Maddox ei teinud baarmeni nilbest irvest väljagi. „Ta läks St. George’i hotellist kaduma.”
„St. George?” Claudelli naeratus hajus. „See küll hea pole. Olen St. George’i kohta halbu asju kuulnud.”
Maddox pani telefoni taskusse. „Milliseid halbu asju?”
„Inimesed on kaduma läinud.” Claudell nipsutas sõrmi. „Just nii.”
„Mida sa silmas pead?”
Claudell võttis teise klaasi ning hakkas seda puhastama. „Eile läks üks mees Tremaine’i. Ütles, et tema sõber läks St. George’ist kaduma. Läinud ja keegi ei tea, kuhu.”
Maddox polnud sellest kuulnud. „Kas ta politseiga võttis ühendust?”
Claudell tegi nägusid. „Nad tahavad selle maha vaikida.” Ta tasandas häält, justkui avaldaks suurt ja sünget saladust. „Selliseid on veel.”
„Veel rohkem kadumisi?”
Claudell noogutas. „St. George’is juhtub halbu asju. Kui sul on nuppu, hoiad sealt eemale.” Baarileti otsas asuv telefon hakkas helisema. Claudell läks sellele vastama.
Maddox vaatas Sandrine’i kujutist mobiiltelefoni ekraanil. Kuhu sa läksid, kullake?
Baarmeni puhul polnud tegemist usaldusväärse allikaga; selle mehe ausus oli küsitav ning talle meeldisid õudsed lood. Ent kui Irise sõbranna Sandrine polnudki ainus, kes on St. George’is kaduma jäänud?
Maddoxi telefon hakkas peopesas vibreerima. Ekraanile ilmus võõras number. Maddox libistas end baaritoolilt maha ning läks välja, vastates kõnele. „Jah?”
„Kas teie olete härra Heller?”
Põrgusse. „Kes küsib?”
„Minu nimi on Charles Kipler. Minu klient Celia Shore tahab teid tänada hommikul osutatud abi eest.”
„Te olete vist eksinud.”
„Kas teie polegi see mees, kes täna rannal vigastatud naist aitas?”
Maddox pidanuks seda eitama ning säästma end peavalust. Ent oli veel palju vastuseta küsimusi rannal olnud naise ning eriti Irise seotuse kohta selle naisega, mis äratas mehe tähelepanu. „See olin mina. Kuidas te mu numbri saite?”
„Hiljem selgitan. Preili Shore soovib teid näha. Ta on St. Ignacio haiglas. Kohtume ooteruumis ja ma viin teid tema palatisse. Kui kiiresti te siia jõuaksite?”
„Te ootate, et jätaksin kõik sinnapaika ja tuleksin teie klienti vaatama, ehkki te ei soostunud isegi ütlema, kust te mu numbri saite?”
„Jah.”
Maddox kortustas kulmu ning tugevdas haaret mobiiltelefoni ümber. „Kas tal mitte ravi saamisega küllalt tegevust pole?”
„Ta lasti taastuma. Tal läheb hästi, arvestades asjaolusid.”
Maddox hoidis end tagasi küsimast, milliste asjaoludega oli tegemist. Liini teises otsas olev kutt võis küll paras mölakas olla, ent teadis täpselt, millist nuppu vajutada, et Maddoxis uudishimu äratada. Maddox võiks vastuseid nõuda, kui seisab silmitsi Celia Shore’iga. „Ma pean riideid vahetama. Jõuaksin haiglasse poole kolme paiku.”
„Ootan teid ootesaalis.”
„Kuidas te mind ära tunnete?”
„Mul on teist foto.” Mees katkestas kõne, enne kui Maddox jõudis reageerida.
Ta sulges telefoni ning hõõrus laupa, kus päeva jooksul kogunenud pinge hakkas valulikuks sõlmeks muutuma.
Kust oli too mees saanud temast foto? Maddoxil polnud kombeks poseerida. Samas oli võimalik, et keegi pealtvaatajatest oli pildistamiseks kasutanud telefoni nagu tema Irise hotellitoas.
Ent kõige olulisem oli küsimus, kes oli Celia Shore ja miks ta Maddoxiga rääkida soovis?
Hotellitoa voodi kõrval asuv telefon helises samal ajal, kui Iris pärast pikka dušši riietus. Naine haaras toru, lootes, et see on Sandrine oma hullumeelse looga, kus ta siiani on olnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.