EESSÕNA
See raamat on peamiselt adresseeritud teistele ökonomistidele. Loodetavasti on ta ülejäänud lugejatele mõistetav. Kuid tema põhieesmärgiks on keerulised teooriaküsimused ning alles siis nende praktikasse rakendamine. Ortodoksse majandusteooria ekslikkuse korral ei tule viga otsida mitte selle superstruktuuris, mille ülesehitamisel on pööratud suurt tähelepanu loogilisele järjepidevusele, vaid selgetel eeldustel tehtud üldistuste puudumises. Seetõttu võin ma saavutada oma sihti – ökonomistide veenmist mõningate põhieelduste kriitilise ümberhindamise vajaduses – üksnes väga abstraktsete argumentide ja ulatusliku poleemikaga. Just viimast oleks võinud minu meelest vähem olla. Kuid ma pidasin seda oluliseks, mitte ainult oma vaatekoha selgitamiseks, vaid ka selleks, et osutada, mille suhtes see valitsevast teooriast lahkneb. Neil, kes on jäägitult ustavad sellele, mida ma nimetan “klassikaliseks teooriaks”, on nähtavasti valida kahe seisukoha vahel, millest üks ütleb, et ma eksin, teine aga, et ma ei ütle midagi uut. Teised peavad otsustama, kas õige on üks neist kahest või hoopis kolmas alternatiiv. Minu poleemiliste kirjakohtade eesmärgiks on anda veidi ainest vastuseks ning ma pean vabandama, kui mu väited, mis püüavad esile tuua selgeid erinevusi, on liiga teravad. Olin aastaid veendunud nende teooriate õigsuses, mida ma praegu ründan, ning enda arvates ma ei eita nende tugevaid külgi.
Käsitletavate küsimuste tähtsust pole võimalik üle hinnata. Aga kui mu selgitused on õiged, siis pean selles kõigepealt veenma mitte avalikku arvamust, vaid oma kaasökonomiste. Väitluse sellel etapil jääb avalikkus, kelle osavõtt arutelust on küll tervitatav, vältimatult ainult kõrvaliseks pealtkuulajaks ökonomisti püüdlustele leida lahendust majandusteadlaste sügavate eriarvamuste rägastikus, mis on käesolevaks ajaks peaaegu hävitanud majandusteooria praktilise mõju ning jätkab seda hävitustööd, kuni lahendus on leidmata.
Selle raamatu ja minu viis aastat tagasi avaldatud teose “Uurimus rahast” seos on mulle endale tõenäoliselt selgem kui teistele, ning see, mis mu enda arvates on minu mitme aasta jooksul arendatud ideede loomulik evolutsioon, võib lugejas mõnikord tekitada hämmingut, nagu oleks tegemist segadusseajava vaadete muutumisega. Seda takistust ei kahanda kaugeltki mõningad terminoloogilised muudatused, milleks tundsin tarvidust. Nendele keelelistele muutustele olen alljärgnevatel lehekülgedel osutanud, kuid kahe raamatu põhiseost saab väljendada järgmiselt. Kui ma alustasin oma “Uurimuse rahast” kirjutamist, uitasin endiselt traditsioonilistel radadel ja arvasin, et raha mõju seisab nii-öelda lahus pakkumise ja nõudluse üldteooriast. Kui ma selle teose lõpetasin, olin mõnevõrra edasi liikunud, suunates rahateooriat jälle selle poole, et temast saaks kogutoodangu kui terviku teooria. Kuid mu iseseisva mõtlemise vähesus aluseks võetud ideede suhtes ilmutas end kujul, mis tundub praegu olevat selle töö teoreetiliste osade (nimelt III ja IV raamatu) kõige olulisemaks puuduseks. See seisneb selles, et mul ei õnnestunud põhjalikult käsitleda kogutoodangu taseme muutumise mõju. Minu niinimetatud “fundamentaalsed valemid” olid antud kogutoodangu eeldusel tehtud momentvõtted. Nad üritasid etteantud kogutoodangu põhjal näidata nende jõudude kujunemist, mis toovad kaasa mittetasakaalu kasumi ning sellega koos vajaduse kogutoodangu taseme muutumiseks. Aga momentvõttest erinev dünaamiline pilt jäi puudulikuks ning väga segaseks. Teisalt oli see raamat pühendatud eelkõige nende jõudude uurimisele, mis määravad muutusi kogutoodangus ja tööhõives tervikuna. Ning kuigi ilmneb, et raha kaasatakse majandusskeemi eriomasel ja olulisel viisil, jäävad tehnilised rahanduslikud üksikasjad selles raamatus tagaplaanile. Leiame, et rahamajandus on olemuslikult midagi niisugust, kus tulevikku puudutavate seisukohtade muutus ei suuda mõjutada mitte ainult hõive muutumise suunda, vaid ka tööhõive mahtu. Meie meetod, kuidas analüüsida oleviku majanduskäitumist tulevikku puudutavate muutuvate idee de mõjul, sõltub pakkumise ja nõudluse vastastikusest toimest ja on seepärast seotud meie fundamentaalse väärtusteooriaga. Oleme seega jõudnud üldteooriani, mis sisaldab meile kõigile tuttavat klassikalist teooriat erijuhuna.
