Neid selgitusi arvestades määrab klassikaline teooria hõivatud ressursside mahu täpselt nende kahe üldväitega. Esimene annab meile hõive nõudlusgraafiku, teine pakkumisgraafiku, ning hõivemaht on esitatud punktis, kus piirtoote kasulikkus võrdub piirhõivega kaasneva kasulikkuse vähenemisega.
Järelikult on hõive suurendamiseks ainult neli võimalust:
a) Parem organiseerimine või ettenägelikkus, mis vähendab “hõõrduvat” tööpuudust;
b) Hõive negatiivse piirkasulikkuse mõju vähendamine, mis väljendub reaalpalgas, mille eest võib saada täiendavat tööd, s.t. “vabatahtliku” tööpuuduse vähendamises;
c) Töö füüsilise piirtootlikkuse suurendamine palga kaupade tööstuses (kasutades professor Pigou’ vastavat terminit kaupade kohta, mille hinnast sõltub rahapalga5 kasulikkus).
d) Mittepalgakaupade hindade kiirem tõus palgakaupa de hinnatõusuga võrreldes, millega kaasneb mittepalgateenijate kulutuste kandumine palgakaupadelt mittepalgakaupadele.
Nii nagu mina seda mõistan, on see kokkuvõte professor Pigou’ “Tööpuuduse teooriast”, mis esitab ainsana klassikalise hõiveteooria üksikasjaliku ülevaate.6
Kas eespool toodud väiteid võib pidada tõeseks sellest seisukohast, et üldiselt teeb elanikkond harva tööd nii palju, kui ta tahaks kehtivate palkade eest teha? Arvatavasti on inimesi, kes tulevad pakutud palga eest tööd otsima, hoopis rohkem kui nõudlust nende järele.7 Klassikaline koolkond lahendab selle probleemi oma teise üldväitega, kinnitades, et kui tööjõunõudlus ammendub enne, kui kõik, kes selle palga eest nõustuvad töötama, on tööd saanud, siis põhjustab seda töötajate avalikult või vaikimisi omavahel sõlmitud kokkulepe keelduda töötamast väiksema palga eest, kui aga kõik töötajad on nõus palga alandamisega, siis toob see kaasa täiendava hõive. Kui asi on nõnda, siis esmapilgul mittevabatahtlikuna näiv tööpuudus pole lähemalt vaadates siiski mittevabatahtlik ning seda tuleb käsitleda “vabatahtlikuna”, sest seda mõjutab kollektiivne kauplemine jms.
Siit tuleneb kaks tähelepanekut, millest esimene seostub töötajate suhtumisega vastavalt reaal- ja rahapalkadesse ning ei ole teoreetiliselt oluline; teine jällegi on.
Oletame hetkeks, et töötajad pole nõus madalama rahapalgaga töötama ning pakutud rahapalga alandamine viib streikide ja muuga tööturult minema osa praegu hõivatud tööjõust. Kas sellest saab järeldada, et praegune reaalpalga tase mõõdab õigesti tööjõu piirkasu vähenemist? Mitte just ilmtingimata. Kuigi praeguse rahapalga vähendamine viib tööturult ära osa tööjõudu, ei järeldu sellest, et pakutud rahapalga alanemine palgakaupades hinnatuna teeks seda samamoodi, kui viimaste hind tõuseks. Teiste sõnadega võib juhtuda, et tööjõud nõuab teatud ulatusega minimaalset rahapalka, aga mitte minimaalset reaalpalka. Klassikalise koolkonna esindajad on vaikimisi eeldanud, et see ei muuda põhimõtteliselt nende teooriat. Kuid see pole nõnda. Kui tööjõupakkumine ei ole reaalpalga kui ainsa argumendi funktsioon, siis pudeneb nende väide pihuks ja põrmuks ning jätab üsna lahtiseks küsimuse, millest tegelik hõive sõltub.8 Nähtavasti pole nad aru saanud, et kui tööjõupakkumine on ainult reaalpalga funktsioon, siis nihkub pakkumiskõver iga kord, kui hinnad muutuvad. Nende meetod on seotud väga eriliste eeldustega ning seda ei saa üldisematel juhtudel kasutada.
