Kuu kroonikad 2: Scarlet. Марисса Мейер

et tal on õigus ainsalegi asjale, mis vanaemale kuulus, kuigi hülgas nad mõlemad. Lasta nii palju aastaid mööda ainsatki sõnumit saatmata vaid selleks, et siis purjuspäi välja ilmuda ja hakata vanaema asjades tuuseldama…

      Scarletil tekkis järsku soov politseisse helistada, ainult et ta kandis ka nende peale vimma.

      „Välja! Kao meie majast minema!”

      Mees asus rõivakuhja häirimatult tagasi kasti toppima.

      Nägu lõkendamas, marssis Scarlet ümber voodi ja haaras isal käsivarrest. Tüdruk püüdis meest jalgele tõm-mata. „Lõpeta!”

      Mees ahhetas valust ja langes selili vanadele põrandalaudadele. Mees rüseles tüdrukust nagu marutõbisest koerast võimalikult kaugele ja hoidis ühe käega käsivarrest kinni. Ta pilk oli lausa hullumeelne.

      Scarlet tõmbus üllatunult tagasi ja surus siis rusikasse surutud käed puusa. „Mis su käsivarrel viga on?”

      Isa surus seda vaid vaikides vastu rinda.

      Hambaid risti surudes marssis Scarlet tema juurde ja haaras mehel randmest. Mees püüdis end niutsudes vabaks sikutada, kuid tüdruk hoidis kindlalt kinni ja rapsas varruka küünarnukini üles. Scarlet lasi varrukast õhku ahmides lahti, kuid käsivars seisis endiselt õhus, nagu oleks isa unustanud selle tagasi tõmmata.

      Nahka täitsid põletushaavad. Neist igaüks täiusliku ringina korralikus ideaalses reas. Rida rea järel jooksid need üle mehe küünarvarre, randmest küünarnukini, mõni kortsus armkoest läikiv, mõni mustaks tõmbunud ja villis. Ja randmel laius koorik kohas, kus kunagi asus ID-kiip.

      Tüdrukul hakkas kõhus keerama.

      Selg vastu seina, mattis isa näo madratsisse, eemale Scarletist, eemale põletustest.

      „Kes sinuga nii tegi?”

      Mehe käsivars langes ja liibus vastu kõhtu. Ta vaikis.

      Scarlet tõukas end seinast eemale ja jooksis vannituppa. Hetk hiljem oli ta tagasi salvituubi ja sidemerulliga. Isa püsis liikumatult oma kohal.

      „Nad sundisid mind,” sosistas isa, hüsteeria tasapisi taandumas.

      Scarlet tõstis vigastatud käe ettevaatlikult üles ja asus haava siduma nii õrnalt, kui seda oma värisevate kätega suutis. „Kes sundis sind mida tegema?”

      „Ma ei pääsenud minema,” jätkas mees, nagu poleks Scarletit kuulnudki. „Nad esitasid nii palju küsimusi ja ma ei teadnud vastuseid. Ma ei saanud nende soovidest aru. Püüdsin neile vastata, aga ma ei teadnud…”

      Scarlet lõi sidumistöölt pilgu üles, kui isa pea tema poole kallutas ja tühjalt üle sassis tekkide jõllitas. Ta silmi olid valgunud pisarad. Tema isa – nutmas. See šokeeris põletustest ehk rohkemgi. Scarleti rinnus hakkas pitsitama ja tüdruk tardus paigale, side poolenisti ümber mehe küünarvarre mähitud. Ta taipas, et ei tunne seda haledat murtud meest. See oli vaid kest isast, karismaatilisest, isekast ja väärtusetust isast.

      Kohale, kus ennist leegitses raev ja vihkamine, asus nüüd valulik kahjutunne.

      Mis ometi võis selle põhjustada?

      „Nad andsid mulle põletusraua,” jätkas mees, silmad pärani ja eemalolevad.

      „Nad andsid sulle…? Miks?”

      „Ja viisid mu tema juurde. Ma taipasin, et hoopis tema on see, kes annab vastuseid. Tema valdas teavet. Nad tahtsid midagi tema käest. Aga tema lihtsalt vaatas… lihtsalt vaatas, kuidas ma seda tegin, ja nuttis… Aga nad küsisid temalt samu küsimusi ja ta ikka ei vastanud. Ta ei vastanud neile.” Mehe hääl katkes ja näole kerkis äkitselt raev. „Tema andis neile loa minuga nii teha.”

      Raskustega neelatades viis Scarlet sidumise lõpuni ja toetus vastu madratsit. Ta tundis, kuidas jalad värisema hakkavad. „Grand-mère? Sa nägid teda?”

      Isa tähelepanu lendas hullunult uuesti tagasi tüdrukule. „Nad hoidsid mind nädal aega kinni ja lasid siis lihtsalt minema. Said aru, et ta ei hooli minust. Et ta ei anna minu pärast järele.”

      Igasuguse hoiatuseta sööstis mees ettepoole, ukerdas põlvili Scarleti juurde ja haaras tal käsivartest. Tüdruk püüdis eemale tõmbuda, kuid isa hoidis kõvasti kinni, küüned Scarleti nahka kaevumas. „Mis see on, Scar? Mis on nii oluline? Oma pojast olulisem?”

      „Isa, pead maha rahunema. Pead rääkima, kus ta on.” Tüdruku mõtted kippusid kinni kiiluma. „Kus ta on? Kelle käes ta on? Miks?”

      Isa silmad otsisid ta nägu, paanilised ja läiklevad. Ta vangutas aeglaselt pead ja lasi pilgul põrandale vajuda. „Ta varjab midagi,” pomises ta. „Tahan teada, mida. Mida ta varjab, Scar? Kus see on?”

      Isa pöördus vanu puuvillaseid särke täis sahtlit läbi puistama, kuigi oli seda ilmselgelt juba teinud. Nüüdseks ta higistas ja juuksed kõrvade ümber olid niisked.

      Scarlet vinnas ennast voodiraami abiga madratsile. „Isa, palun.” Ta püüdis rahustavalt kõlada, kuigi meeletult taguv süda tegi lausa haiget. „Kus ta on?”

      „Ei tea.” Mees kaevus küüntega simsi ja seina vahele. „Istusin Pariisis ühes baaris. Ilmselt sokutati mu joogi sisse midagi kahtlast, sest järgmisena ärkasin ühes pimedas toas. See lõhnas niiskelt, kopitanult.” Mees tõmbas ninaga. „Nad uimastasid mu ka minema lastes. Ühel hetkel olin pimedas toas ja siis järsku siin. Ärkasin maisipõllul.”

      Scarlet tõmbas judisedes sõrmedega läbi juuste, kuni lokid nende ümber pusasse läksid. Need tõprad tõid isa siia, samasse paika, kust nad vanaema röövisid. Miks? Kas need lurjused teadsid, et Scarlet on ta ainus sugulane – kas nende arvates on tema parim inimene isa eest hoolt kandma?

      See ei tundunud loogiline. Ilmselgelt ei muretsenud nad isa heaolu pärast. Mis siis veel? Oli isa siiajätmine sõnum temale? Ähvardus?

      „Midagi pead ikka mäletama,” lausus Scarlet, killuke meeleheidet häälde kerkimas. „Midagi selle toa kohta või äkki ütles keegi midagi? Kas nägid neid korralikult? Kas suudaksid neist mõnda profileerijale kirjeldada? Midagigi