Taolise raamatu autor sõltub tundmatutel radadel liikudes äärmiselt kriitikast ja arutlustest, mis lubavad tal vältida paljusid võimalikke vigu. On hämmastav, mäherdusi rumalusi võib keegi mõnikord uskuda, kui ta jääb liiga kauaks omaette arutlema, eriti majandusteoorias (või teistes moraaliteadustes), kus on sageli võimatu kellegi ideid põhjalikult testida, olgu siis formaalselt või eksperimentaalselt. Võib-olla isegi rohkem kui “Uurimust rahast” kirjutades sõltusin selle raamatu puhul hr. Richard F. Kahni pidevatest nõuannetest ja konstruktiivsest kriitikast. Suur osa sellest raamatust poleks praegust kuju võtnud tema soovitusteta. Samuti osutasid mulle palju abi pr. Joan Robinson, hr. Ralph G. Hawtrey ja hr. Roy F. Harrod, kes lugesid kõiki korrektuurpoognaid. Indeksi koostas hr. David M. Bensusan-Butt Cambridge’i King’si Kolledžist.
Selle raamatu koostamine kujunes autorile pikki siseheitlusi põhjustavaks väljakutseks, ning ka selle teose lugemine, juhul kui autor suudab lugejaid köita, peaks olema väljakutse loobumaks tavapärasest mõtte- ja väljendusviisist. Ideed, mida on siin keerukalt väljendatud, on väga lihtsad ja peaksid olema ilmselged. Probleemiks pole uued ideed, vaid vabanemine vanadest ideedest, mis on tunginud igasse ajusoppi meile kõigile, kes me oleme kujunenud nõnda, nagu me enamasti oleme.
I RAAMAT
SISSEJUHATUS
1. PEATÜKK
ÜLDTEOORIA
Panin sellele raamatule peakirjaks “Hõive, intressi ja raha üldteooria”, rõhuga eesliitel üld-. Selle pealkirja eesmärgiks on vastandada minu väiteid ja järeldusi klassikalise1 teooria omadele, mille vaimus mind üles kasvatati ja mis valitsevad praegugi tänase põlvkonna praktilist ja teoreetilist majandusmõtet, valitsemiskorraldust ja akadeemilist õpet, nii nagu see on olnud viimase saja aasta jooksul. Väidan, et klassikalise teooria põhiväiteid saab rakendada ainult eri- ja mitte üldjuhul, ning seda üksnes olukorras, mida käsitletakse võimalike tasakaalupositsioonide piirjuhuna. Veel enam, klassikalises teoorias eeldatud erijuhu iseloomulikud jooned ei lange kokku selle majandusühiskonnaga, kus me tegelikult elame. Seetõttu on taolise teooria õpetamine eksitav ning võib anda kohutavaid tagajärgi, kui me üritame seda tegelikkuses rakendada.
2. PEATÜKK
KLASSIKALISE TEOORIA PÕHIVÄITED
Väärtus- ja tootmisteooriat käsitlevad uurimused tegelevad eelkõige hõivatud ressursside antud mahu jaotamisega erinevate kasutusviiside vahel ning tingimustega, mis määravad nende suhtelise tulemi ja nende abil valminud toodete suhtelise väärtuse eeldusel, et need ressursid on rakendatud.2
Samuti on sageli käsitletud kirjeldavalt kasutatavate ressursside mahu küsimust hõivatud elanikkonna, loodusrikkuste ning akumuleeritud tootmisvahendite tähenduses. Samas on puhtakujulist teooriat tegeliku hõive määrajate kohta väga harva arendatud detailide tasandil. Muidugi oleks absurdne väita, et sellega pole üldse tegeldud. Iga hõivekõikumist puudutav väitlus, ja neid on olnud palju, on seda probleemi märganud. Pean silmas, et ei saa väita, nagu oleks teemast mööda vaadatud, vaid seda, et fundamentaalteooria seisukohast on teema osutunud nii lihtsaks ja ilmselgeks, et seda on parimal juhul ainult mainitud.3
Eeldatavasti lihtne ja enesestmõistetav klassikaline hõiveteooria on minu arvates ilma eriliste diskussioonideta lähtunud kahest üldväitest, nimelt:
1. Palk on võrdne töö piirtoodanguga.
See tähendab, et hõivatud isiku palk võrdub väärtusega, mis kaotatakse, kui hõivet vähendatakse ühe ühiku võrra (pärast kõigi teiste kulude lahutamist, mida selle ühiku tootmatajätmisega välditakse). Lisatingimuseks on, et see võrdsus ei tarvitse teatud kindlate põhimõtete kohaselt kehtida, kui konkurents ja turud ei ole täiuslikud.
2. Teatud kindla tööjõukoguse hõive korral makstud palga kasulikkus võrdub selle hõivega kaasneva piirkasu vähenemisega.4
See tähendab, et hõivatud isiku reaalpalk on parasjagu piisav selleks (hõivatud isiku enda hinnangul), et teha tulevikus vastavas mahus tööd. Lisatingimuseks on, et seda iga tööühiku puhul kehtivat