Niisiis teadis Helen, et ta peaks enda ja Matthew’ suhtele punkti panema enne, kui sellest kellelegi tõsist kahju sünnib, kuid ühtäkki ei olnud asjad enam nii konkreetsed ja selged. Tal olid mehe vastu tunded. Ta hakkaks mehest puudust tundma. „Miks peaksin mina temast loobuma,” tabas ta end ühel päeval mõtlemast, „kui ta armastab mind?” Ta hakkas iga kord, kui Matthew jutu sees oma naise nime mainis, kergeid armukadedustorkeid tajuma. Ja peaaegu üleöö tekkis temas soov võitlema asuda, et mees endale hoida, selleks aga oli vaja Sophie demoniseerida, temast enda jaoks vaenlane kujundada. Keegi ei saa võidelda naisega, kellele kaasa tuntakse. Sel juhul oleks kaotus kindel.
2
Sophie Shallcross istus Kentish Towni perspektiivikal tänaval asuva kahe elu- ja viie magamistoaga paarismaja avaras poodiumpõrandaga köök-sööginurgas ja vaatas, kuidas Matthew tema valmistatud pasta putanesca’t vitsutas. Ta kuulas malbelt, kuidas mees andis üksikasjalikku ülevaadet oma stressirohkest päevast, millest ei puudunud ka seinatennisemäng Alani-nimelise kolleegiga, mille ta enesestki mõistetavalt võitnud oli. Naisele meeldis kuulata lugusid mehe tööelu pisiasjadest, erinevatest inimestest ja kuulujuttudest ja kontoridraamadest, mille jaoks temal endal kunagi aega polnud. Tema pidi kogu oma tööpäeva jõuga ära mahutama kella üheksa ja kolme vahele, et olla kodus, kui lärmakad ja nõudlikud lapsed koolist saabusid. Naine toetas lõua peopesale, küünarnuki lauale ja naeris, kuuldes, kuidas Alan oli libisenud ja vastu seina prantsatanud ning seejärel oma reketi üle väljaku lennutanud, nagu oleks see milleski süüdi. Pärast seda, kui lapsed olid voodisse läinud – mitte kunagi hiljem kui kell pool kümme, kui välja arvata sünnipäevad, jõuluõhtu ja mõned harvad teatriskäigud –, tõmbasid nad end üheskoos diivanile kerra ja rüüpasid klaasikese veini. See oli naise kõige armastatum aeg päevast.
Matthew suutis oma elu koos Sophie ja laste, kaheteistkümneaastase Suzanne’i ja kümneaastase Claudiaga, oma peas kõrvalsuhtest Heleniga lahus hoida. Mees ei tundnud vähimatki süüd. Ausalt öeldes ta vaat et ei mõelnudki kodus olles Helenile ning tema enda arvates tegi see temast hea abikaasa ja isa. Tegelikult oli Matthew muidugi üldse sisuliselt võimetu korraga kahele asjale mõtlema nagu suurem osa meestest ikka, niisiis eelistas ta keskenduda sellele, mis tal parasjagu nina all asus: kui ta ees oli parajasti Sophie, siis mõtles ta Sophiele; kui Helen, siis Helenile; kui munavõileib, siis … küllap mõikate. Helen mäletas täie selgusega päeva, mil ta oli mehele kanavokiga taldrikut ulatades maininud, et ta on rase. Tundus, nagu oleks mehe aju keskelt pooleks jagatud: ta lausa nägi, kuidas mees keskendumise nimel pingutas – oo, nuudlid / mu elu on rikutud – otsekui skisofreeniat põdev peni. Mõistagi tegi Helen aborti. Ta oli ju kõigest armuke.
„Miks sa alati nii hilja koju tuled?” küsis Suzanne nüüd väga ebasobivalt. „Sa pole kunagi siin, et aidata emal õhtusööki valmistada, ja tema on samamoodi terve päeva tööl olnud.”
Suzanne oli ajalootunnis sufražettidest teada saanud ja see tüdruk suhtus õpingutesse alati täie tõsidusega.
„Ära aja paska,” vastas imeliselt emantsipeerumata Claudia, kes oli just Kentish Towni algkooli mänguväljakul vanduma õppinud ega lasknud käest ühtki võimalust vandesõnade kasutamiseks praktikas. „Emmed teevad süüa.”
„Ära kasuta sõna „pask”, Claudia,” sekkus Matthew.
Sophie võttis järje üle. „Sa ju tead, et mina jõuan koju kella poole neljaks ja issi alles pärast kaheksat, tema tööpäevad on palju pikemad kui mul.”
