Meeletu suvi. Tracy Brogan

ei olnud mulle Richardist lahutamist andestanud, mis oli täiesti arusaamatu, arvestades, et ta ise oli igasuguse kahetsuseta minu isast lahutanud, kui ma olin üheteistaastane. Penny ja mina olime sugulase juurest pidžaamapeolt tulnud ning avastanud, et isa on läinud. Ei mingit kirja. Telefonikõnet. Ema ütles lihtsalt, et käskis tal lahkuda. Mitte keegi ei öelnud otse välja, et tal oli teine naine, aga kõik viitas sellele.

      Aasta hiljem abiellus isa uuesti ja enne tema surma nägin teda veel ainult umbes tosin korda. See juhtus peaaegu viisteist aastat tagasi. Lõpuks muutus pidev igatsusvalu taustamüraks, mida ma vaevu tähele panin, lakkamatuks suminaks, mis ei olnud aga häirivalt vali. Kui ma sellele just ei mõelnud nagu siis, kui mind keegi altari ette ei saatnud või kui mu lapsed sündisid.

      Ema maja juurde jõudes koputasin vaikselt võreuksele, kuigi nägin, et ta seisab köögis. „Tere, ema.” Astusin sisse ja pühkisin automaatselt jalad uksematil puhtaks.

      Tal oli seljas säravvalge tennisekostüüm, tema siledad musta värvi juuksed olid kuklal stiilselt klambriga kinnitatud. Jää kõlksus tema tee sees, kui ta klaasi käest pani.

      „Sadie, milline üllatus.” Ta ei püüdnud mind emmata. Helene Harperi meelest olid füüsilised kiindumusavaldused vulgaarsed.

      „Ma viisin just lapsed Richardi juurde. Mõtlesin, et äkki tahad homme näiteks õhtust süüa või lõunatada.”

      „Oleksid pidanud ette helistama. Mul on homme muuseumi galaõhtu. Ma olen juhatuse esinaine, mäletad?”

      „Galaõhtu on homme?” Silusin oma tumepruunide juuste uitama läinud salgu tagasi. Inimesed ütlesid et näen tema moodi välja, aga peale juuksetooni ei näinud ma meis erilist sarnasust.

      „Loomulikult see ei ole sul meeles, kui see pole sinu jaoks oluline.”

      Esimene torge emmelt.

      „Kes sel aastal kõneleb?” Teeseldud huvi ei pannud teda mu möödalasku andestama, aga me olime seda mängu varemgi mänginud. Nõjatusin vastu köögikappi.

      „Mingi ajaloolane,” puhises ta, näidates välja, kui tähtsusetuks ta teda pidas. „Richardi sidemeteta oli meil kohutavalt raske kedagi huvitavat leida. Ära lösuta, Sadie.”

      Hakkasin end sirgu ajama, kuid sain endal sabast kinni ja hoidsin end tagasi. „Ema, sa mängid linnapea naisega golfi. Kindlasti ei ole Richard sinu ainuke sidemetega tuttav.”

      „Kas sa tulid siia selleks, et minuga ninakalt käituda?” Ta rüüpas teed ega pakkunud sihilikult seda ka mulle.

      „Ei, muidugi mitte. Anna andeks.” Tegelikult mul polnud kahju ja see oli vägagi selge. „Sul on siis terve nädalalõpp kinni?”

      „Jah. Kui sa just ei taha minuga praegu tennist mängima tulla. Ma olen oma harrastajate liiga mängule hiljaks jäämas.” Ta vaatas kella, lükates selle leidmiseks kõrvale tosin kuldset käevõru.

      Ma ei vaevunud mainima, et ta tagantkäelöök muutuks ehk paremaks, kui ta osa kulinatest ära võtaks.

      „Ei. Ma ei oska endiselt tennist mängida. Millega Penny täna tegeleb?”

      „Pead seda temalt küsima.”

      See oli naeruväärne, kaks täiskasvanud naist ei suutnud välja öelda, mis neil tegelikult mõttes on.

      „Kui kaua sa kavatsed minu peale vihane olla?” prahvatasin ma välja. Pagan. Fontaine’i suur suu oli nakkav.