Mees pööras ringi, noogutas proua Johnsonile sõbralikult ning sammus uksest välja. Lillepood, mis oli nüüdsama tundunud rõõmsameelne ja hubane, näis nüüd hägune ja hall, lootusetult sünge, nagu oleks mees viinud endaga ruumist välja kogu värvi ja energia.
„Kas see oli tõesti hulljulge Dylan McKinnon Toronto Blue Jay meeskonnast?” küsis proua Johnson pärani silmil.
Dylan McKinnon polnud viimase viie aasta jooksul pesapalli mänginud. Katie arvates oli ta saavutanud profi-pesapallis lühikese aja jooksul sellise kuulsuse, mida ta polnud ära teeninud.
„Tema jah, ” lausus Katie vastumeelselt.
„Oh,” ütles proua Johnson, „jumal.”
Noored. Vanad. Ükskõik kes. Dylan McKinnonil oli lihtsalt see sõnuseletamatu miski, mis muutis ta vastassugupoole silmis vastupandamatuks.
Feromoonid, mõtles Katie. Mees levitas neid higi kaudu. See oli primitiivne vaikne paaritumiskutse, mis sundis naisi valima suurimat, tugevaimat ja kõige karmimat. Kui mees on nii nägus nagu Dylan, siis pole tavalisel naisel peaaegu mingit võimalust tema sarmile vastu seista. Aga naisele, kelle mõistus andis juba keskpärase mõõdu välja, polnud mitte mingit vabandust. Ja mis oleks juhtunud, kui Dylanil oleks õnnestunud jakk seljast heita!
Nõrguke, pragas naine enda ja ütles: „Nüüd aga Gertrude’i leinapärjast. Missugused kellukesed…”
„Kas ta elab siin lähedal?” küsis proua Johnson agaralt. „Minu tütretütar on tema suur austaja.”
Kui armastad oma tütretütart, siis hoia ta tollest mehest eemale. „Ma ei usu, et ta siinkandis elab,” pakkus Katie jäigalt. Tegelikult asus tema äärmiselt eduka spordivahendite keti peakorter tagasihoidliku pronksist tahvli taga, millel ilutses kiri McKinnon, kahe maja kaugusel, aga Katie ei leidnud ühtki põhjust, mis ta peaks seda välja pakkuma. Ta ei leiaks enam iialgi vaba parkimiskohta, kui tolle uljaspea kontor ja impeerium saaksid tema fanaatilisete austajate jaoks avalikuks teabeks.
„Gertrude’i lilled?” lausus Katie rutakalt.
„Ah, jaa.”
„Kuna talle meeldisid kellukesed, siis mida arvate piibelehtedest?” küsis Katie. „Need sümboliseerivad õnne naasmist.”
„Oh, kullake, see oleks nii kena. Aitäh sulle. Üks põhjustest, miks ma siit lilli ostan, on see, et sa tead selliseid asju.”
Victoria ajal omistati lilledele alati tähendusi. Katie tundis lilleseadjana neid tähendusi ja armastas pikkida neid oma kompositsioonidesse.
„Sellest tuleb kaunis pärg,” lubas ta. Ta võis juba vaimusilmas näha õrnalt kokku põimitud piibelehti.
Ta nägi ka Heather Richardsi buketti. Ehk paar lõvilõuga kollaste rooside vahel. Hoiatus pettuse ja armastuse hääbumise eest – samas ei saa selline naine nagu Heather nende tähendusest kunagi aru.
Enamik naisi, kelle vastu Dylan huvi ilmutas, sai pärast temaga käimist tõelise kuulsuse staatuse, kui neil seda juba varem polnud. Heather oli aga juba väikest viisi kuulus, ta oli Hillsboro bikiinimiss. Tarale saadaks Katie asaleasid: Hoia end!
„Tundus, et Dylan tunneb sind,” ütles proua Johnson, justkui oleks ka tema mõtted koos Katie omadega triivima läinud ja jõudnud otse Dylani juurde tagasi. „Ta ju kutsus sind Katieks, oma leediks.”
„Härra McKinnon on väga hea klient.”
„Minu meelest on nii armas, et tal on sinu jaoks hüüdnimi.”
„Härra McKinnon on muutnud naiste kena kohtlemise lausa kunstiks.” Ja tema teab seda kõige paremini. Ta on tegelnud mehe lilletellimustega alates sellest, kui ta avas oma lillepoe Dylani ärist vaid kahe maja kaugusel, millest oli möödunud natuke üle aasta.
Katie ei tahtnud olla negatiivselt meelestatud, sest Dylan McKinnon oli tema vastu olnud alati väga sarmikas. Ta oli muutnud sarmi lausa teaduseks: kui Katie oli temaga ühes toas, siis oli naisel raske mitte alistuda tunde ees, et ta oli ainus tüdruk tema maailmas, et ta tõesti hoolib naisest ja tunneb tema vastu siirast huvi.