„Just seda ma silmas pidasingi,” teatas Suzanne võidukalt.
Tegemist oli Shallcrosside majapidamises võrdlemisi igapäevase õhtusöögiaegse jutuajamisega. Sarnaselt paljude teiste perekondadega suutsid ka nemad oma rolle automaatselt ette kanda.
Kuigi Sophie oli enda kanda võtnud traditsioonilise perekonna eest hoolitseja rolli, polnud ta kaugeltki keskmine kodukana. Kõigepealt oli ta Durhami kursuse parimana lõpetanud. Matemaatika erialal. Naine tegi mingeid seletamatuid toiminguid sooritades ja seejuures väikest varandust teenides – muuseas Matthew’st rohkem – karjääri Citys ja oli firmas sedavõrd asendamatu, et tal lubati tööaega ise valida. Tõtt-öelda oli ta rohkem kodus sellepärast, et tahtis seda, mitte tundest, et seda on vaja teha. Kui kõvasti Sophie ka tööd ei teinud või kui kõrgele välja ei jõudnud, pereelu oli tema jaoks alati esikohal. Tühja sellest, et ta tõusis kell kuus, riietus kostüümi, hoidis Suzanne’i ja Claudia koolimineku ettevalmistustel silma peal, tegi valmis nende lõunasöögipakid, kõndis nendega tänava otsani, läks metroosse, käis üliharva korralikult lõunal, sõitis metrooga tagasi, tegi perele nullist lõunasöögi (nende majas valmistoitu ei tarvitatud), pani nõud masinasse, sättis kõigile järgmiseks päevaks riided valmis ja üritas piisavalt kaua ärkvel püsida, et Matthew’le täiskasvanulikku vestlust pakkuda ning tema kontoriprobleemid mõistvalt ära kuulata. Viimase kaheteistkümne aasta jooksul tal suurt millekski muuks – trennis käimiseks või sõbrannadega väikese joogi tegemiseks – aega ei jäänudki. Ja tõepoolest, temast mindi viimasel ajal edutamisel mööda, kuna Lääneranniku kaasalöömise hetkeks oli tema juba kontorist lahkunud. Kuid naise usk armastusse ja pereelu stabiilsusesse oli piiritu ning Sophie jaoks oli see mõnda ohvrit igati väärt. Oh heldus.
See konkreetne õhtu ei erinenud millegi poolest teistest. Jõuludeni oli jäänud kaks nädalat ning Matthew ja Sophie pidid otsustama, mida tüdrukutele kinkida, vältides seejuures asju, mida lapsed kõige enam ihaldasid: meik, kõrge kontsaga kingad, koerad, miniseelikud. Siis veel saabumiste ja magamiskohtade jagamise teema. Jõulud Shallcrosside majapidamises kujunesid alati rahvarikkaks perekondlikuks ürituseks, milles osalesid Matthew’ ema ja õed ja õdede abikaasad ja lapsed.
„Kõrbehiir Claudiale?” küsis Sophie, teades ette, milline on vastus.
„Ei.”
„Hamster? Merisiga? Rott?”
„Ei, ei ja ei. Me ju leppisime kokku, ei mingeid lemmikloomi.”
„Hea küll. Ma siis mõtlen midagi muud välja. Ah jaa, me peame jõulukaunistuste kasti alla tooma.”
„Teen seda nädalavahetusel.”
„Ja jõulupuu.”
„Nädalavahetusel.”
„Ja kalkun tuleb tellida.”
Umbes poole üheteistkümne paiku, kui Sancerre’i pudel oli tühjaks saanud, tajus Matthew korraga ebaharilikku igatsust Heleni ja veel millegi järele, mis tundus läbi kolmanda veiniklaasi vaadates olevat elu, mis oli perekonnast ja sellega kaasnevatest probleemidest risustamata. Mees hiilis oma kabinetti, mida jõulude ajal külla tulnud laste lisamagamistoana kasutati, ja valis naise numbri. Voodis sügavat und magav Helen teeskles ükskõiksust, kuigi hilisõhtune telefonikõne oli tõeline sündmus. Matthew avastas end lubamast, et astub neljapäeva, Claudia jõuluetenduse päeva asemel läbi teisipäeval. Helen üritas jätta muljet, et ta ei pruugi vaba olla, kuid ei suutnud sellega lõpuni minna. Jutuajamine sai läbi vähem kui kolme minutiga ja kõik olid õnnelikud.
Bartholomew Road 155 asuva maja maitsekalt sisustatud sügavpunases elutoas, milles olid säilinud algupärased võlvid ja talad, haigutas ja sirutas Sophie end ja asus siis koostatud