„Täna hommikul. Kavatsesin sulle helistada, aga olin pisut… tegevuses.”
„Hakkame minema,” lausus Leebesurm. „Peame sellest Vanematele teada andma.”
Selana naeratas. „Kindlasti valmistab see kergendust, et pärast kõike seda möllu on sul Nõukogus kaks parimat sõpra.”
„See on kena vaheldus,” tunnistas Leebesurm, „kuid tegelikult käin seal peamiselt neid ürpe mõnitamas, mida nad seljas kannavad. Selana, suur tänu sulle. Valküüria?”
Tüdruk noogutas, Leebesurm torkas kaabu pähe tagasi ja nad lahkusid enda järel ust sulgedes.
Korterisse laskus taas vaikus ja Selana kortsutas kulmu. Vaikus meeldis talle üldiselt, sest talle meeldis seda saatev üksindus. Ent mitte viimasel ajal. Viimasel ajal mõjus üksindus pigem üksildusena ja see polnud harjumuspärane tunne.
Ta seisis akna juures ja nägi Leebesurma koos Valküüriaga Bentley juurde kõndimas. Selana tundis irratsionaalset tungi neile järele tormata, vestlust jätkata, kujundada plaane ja strateegiaid. Aga ta ei teinud seda – see polnud tema moodi. Selana ei liitunud inimestega. Inimesed liitusid temaga. See oli tema eksistentsi lihtne, võõrandamatu fakt ja see oli eksisteerinud liiga kaua, et seda nüüd muuta. Kui palju sellest ootamatust hirmust üksi jääda oli seotud Eliza Skorni poolt kujutatava ohuga, Selana ei teadnud. Aga asi oli selles, et kui ta lubab olukorral veel halveneda, võib ta sama hästi kaotada sõpruse kahe kõige tähtsama isikuga oma elus.
Ja seejärel võisid needsamad kaks isikut tulla sama hästi ka talle järele, mõrv mõttes mõlkumas.
7
Surmatooja
Pärg silmitses plikat samal ajal, kui teised lipitsesid. Ta istus seal, nagu oleks üdini habras, nagu võiks järsk liigutus ta pooleks murda. Ta oli kaame, haiglane. Blondid juuksed rippusid sorakil, nägu kattis väikeste, korpas armide võrgustik. Plika oli endiselt pikk ja kõhetu, kuid midagi oli tema juures teisiti. Isegi Pärg pidi seda tunnistama. Midagi oli selles, kuidas ta inimesi enda ümber vaatas. Enam polnud ta õpilane, enam polnud ta tüdruk, kes uksi avas ja peapreestrile tema eineid ette tassis. Ta oli eriline. Ta oli tähtis. Ta oli kõige tähtsam isik, kes võis iial elada.
Rauge muidugi nautis seda täiega. Viimastel kuudel oli ta Melanholia õpingud oma isikliku hoole alla võtnud. See näis selgelt ebatavaline mehe puhul, kes jälestas kellegi teise aitamist peale iseenda. Aga seal ta nüüd passis, vangutas pead ja üritas tagasihoidlikuna mõjuda. See mees, kes tundis ära potentsiaali ja põetas Surmatoojat tema Tulva ajal. Pärg lootis salamisi, et temast saab see, kes seda teeb. Kes juhib Valküüriat siis, kui too juhendamist kõige enam vajas. Nii ei pidanud aga minema. Seda au polnud iial temale ette nähtud. Aga miks, miks läks see küll sellisele nagu Rauge?
„Siin istubki meie päästja,” ütles kleerik Vabin Pärja küünarnuki juures. Pärg isegi ei kuulnud tema lähenemist.
„Ju siis,” tõdes Pärg. „Aga ma pean Rauget tunnustama – tema nägi Melanholias midagi, mis mul täiesti kahe silma vahele jäi. Vaatlesin teda alati mõnevõrra… silmatorkamatuna.”
„Nagu minagi,” vastas Vabin. „Eeldasin täielikult, et selleks saab Valküüria.”
Pärg kergitas kulmu. „Mulle ei öelnud sa seda kunagi.”
„Pole minu töö sulle asju ette kanda, kleerik Pärg.”
„Kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sind on raske meeldivaks pidada?”
„Mu ema võis mulle midagi selles stiilis öelda.”
„See ei üllata mind kõige vähimatki.”
„Ei sooviks sündmusele varju heita, aga kas Surmatooja ei paista sulle… nõrgana?”
„Ta mõjub väsinuna,” noogutas Pärg. „Ta mõjub tühjaks imetuna. Nii palju, kui ma kuulsin, oli Tulv ebatavaliselt pikk. Mis sa arvad, mis armid need on?”
