Inimesed istusid ja rääkisid pärast õhtusööki juttu ning peale mõne juhusliku märkuse Lucy doktoriga ei rääkinud. Kuna ta lahkus koos oma perekonnaga enne meest, polnud tal võimalust näha, kas Fiona Seymour ja doktor läksid koos ära. Ta ütles endale rangelt, et sellel pole mingit tähtsust, sest ühel heal päeval abiellub ta ise doktoriga, ainult et ta ei saa sellega liiga kaua oodata, sest on juba kakskümmend viis. Teda lohutas tohutult tõsiasi, et proua Seymour, kui tahes hea ta ka välja nägi, ei saanud peita seda, et varsti on ta üle kolmekümne.
Kui nad kodus tagasi olid ja kõik köögis enne und kuuma piima jõid, märkis ema: „Kui tore mees on see William Thurloe, nii hea välimusega ja tark, üldse mitte upsakas.“
„Me ajasime temaga pikalt juttu,“ ütles Imogen nõustuvalt.
„Aga Fiona Seymour on talle silma visanud,“ ütles Pauline. Ta lisas: „Doktor peaks olema juba kolmkümmend viis – temast saaks talle väga sobilik naine.“
„Miks?“ küsis Lucy vaikselt.
Mõlemad õed pöördusid talle otsa vaatama. „Teda tuntakse kui ilusat naist, intelligentset ja alati hästi riides,“ ütlesid nad lahkelt, „ja ta tunduks just õige istumas õhtusöögil doktori vastas. Oivaline võõrustaja…“
„Aga ta ei saa ju kogu aeg võõrustaja olla – see tähendab, aga kuidas jääb laste järele vaatamisega ja sellega, et mees saaks hästi süüa, kui ta õhtul hilja tuleb, ja korralikult magada…?“
Kogu pere vahtis talle otsa. „Kuule, Lucy,“ ütles ema, „tundub, justkui sa oleksid…“ ta tegi pausi, otsides õiget sõna, „mures.“
Lucy jõi piima ära ja pani kruusi kraanikaussi.
„Ma lihtsalt arvan, et Fiona Seymour pole talle õige naine. Tema ongi see spetsialist, kelle juurde ma eile Miranda viisin; talle meeldivad lapsed ja millegipärast tundub, et Fionale mitte.“
Ta suudles ema ja isa, noogutas teistele ja läks üles oma tuppa. Ta oli öelnud rohkem, kui oli kavatsenud, mis oli temast rumal. Doktori tulevik pole tema asi; ta kohtab meest ilmselt aeg-ajalt mõne ühise sõbra juures ja doktor tervitab teda viisakalt ning läheb räägib kellegi teisega, olles ta otsekohe unustanud.
Vihma sadas lakkamata, kui ta järgmisel hommikul kodust väljus. Orbudekodu nägi välja luitunum kui kunagi varem, kui Lucy bussist väljus, ehkki majas sees olles tundus see rõõmsam oma erksavärviliste seinte ja kardinatega. Igatahes tõi hommik endaga lõppematud kohustused. Ta tegeles parajasti oksendava nelja-aastase lapsega, kui õde teda otsima tuli. „Juhataja soovib, et sa tema juurde läheksid, Lucy. Palun mine kohe.“
Lucy andis lapse enda käest ära, võttis põlle eest ja läks esimesel korrusel asuvasse kabinetti.
Juhataja oli üsna noor ja teda armastati orbudekodus. „Võta istet, Lucy,“ ütles ta. „Ma palun sinult üht teenet. Miranda peaks kahe päeva pärast haiglasse minema. Doktor Thurloe küsis, kas sind lubataks temaga koos minna – on oluline, et laps poleks ärevil, ja ta on sinuga harjunud. Sa peaksid mõne päeva koos temaga haiglas olema – Miranda on lasteosakonnas ja sinu tuba oleks tema kõrval. Sul on vaba aeg, kui käid söömas ja sul pole muid kohustusi, aga võib-olla on vaja, et sa öösel üles tõused, kui laps on väga rahutu.“ Ta naeratas. „Ja me mõlemad teame, kuidas sellega on.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.