seda otsekohe.
„Edasi,” vastas naine ja mehe maailm kaldus kummuli.
Alistuva oigega laskus ta ühele põlvele, põimis käed naise kukla taha ja tõmbas teda tõeliseks suudluseks kõvasti ettepoole.
Seekord ei olnud mingit ebalust. Nende keeled kohtusid plahvatusena. Naine nihkus toolis, et kohendada ennast mehe vastu, tema rinnad olid vastu mehe rinda, samal ajal kui iha tormas kulutulena läbi mehe liikmete.
Naise juuksed olid pehmed, hingeõhk veel pehmem ja tema keha mehe käte vahel oli selge taevas.
„Ma tahan sind,” ümises mees.
„Ilma naljata,” tuli vastu.
Mehe vaikne naer põrises vastu naise huuli. „Ninatark.”
„Sa tead seda,” jõudis naine sosistada, enne kui mees teda uuesti suudles.
Suudlus läks jõulisemaks ja sügavamaks, kuni mees pidi viimaks õhku ahmima. „Kas ma võin võtta seda kui nõusolekut?”
„Kas ma võin võtta seda kui pakkumist?” andis naine vastu.
„Sa võid võtta seda kui lubadust,” ütles mees ja haaras naise sülle.
Naine pani käed mehe õlgadele ja peitis näo vastu mehe kaela. Siis naksasid tema hambad õrnalt mehe kõrvalesta. Himu sööstis läbi mehe ja ta kirus asjaolu, et tema magamistuba on kolmanda korruse kauges nurgas.
Koputus kabinetiuksele tõi ta järsult tagasi reaalsusse.
„Jah?” haugatas ta.
Uks läks paokile.
See oli jälle Sinclair.
Ta lipsas sisse, ikka rabavalt ilus oma vandlivärvi liibuvas seelikus ja selle juurde sobivas jakis. Kahvaturoosa topp tõstis esile rinnad ja tema pikad sääred äratasid mehes igatsuse rännata oma sõrmeotstega kaugele seelikuääre alla.
„Kuna see on amet nagu ikka,” alustas ta krapsakalt, tulles üle toa, panemata tähele mehe kimbatust.
„Õigus,” nõustus Hunter, hambad risti.
„Mul on midagi, mida ma tahan sinuga arutada.”
Hetkel oli ka mehel midagi, mida ta tahtis naisega arutada.
„Lase tulla,” ütles ta selle asemel.
Sinclair istus jälle külalisetooli ja ristas jalad. Tema meik oli minimaalne, kuid tal polnud seda vajagi. Tal oli terve virsiku ja koore värvi jume, mida rõhutasid säravaimad sinised silmad, mida mees iial näinud. Naise juustel mängis maast lakke ulatuvast aknast tulvav päikesevalgus. See meenutas Hunterile kaminatuld ja ta tõmbas jälle käed rusikasse.
„Mul on see mõte.”
Mees käskis endal jätta see avang rahule.
„Roger ei taha seda toetada,” jätkas naine.
Ta tahtis, et Hunter vahele astuks?
Muidugi. Kerge. Milles probleem.
„Lase kuulda,” ütles ta.
„Asi on ballis.”
Hunter oli äsja lugenud Lux Kaunitari Toodete valentinipäeva ballist. Nad kavatsesid kasutada seda Sulni Lavendli brändi turulepaiskamiseks. Mis puutus avalikkuse tähelepanu taotlemisse, siis oli see väga sünnis mõte. Naised armastasid valentinipäeva ja Sulni Lavendli tooted olid kõik enda üleslöömiseks ja kauniks tegemiseks.
„Räägi,” ütles ta.
„Mina olen juhtinud balli planeerimist,” seletas Sinclair ja nihkus ettepoole, tõmmates mehe tähelepanu kahvaturoosale topile. „Ja olen mõelnud, et peaksime midagi suuremat ette võtma.”
„Suurema balli?” Mees sundis oma tähelepanu tagasi naise näole. Nad olid üürinud ballisaali Roosevelti hotellis. Ega sellest suuremat polnud saada.
Sinclair raputas pead. „Mitte suurema balli. Suurema turulepaiskamise. Midagi enamat kui ball. Ball on väga hea. Suurepärane. Aga see ei ole…” Ta surus huuled kokku ja vaatas maha. „Küllaldane.”
„Räägi mulle, mis sul plaanis on,” ergutas mees, uudishimulik, kuidas naine oma ametiasju juhib. Manchesteris oli teda köitnud naise intelligentsus. Oleks huvitav temaga uuel tasandil asju ajada.
„Mina mõtlesin…” Sinclair tegi pausi, otsekui kogudes mõtteid. „Käivitada Sulnis Lavendel mõnes luksusspaas. Lisaks ballile.” Ta hakkas õhinal rääkima. „Me taotleme kõrgklassi turgu. Ja kus lasevad rikkad naised soenguid teha? Kus nad teevad näohooldust? Kehamähiseid? Oma vahatamisi?”
„Spaas?” küsis Hunter, püüdes kõigest väest mitte mõelda Sinclairist ja vahatamisest.
Naine naaldus tagasi, osutades sõrmega tema poole, nägu erutusest õhetamas. „Täpselt.”
„Pole paha,” tunnistas mees. See oli väga hea mõte. Talle meeldis, et see oli harukordne ja küllap osutus ka efektiivseks. „Mis Rogeri vastuväited on?”
„Ta