Melanholia seisis seal, kus aiarada kõnniteega kohtus. Tema kapuuts lamas õlgadel, tuul mängis ta juustega, naeratus mängis ta huultega.
„Tervist, Valküüria,” ütles Melanholia ja tõstis seejärel käed külgedele. „Üllatus.”
13
Varjunoad
Valküüria tundis sisikonnas midagi külma väänlemas. „Mida sina siin teed?” küsis ta, hääl habras ja terav. „See on minu kodu.”
„Ma tean seda,” vastas Melanholia. „Olen kuulnud kleerik Pärga Haggardi kaid nii palju mainimas, et polnud tõesti mingit muret sind siit leida. Nii et siin sa siis elad. Kui… argine.”
Melanholia naeratas lähenedes. Tema rüü alumine äär voogas maapinnal varjude jõena. „Mis viga? Pole midagi öelda? Tavaliselt on sul nii palju öelda. Tunned end hästi? Oled haige? Sa ei paista haigena. Kas teed vaprat nägu? Sul pole vaja mulle midagi tõestada, tead sa seda. Ma austan seda, kes sa oled. Ja kes sa nüüd olidki? Ah jaa, õigus küll. Absoluutselt eikeegi.”
„Mida iganes sa tahad,” ütles Valküüria sooviga oma raevu alla suruda, „see võib oodata, okei? Mu väikeõde on seal sees.”
Melanholia naeratus laienes ja nüüd nägi Valküüria arvukaid sümboleid ta näol. „Sul on õde? Seda ma ei teadnudki. On ta sinu arvates suurena sama tavaline kui sina? Mis tunne on muutuda maailmapäästjast järsku tagasi mingiks tühiseks koolitüdrukuks?”
„Ma ei ütle seda sulle uuesti. Kasi mu majast minema.”
„Sina mind ei käsuta, räpane kooliplika. Mina olen Surmatooja ja sina jääd alati rumalaks väikeseks lapsukeseks, kes mängib suurte mänge. Olin mingis mõttes sinusugune. Kartsin varem meeletult. Ma ei mõistnud toimuvat. Aga siis juhtus see ja kogu vägi tulvas minusse ja kõik sai nii-nii klaariks.”
Valküüria vangutas pead. „Mida Rauge sinuga tegi?”
„Mida ta tegi? Midagi ei teinud. Ta vallandas minu sees peituva väe.”
„Ei. Ta muutis sind. Vaata ennast, issand küll.”
„Kleerik Rauge tundis minu potentsiaali ära.”
„Ta piinas sind.”
„Sa ei tea, millest sa räägid. Ega ma seda ei eeldakski. Naljakas sind vaadata siin niimoodi seismas, üleni hirmul. Olen harjunud sind nägema sinu erilistes mustades riietes, mis kaitsevad sind vigastuste eest, alati näol see võidukas muie. Sa ei muigagi, Valküüria. Ma mäletan selgelt muiet, kui teatasid mulle, et mina pean sind kummardama hakkama. Kas sa ei öelnud mitte seda? Aga sina pole Surmatooja. Sina ei saa maailma päästa. Mina saan. Nii et sina peaks tõesti hakkama mind kummardama.”
„Lahku jalamaid,” lõrises Valküüria. Ta astus seejärel tagasi majja ja virutas ukse pauguga kinni. Valküüria keeras samal ajal ringi, kui varjud esikus pikenesid ja põranda keskel kohtusid, pöörlesid, tihenesid, kasvasid. Melanholia ilmus sellest keeristormist.
„Minu vägi on peaaegu piiramatu,” lausus Melanholia tasaselt. „Ma kirjeldaksin sulle seda tunnet, kuid sõnadest ei piisaks. Selleks, et mõista, mis tunne on olla jumal, peaksid tõesti olema jumal. Nagu mina.”
„Kasi mu majast välja.”
„Ma võiksin su hävitada ja mitte keegi ei saa selle koha pealt midagi ette võtta. Ma võiksin su pere küljest lahti rebida. Sinu sõpradel poleks võimu mind peatada. Luukere-detektiiv? Ma sunniks teda kõike pealt vaatama.”
Valküüria ei öelnud midagi.
„Mis nüüd? Ei mingit vastust? Vaikus? Hakkan juba mõtlema, et sa kardadki mind. Vean kihla, et su süda peksab palju-palju kiiremini, eks? Vean kihla, et su suu kuivab.”
„Mida sa tahad?”
„Tahan sinu tunnistust, et kardad mind.”
„Ja siis lahkud? Hea küll, ma tunnistan seda. Ma kardan sind. Tunnen sinu ees kabuhirmu. Nüüd lahku.”