„Kleerik Rauge ütleb, et kaitseruunid. Need hoiavad teda tema enda väe eest.”
„Sa usud teda?”
Õlakehituse varjund oli ainus, mida Vabin selle peale pakkus. „Meie katsed on tema väe tasemes näidanud äärmuslikke tõuse ja langusi,” lausus ta. „On üpris mõeldav, et ta võib end hoolimatusest vigastada. Saan aru, et sina siis teda ei usu?”
„Ma ei tea, kui aus olla. Ma isegi ei tea, kas seal on vahet. Kui ta töö ära teeb, miks ma siis peaks virisema? On sinu katsed sulle paljastanud, millal ta Kulu algatamiseks piisavalt tugevaks muutub?”
„Iga tõus on eelmisest tugevam. Kui ta sellel moel jätkab, paar päeva. Vahest nädal.”
„Meie kallis sõber, kleerik Rauge hoiab igal sammul tema kätt,” sõnas Pärg, lubades põlgusel oma häälde imbuda. „Oled valmis maailmaks, millest saab parem paik?”
„Mulle pole see maailm tegelikult juba algusest peale eriti meeldinud, niisiis oleks igasugune muutus olukorra paranemine. Ja sina? Tundub, et sulle meeldivad alati asjad sellisena, nagu need on.”
„Harjusin sellega,” möönis Pärg. „Aga ma olen kogu elu elanud Kulgu oodates – ma ei hakka vinguma fakti üle, et lõpuks saame selle kätte. Tead, minu arust on see pikim vestlus, mis meil kahe peale on olnud – sinul ja minul. Mis sa arvad, miks?”
Vabin kehitas õlgu. „Pean tunnistama, et kuni selle hetkeni polnud ma kunagi kindel, kas sa mulle meeldid. Nüüd ma lihtsalt ei hooli sellest.”
Pärg muigas.
8
Sõbrad kõrgetel kohtadel
Roarhaven seisis nagu räpane tindiplekk ilusal, puhtal lehel. See väikelinn asus tumeda ja seisva järve kõrval ning seda piirasid kahelt poolt järsud, pruuni rohuga kaetud nõlvad. Sellel oli oma peatänav ja sealt siirduvad kõrvalharud, oma majad ja baarid ning süngete akendega poed. Siin linnas elasid sortsid, aga ainult tõeliselt kibestunud, siiralt nördinud. Väline maailm oli nurja läinud maailm. Üks maailm täis juhme surelikke, kes vaid omakeskis kisklesid. Roarhaveni kahes baaris sosistasid kodanikud teadaolevalt mingist ajast tulevikus, kus surelikud langeks ja sortsid tõuseks. Ja kui naps neile julgust andis, kasvasid sosinad valjemaks ning muutusid pobinal vanneteks, mida täkkisid lauaplaadile prõmmivad rusikad.
Muutus, ütlesid nad, on tulekul.
Roarhaven oli kogumik paljudest asjadest, teadis Valküüria. Üks asi, mida see polnud, mitte ühegi kujutlusvõime pingutuse kaudu, oli turistilinn. Nii et kui Bentley linna nurgapoe rolli täitva asutuse ette pargitud rendiautost möödus, kortsutas Valküüria kulmu.
„Peata siin,” andis ta käsu.
Leebesurm vaatas tema poole, kui auto aeglustas. „Siin?”
„Ma olen näinud, kuidas see paik võõraid kohtleb. Tahan lihtsalt kindel olla, et meil pole vaja Geoffrey Skrutnikut, kes tuleks siia asju siluma.”
Bentley peatus ja Valküüria astus välja. Leebesurm jätkas Pelgupaiga poole sõitmist, Valküüria kõndis aga tagasi rendiauto juurde. Kõrvalistmel istus üks naine. Taha oli pressitud kolm last. Ameerika aktsendid.
Valküüria naeratas naisele, sai vastuseks napi noogutuse ja astus siis poodi. Paar ajalehte stendil. Ei mingeid ajakirju. Natuke kuivaineid, magusat, kirjatarbed, külmik piimapakkide ning singiviiludega ja lai Ameerika mees, kes vaidles üle leti napisõnalise poepidajaga.
Valküüria naeratas lähemale astudes. „Kas on probleeme?” küsis ta.
„See mees ei jäta mind rahule,” kaebles poepidaja.
Ameeriklane kortsutas kulmu. „Ma üritan midagi osta.”
Poepidaja eiras teda. „Lihtsalt ei lähe minema.”
Ameeriklane pöördus Valküüria poole. „Me tulime siia kauplusesse…”
„See pole kauplus,”