Kahtlemata ütleb meie igapäevane kogemus, et tööjõud esitab (teatud piirides) pigem raha- kui reaalpalka puudutavaid nõudmisi ning see pole pelgalt võimalus, vaid igapäevane praktika. Töötajad ei nõustu tavaliselt rahapalkade alandamisega, aga ei loobu töötamast, kui palgakaupade hinnad tõusevad. Vahel peetakse ebaloogiliseks, et vastupanu ei osutata mitte reaalpalga, vaid rahapalga alandamisele. Mõningatel allpool osutatud põhjustel (lk. 26) ei olegi see nii ebaloogiline, kui esialgu paistab. Loogika loogikaks, kogemused kinnitavad, et tegelikult tööjõud käitubki nõnda.
Veel enam, faktid ilmselgelt ei toeta väidet, et depressioonile omane kõrge tööpuudus on tingitud töötajate vastuseisust rahapalkade alandamisele. Pole eriti mõistlik kinnitada, et Ameerika Ühendriikides tulenes 1932. aastal tööpuudus sellest, et töötajad avaldasid kangekaelselt vastupanu rahapalkade alandamisele, või sellest, et nad nõudsid kangekaelselt kõrgemat reaalpalka, kui majandusmasina tootlus suutis võimaldada. Hõiveulatus kõigub suurtes piirides, ilma et tööjõu nõudmistes reaalpalgale või tööjõutootluses võiks täheldada mingit silmnähtavat muutust. Tööjõud ei ole surutise ajal rahulolematum kui sellest kaugele jääva tõusu ajal. Samuti ei ole tema tootlus madalam. Need kogemuslikud faktid on prima facie9 asjakohased, et klassikalise analüüsi pädevuses kahelda.
Oleks huvitav näha statistilist uuringut rahapalkade ja reaalpalkade muutuste tegelikest seostest. Pärast mingis konkreetses tööstusharus toimunud muutust võib oodata rahapalkade muutumisega samasuunalist reaalpalkade muutumist. Üldises palgatasemes toimuvate muutuste korral leitakse minu arvates, et reaalpalkade muutus, mis seostub rahapalkade muutusega ja on seni eeldatavasti olnud samasuunaline, on tegelikult enamasti alati vastassuunaline. Kui rahapalgad tõusevad, siis leitakse, et reaalpalgad langevad, ja kui rahapalgad langevad, siis reaalpalgad tõusevad. Selle eelduseks on, et eri põhjustel kaasneb lühiperioodil alanevate rahapalkadega ja tõusvate reaalpalkadega kahanev hõive. Tööjõud on hõive vähenedes nõus palkade alandamisega, kuid siis reaalpalgad vältimatult tõusevad, sest toodangu vähenemisel piirtulu suureneb, kui tootmisvahendid jäävad samaks.10
Kui pakutav reaalpalk oleks tõepoolest sellest miinimumtasemest madalam, mille korral mitte keegi peale juba rakendatud töötajate ei nõustuks mingitel asjaoludel täiendavalt töötama, siis ei eksisteeriks mittevabatahtlikku tööpuudust, välja arvatud hõõrdumisega seotud tööpuudus. Aga oleks absurdne eeldada, et selline olukord valitseb pidevalt. Tavaliselt on pakutud rahapalga eest alati saadaval täiendavat tööjõudu lisaks juba hõivatud tööjõule isegi siis, kui palgakaupade hinnad tõusevad ja reaalpalk järelikult langeb. Kui see on õige, siis palgakaupade vastavus kehtivale rahapalgale ei ole tööjõu piirkasu vähenemise korrektne määratlus ja teine üldväide ei pea kuigivõrd paika.
Kuid eksisteerib veel olulisem vastuväide. Teine üldväide lähtub eeldusest, et reaalpalk sõltub palgakokkuleppest, mille tööjõud teeb ettevõtjatega. Loomulikult tunnistatakse, et kaup tehakse tegelikult rahas, ja isegi seda, et töötajatele vastuvõetav reaalpalk ei ole sõltumatu sellest, missugune juhtub olema vastav rahapalk. Ometi on jõutud väiteni, et rahapalk on see, mis määrab reaalpalga. Niisiis eeldab klassikaline teooria, et tööjõud saab alati vähendada oma reaalpalka, nõustudes rahapalga vähendamisega. Üldväide, et reaalpalk kaldub olema samaväärne töötamisega kaasneva kasulikkuse vähenemisega, eeldab selgelt, et tööjõud saab ise otsustada reaalpalga üle, mille eest ta töötab, kuigi mitte