Naatan Haamer. Margit Arndt-Kalju

Suhtlus kõigi nende tegelastega on siiamaani jätkuvalt olemas. See on hästi tore, perekonnaliikmed tunnevad huvi üksteise vastu ja tahavad külla minna – vähemalt sünnipäevadel, kui muidu ei jõua. Kogu aeg on ju hästi kiire, aga see aeg ikka püütakse võtta. Kas just sajaprotsendiliselt kõik alati kohale jõuavad, aga vähemalt igast perest on esindus küll olemas.

      Taadi 50. ametiaastapäeva tähistamisel 6. oktoobril 1979. aastal. Ees: Meelis-Lauri Erikson, Aulis-Leif Erikson, Markus Haamer, Siimon Haamer, Hanna Renter, Naatan Haamer. Teises reas: Hillar Põld, Eenok Haamer koos süles istuva Maarja Haameriga, Harri Haamer, peapiiskop Edgar Hark, Herbert Kuurme, Jaak Salumäe. Taga: Albert Erikson, Maarja Haamer-Renter, Eha Haamer, Harri Rein, Heino Viks, Maimu Haamer, kirikuvanemad ja veel üks külaline.

      Esimesel koolipäeval koos Markuse ja emaga Mustvees koduuksel.

      Õppimiseks pole aega!

      Olen lõpetanud Mustvee Keskkooli, käisin seal algusest lõpuni, 11 aastat. See on väikelinna kool, aga ega see ise nii väike olnudki. Mustvees on kaks kooli: vene ja eesti kool.

      Kooliaeg oli tore, kuigi ma ei ole olnud mingi hea õpilane. Läksin kooli 1973. aastal. Kooliajal oli mul väga palju tegemist, nii et õppimiseks ei jäänud väga palju aega. Esialgu läks lihtsalt ka, mul ei olnudki vaja õppida, asjad jäid ise meelde ja lihtne oli neist aru saada – häid hindeid ei olnud keeruline saada. Aga kuskil seitsmendas-kaheksandas klassis läks keeruliseks. Siis oli väga raske aru saada, et nüüd tuleb õppima hakata. Kuna olin ennast üsna hõivanud igasuguste huvitavate tegevustega, siis õppimiseks lihtsalt polnud aega.

      Hakkasin esimesest klassist peale käima kergejõustikutrennis. See tähendas igapäevast sportimist, vist viis päeva nädalas oli trenn ja nädalavahetustel tulid sageli võistlused.

      Esimesel koolipäeval oma klassis.

      Fotohobi läbi terve kooliaja

      Mingil perioodil käisin fotograafiaringis. Tegin palju pilte, sest mu isa ja vanaisa õpetasid mind pilti tegema. Lõpuks oli Mustvees fotograafiks Tiit Kuusemaa, kes on praegu Puhja koguduse õpetaja, aga siis oli Mustvee kiriku kellamees ja Mustvee linna fotograaf. Keemiku haridus sobis fotograafile tol ajal väga hästi, sest kõik, mida fotolaboris tehti, oligi suur keemia. Tema abil olen süvendanud oma teadmisi fotograafiast ja kooliajal tegin kooliüritustel pilte, mida siis ka mingite kopikate eest müütasin.

      Koos bändikaaslastega, kes on sõbrad tänaseni: Vaido, Margo, Anneli, Naatan ja Signe.

      Rock’ist malevalauludeni, kooliraadiost kitarrimänguni

      Olin ka raadiotehnikaringis, seal sai õpitud, kuidas trükiplaate teha, joota ja raadiot ehitada. Ühe minust vanema sõbraga tegime raadiosaatejaama ja sai üritatud isegi sellist pättust, et tema lõpueksami ajal kasutada raadiosaatejaama vastuste edastamiseks. See jäi küll kasutamata, aga süsteem sai valmis ehitatud ja proovitud ka, täitsa toimis. Me suutsime teostada selle palju väiksema ja nähtamatuna, kui oli sarnane jaam „Šuriku seikluste“ filmis, aga sinna see asi ka jäi. Põhiteostajaks oli muidugi see sõber Jaan.

      Aastaid tegime klassivendadega kooliraadio saateid. Mingil hetkel haaras mind rock’i-klassika vaimustus ja mäletan üht Pink Floydist tehtud saadet, see tuli meil umbes 45-minutiline. Siis me kärpisime seda kõvasti ja lõpuks see jäi vist 23 minuti peale. Saadet lasti tunni alguses – ja siis läks peaaegu pool koolitundi! Õpetajad olid nördinud ja pärast seda meil ei lubatud üle viie minuti pikkusi saateid teha. Aga me ei suutnud pidama saada. Pink Floydist oli kõige pikem saade, kuid tegime neid ka Deep Purple’ist, Jethro Tullist jt rock’i-klassikutest: uurisime laulutekste ja muud materjali.

      Mustvee orkestris läbi vee ja vasktorude. Vihmavarju hoiab Naatanile teine bassimees Udo ja suur vormimüts annab kõledal päeval oma osa kõrvade soojas püsimiseks.

      Viiendas-kuuendas klassis sai kitarrimäng iseseisvalt selgeks õpitud. Hakkasime koos kahe klassivenna Margo ja Vaido ja kahe klassiõe Signe ja Anneliga tegema kantri moodi muusikat ja käisime konkurssidel, astusime üles maleva- ja poliitlaulude festivalidel. Tegime seda keskkooli lõpuni. Lisaks panime keskkooliajal nendesamade klassivendadega kolmekesi kokku elektripillidega bändi. Eks see n-ö süldibänd oli, aga me üritasime vahepeal ikka pisut rokilikumalt ka keevitada. Me suhtleme selle pundiga mingil määral siiamaani. Aeg-ajalt korraldame ka klassikokkutulekuid. Igal juhul vanad laulud tulevad veel meelde küll, kitarrid võetakse kätte ja hakatakse laulma. Omal ajal tegin ka ise laule, nii sõnad kui ka viisi. Kunagi mul olid need ühes kaustikus kirjas, aga see on kolimiste käigus kuhugi kadunud. Olen püüdnud mõnda meenutada, aga huvitaval kombel oma tehtud laulud ei tule enam meelde.

      Malevaelu

      Neli aastat käisin õpilasmalevas: 1980.–1983. aastal. Kõplamas, heina tegemas. Viimati olin linnamalevas, siis me ei elanudki kuskil koos, vaid käisime kodudest kohal. See oli viimasel aastal enne viimast klassi. Kuidagi palju oli siis muudki teha ja käisime malevas lihtsalt Mustvee heakorratöödel.

      Esimestel maleva-aastatel olid Esku ja Avinurme rühm. Need olid edukad ja jõudsid ka vabariiklikele võistlustele välja. Esku rühmaga me lausa võitsime malevarühmade vabariiklikul tasemel mõõduvõtu ja saime preemiaks reisi Moskvasse – aastavahetus 1980/81 komsomolide palees. Edumeelsed noored üle terve Nõukogude Liidu tantsisid koos uusaasta vastuvõtul. Põhimõtteliselt oli seal diskoteek, kuigi eks peeti ka sütitavaid kõnesid.

      Esku malevarühm võitis 1980. aastal vabariikliku malevavõistluse. Naatan istub eesreas vasakul maas ja puhub plokkflööti.