Melanholia muigas. „Ma ei usu su siirust. Võib-olla, kui ütleksin tere su väikesele õele, võib-olla siis ilmutaksid siirast hirmu.”
„Tee üks samm ja ma löön su maha. Vannun seda.”
Melanholia naeris. Valküüria kuulis tagaust avanemas ja nägi Caelanit nende poole hägustumas, kihvad paljad. Ent varjud kähardusid juba ümber Valküüria ja järsku viis Melanholia ta varjukõnnile. Valküüria vandus, varjud lahtusid ja ta kukkus koperdades rohule. Tüdruk tõstis pilgu tema kõrval kõrguva kindlustorni poole. Nad seisid kaljudel ranna kohal. Aga see tundus võimatu. Varjukõnd oli rangelt lühikese ulatusega teleportatsioon.
„Ükski teine Surnumanaja ei suudaks nii kaugele varjukõndida,” pomises Melanholia ilmselgelt sama asja peale mõeldes. Ta vaatas tagasi linna vilkuvate tulede poole. „Kui kaugele see ulatus? Kilomeeter? Kaks?”
Vähemalt polnud nad enam majas ega kusagil Alice’i lähistel. Valküüria ajas end jalgele ja Melanholiale meenus, et ta oli seal.
„Vampiir? Sinu majas? Kas ta tuli minu või sinu järele? Ah, ilmselt pole suurt vahet. Kui ta just samal ajal sinu väikse õega ei maiusta, kui meie siin vestleme. Vot see oleks lõbus.”
„Miks sa siin oled?” küsis Valküüria. „Miks sa üksi oled? Lord Julm on endiselt liikvel, kui sa pole just unustanud.”
Melanholia ohkas. „Lord Julm on ülehinnatud. Kleerik Rauge sõnul pole ta üldse nii võimas, kui jutud räägivad.”
„Rauge? Sina usaldaks Rauget?”
„Vähemalt ei jookse ta hirmunult ringi nagu sinu luukerest sõber. Ja temal on usk. Ta teab, et kui Julm ilmukski kohale, ja ma kahtlen, et ta seda teeb, poleks võitlus võrdne. Ma litsuks selle tema soomusrüü laiaks nii, et tema on seal sees. Mis iganes temast järele jääb, voolab läbi maski silmaaukude välja.”
„Ja sa tulid nii kaugele mulle seda ütlema?”
„Ma tulin nii kaugele sulle ütlema, et kui ma päästan maailma, ei päästa ma sind. Sind pole minu nimekirjas.”
„Ma saan sinuta hakkama, ära selle pärast muretse.”
Melanholia naeris. „Küll sa oled karm, mis? Oma võitlusliigutuste ja Elemental-maagia ja toreda sõrmusekesega. Minul pole vaja eset, kuhu oma surnumanamist salvestada. Minu vägi on minu sees. Mina olengi ise relv.”
„Kas sellel kõigel on mingi mõte?”
„Jaa, tegelikult on. On küll. Sind pole minu nimekirjas.”
Üks varjurusikas räntsatas Valküüriale rindu ja tõstis ta jalgelt.
„Ja kui sind pole mu nimekirjas,” jätkas Melanholia reipalt, „siis sind ka ei päästeta.”
Valküüria ajas end raskustega käpuli. Löök lõi tal hingeõhu kopsudest välja. „Tõsiselt?” suutis ta kähiseda. „Me hakkame võitlema?”
„Kes midagi võitlusest rääkis?” küsis Melanholia. „Ma kavatsen su ribadeks lõikuda ja sina lepid sellega. Ma ei nimetaks seda eriti võitluseks.”
Melanholia kortsutas kulmu, peaaegu nagu omaette, ja korraks tundus ta tuikuvat, justkui oleks kokku kukkumas. Järsku mõjus ta kurnatuna. Mõjus vaevatuna.
Valküüria tõusis aeglaselt, kartlikult, otsides lõksu. Melanholia huultelt triivis minema oie ja Valküüria taipas, et see polnud teesklus – ta tundis tõesti valusid.
Ja siis, sama järsku, kui nõrkus Melanholiat tabas, lahkus see temast. Ta ajas end taas sirgu. Pimedus muutus teravaks ja vihises üle Valküüria parema käe. Verd pritsis õhku ja ta karjatas. Melanholia kergitas kulmu ja miski lõikus Valküüriale selga, lõhestades nahka sama kergesti kui särki. Valküüria koperdas, vandus, tõstis käe, kuid varjud mähkisid end ümber ta randme. Need pigistasid ja tüdruk kriiskas, varjud peenikese traadina