Esimest korda elus. Esimene raamat. Сара Морган

ta kuulis Brittanyt taustal kellegi Spyrose nimelisega rääkimas.

      „Kes on Spyros? Kas sa kavatsed kreeklasega abielluda ja lõplikult Kreetale kolida?“

      „Ma ei abiellu kellegagi. Nähtud, tehtud.“ Brittany nipsakas vastus ei petnud Ryanit ära. Ta teadis, kui sügavalt Brittany kunagi haiget oli saanud.

      „Kuule, Brit…“

      „Ma pean minema. Räägime varsti, Ryan.“ Ta katkestas ühenduse ja Ryan jäi merd silmitsema.

      Inimesed paelusid teda. Nende valikud ja põhjused tehtud valikute taga.

      Ta teadis Brittany lugu. Ta tahtis Emily oma teada ja ta mõtles nüüd sellele, kerides peas läbi erinevaid stsenaariume ja vaadates samal ajal rulluvaid laineid.

      Ta oleks võinud päikeseloojanguni ookeani vaadata, aga teda vajati Ookeani Klubis. Nad pidid suvisest ärist iga viimase kui piisa välja pigistama, et pikk Maine’i talv vastu pidada. Ta oli kogu oma raha siia investeerinud ning ta oli otsustanud selle teenima panna ja mitte ainult sellepärast, et siin elamine nõudis raha teenimist.

      Saar oli kunagi talle andnud ja nüüd oli tema kord vastu anda.

      Inimesed sõltusid temast.

      Sõitmine oleks aega säästnud, aga otsus siia saarele elama jääda oli tehtud terve mõistuse säilitamise nimel, mitte aja säästmise nimel, seega ta hoopis jooksis.

      Ta jooksis alla veepiirile, mööda vanast kalurimajakesest, kus Alec oli kahtlemata oma uurimistöösse süvenenud, ja lõikas siis sisemaale.

      Merelõhn segunes värskelt pügatud muru ja kevadlilledega.

      See oli tema lemmikaeg aastas, enne kui suviste külastajate hordid saare populatsiooni üles paisutasid, ummistades teed ja kattes rannad inimeste ja piknikukorvidega.

      Turism turgutas saare majandust, mida see hädasti vajas, kuid sellegipoolest oli hetki, mil Ryan sellist sissetungi põlgas. See oli justkui külaliste vastuvõtt oma kodus ja isegi oodatud külalised muutusid lõpuks kurnavaks.

      Alec narris teda, et ta ei suuda loobuda neist sidemetest tsivilisatsiooniga – kiire internet, telefon – ja see oli tõsi, kuid see ei muutnud fakti, et ta oli otsustanud siia kolida selleks, et oma elu muuta.

      Ta mõtiskles, mis küll võis Emily siia tuua. Sel pidi olema põhjus. Alati oli põhjus.

      Emilyl oli linnalik välimus. Kahvatu ja pinges.

      Lunni saarel paiskusid uksed külastajatele valla.

      Emily uks oli Ryani näo ees peaaegu sulgunud.

      Ryan põikas kooli juurde, jooksis väravatest sisse ja vajutas kella. „Ryan siin.“

      Uks avanes ja Ryan sammus läbi rõõmsailmelise fuajee, mööda erksate ja värviliste kunstitöödega kaetud seintest.

      Tema õde hüppas klassiruumist välja, nägemus lokkidest ja värvidest. Tema riietumisstiil oli alati olnud eklektiline ja täna oli ta valinud silmatorkava kombinatsiooni punasest ja lillast. Ta väitis, et värvid teevad teda õnnelikuks, kuid Ryan teadis, et tal oli lihtsalt õnnelik maailmanägemine. Ta nägi valgust seal, kus teised nägid pimedust, ja leidis põnevaid võimalusi väikestes igapäevastes ülesannetes, mis teiste arvates igavad olid.