Aga just sellepärast võis ta saada iga naise, kelle poole ripsmeid lehvitas. Pealegi oli Dylan üks naise parimatest klientidest. Ta mitte ainult ei toonud ise Katiele palju tulu, vaid andis naise ärile lausa uued mõõtmed. Peaaegu kõik mehe vanad kallimad tundsid Katie lilleseadete kvaliteedi ja fantaasiakülluse üle nii suurt rõõmu, et hakkasid ka ise tema klientideks.
Aga Katie oli kindel, et proua Johnson ei oleks Dylanist nii sisse võetud, valmis oma tütretütre kingipakis üle andma ja seejuures kummardama, kui ta vaid tõtt teaks.
Hoolimata kenast pealispinnast võis tõe välja lugeda viisist, kuidas mees lilli tellib.
Näiteks Heatherile. See oli kolmas kord, kui Dylan tellis talle lilli. Järelikult on see äraleppimise bukett. Mees oli ilmselt unustanud lõuna või jätnud ta üksinda ooperisse. Ehk paar astrit, mis sümboliseerivad tagantjärele tekkinud mõtteid, koos lõvilõugade ja roosidega.
Kui mees käitub vastavalt oma harjumuspärale, ja pole põhjust arvata, et ta ei tee seda, siis järgneb veel üksainus lillesaadetis – oli-meeldiv-sind-tunda-bukett – ja Heather muutub ajalooks koos umbes tosina teise naisega, kellega Dylan oli kurameerinud.
Tosin naist aastas. See tähendab üht iga kuu kohta. Häbiväärne.
Ja siis veel need tüdrukud, kes ootavad eesriide taga oma aega lavale astumiseks. Nemad said aeg-ajalt mõne lillekimbu, kui tolle kuu ihaldusobjekt hakkas oma võlu kaotama: Tara, Sarah, Janet ja Margot. Lisaks neile oli ka keegi eriline, kellele valis Dylan igal reedel isiklikult lilled välja.
Mehe lillede saatmine oli nagu üsna piinlik isiklik pilguheit tema väiksesse musta raamatukesse!
Katie pidas tõeliselt häbiväärseks asjaolu, et ta näeb tollest mehest nii selgelt läbi, põlgab tema ükskõikset suhtumist naistesse, aga jookseb ikkagi iga päev akna peale, et vaadata tema jooksmise ilu, tunneb end ikkagi punastamas iga kord, kui Dylan talle naeratab või teda õrritab ning tunneb ikkagi seda kohutavat igatsust, mis on tema korrapärasesse ellu ainult pahandust toonud.
Dylan McKinnon marssis oma kontori ustest sisse ning heitis pilgu kellale. Miil kuue ja poole minutiga. Pole paha peatselt kahekümne seitsme aastaseks saava mehe kohta. Pole sugugi paha. Tema pulss oli jälle normaalne.
Mees silmitses vastuvõtuala rahulolevalt. Sisekujundus oli rikkalik ja sensuaalne, sügavpruunid nahkdiivanid, ehtne türgi vaip, peened kunstiteosed, mahe valgus. Vastuvõtulaual oli pott Katie lilledega, virsikukarva roosid, millel näis olevat teatud sisemine sära. Kõike arvesse võttes arvas Dylan, et tema kontor polnud sugugi halb mehe kohta, kes polnud isegi ülikooli lõpetanud.
„Kas võiksid helistada Erinile disainiosakonnast?” lausus mees sekretärile. „Ütle talle, et minu meelest peaksime enne selle jaki tootmisse laskmist kaaluma, kas muuta kapuuts eemaldatavaks.” Ehk ka lukuga kinnitatavad käised, sest põhimõtteliselt on jakil varrukad? „Tegelikult lase tal mulle helistada.”
„Olgu,” ütles sekretär.
Margot oli kaunis tüdruk, õnneks abielus. Dylan ei käinud naistega, kes olid abielus või töötasid tema heaks, see näitas selgelt, missugune eetiline mees ta on. See üllataks lillepoe müüjat Katiet.
Dylan raputas maha kerge kahetsusvärina, mida ta ootamatult tundis. Mis peaks talle korda minema, et Katie hukkamõist andist endast naise jäiga selgroo kaudu tunda iga kord, kui mees tema poodi sisse astus. See oli lõbus, kinnitas Dylan endale vankumatult. Ta oli paar korda mõelnud Katie väljakutsumise peale – juhuslikest vestlustest naisega aasta jooksul, mil ta teda tundunud oli, oli mees teada saanud, et Katie on vallaline ning miski tema juures äratas mehes huvi – aga naine oli keerulisem kui tüdrukud, kes Dylanile tavaliselt meeldisid.
Sekretär ulatas talle vabandavalt suure portsu roosasid märkmepabereid. „Üks