„Eks sa proovi ise Õunapuuga rääkida…”
Loopere lõpusõnu kuulmata tormab Raul kabinetist välja ja jookseb OKT juhi juurde.
„Kuule, Õunapuu, lugu on nüüd selline, et ma lasen kohe ühe tegelase maha võtta ja kui tal on mant kaasas, siis võtame maha ka Kroosbergi.”
„Sina võtad Kroosbergi maha?!” karjub näost punane Õunapuu. „Kes sina oled, et meie figurantide asju otsustad? Kas prokurör teab? Nii need asjad ei käi! Mida sa endast…”
„Minu prokurör on kursis ja mina olen sind informeerinud,” ütleb Raul rahulikult ning lahkub kabinetist.
Kõik õnnestub. Peetakse kinni Altmets koos 500 grammi amfetamiiniga ning hiljem oma suvilast ka Kroosberg. Läbiotsimisel leitakse Kroosbergi juurest ka püstol ning vintpüss. Järjekordselt on tegemist klassikalise juhtumiga, kus narkotalitus realiseerib organiseeritud kuritegude talituse figurandi.
Järgmisel päeval toimuval osakonna juhtide nõupidamisel märkab Raul pinget nii Loopere kui Õunapuu näos. Seda oli ka arvata. Loopere üritab tavapäraselt alustada: „Teeme järjekorras nagu alati. Mis siis eelmisel nädalal…”
Teda katkestab Õunapuu: „Me peaksime enne sisuliste sündmuste juurde minemist mõne töökorraldusliku ja omavahelise koostöö küsimuse selgeks rääkima.”
„Mida sa, Hendrik, silmas pead?” küsib Loopere häbelikult, just nagu ei teaks, millest jutt.
„Eile võttis narkotalitus Raul Jarini korraldusel maha ühe meie figurandi, kellega oleme pikalt tööd teinud ja olime realiseerimisele üsna lähedal,” ütleb Õunapuu. Ning jätkab iga sõna rõhutades: „Nüüd on meie asi persses ja ma ei tea, mis saab. Kes vastutab?”
Raul püüab end rahulikuks sundida, lootuses, et Loopere võtab ohjad ja selgitab, et tulemus oli hea, narkotalitusele peaaegu juhuslikult ja ootamatult laekunud info realiseerimine tulemuslik ning langetatud otsused õiged.
„Mis mõttes vastutab?” küsib Loopere pooleldi hirmunult. Vastutus on asi, mida Loopere ja nii mõnigi noorema põlve politseijuht kroonilise haigusena kardab.
„Meie asja perssekeeramise eest loomulikult,” ägestub Õunapuu.
„Võib-olla sa, Hendrik, valgustad kõiki ruumis viibijaid, mis tähtis asi teil siis persse keerati,” küsib Raul end rahulikuks sundides. „Mis oleks pidanud õigustama mittereageerimist suure narkootikumikoguse edasiandmisele suhteliselt kõvade pättide poolt, mis kindlustab nende pikaks ajaks kinnimineku?”
„See pole sinu asi, mis teemaga meie tegeleme!” karjub Õunapuu. „Kas sa oled selgeltnägija, et teadsid juba enne mahavõtmist, et tegemist oli suure kogusega?! Mine selgeltnägijate saatesse…”
„Minule sa ei peagi ütlema, ise sa rääkisid koostööst. Mina sind ju informeerisin Kroosbergi mahavõtmisest ja otsuse tegin ma siis, kui Altmets oli maas ja mant käes. Osakonna juhile peaksid sa ikka rääkima, ka oma kõige salajasematest töödest,” viskab Raul noole Loopere suunas, oodates tema seisukohavõttu.
Loopere jõuab vaevalt suu avada, aga juba karjub Õunapuu: „Mis ajast sina, poisike, teed otsuseid minu figurantide mahavõtmise osas?” ja jätkab toolilt püsti tõustes: „Kas sina arvad, et teed, mida tahad ja kõik teised peavad sinu pilli järgi tantsima? Vara veel! Sa kõigepealt…”
„Ma ei pea vajalikuks ega võimalikuks sellises õhkkonnas koosolekul viibimist ning kui osakonna juht ei suuda tagada elementaarset korda ega professionaalseid suhteid alluvate vahel, siis ma lahkun,” lausub Raul stoilise rahuga ja väljub ruumist, ust veidi kõvemini sulgedes.
Sisimas tunneb ta isegi veidi rahuldust, kuigi tõsi, ta eelistaks töiseid suhteid kõigiga, isegi OKT-ga.
Prefektuuri juhtide otsustamatus sisepingete lahendamisel tekitab neid ainult juurde. Jaanalinnumeetod antud juhul ei tööta. Nii prefekt kui ka kriminaalpolitsei juht teavad tegelikult, et selline olukord ei saa kesta lõpmatuseni. Samuti teavad nad, et selle võitluse üks peategelasi, Raul Jarin, on viimane, kes kavatseks alla anda. Kõik märgid näitavad, et viitsütikuga pomm on kohe plahvatamas.
Organiseeritud kuritegude talituse ja sisekontrolli osakonna ametnikud polnud Jarini suhtes juba ammu ükskõiksed. Kui OKT tundis lihtsalt kadedust, et narkotalitus nende figurante pidevalt ära realiseerib, mis neil kuidagi ei õnnestu, siis sisekontrolli häiris peamiselt Jarini liigne enesekindlus, isegi ülbus. Tõsi, Rauli arvates andsid talle selleks õiguse töötulemused ning töövõidud. Raul vahel isegi naljatas, et ju neil on tema kohta toimik sees ja üritavad komprat koguda.
„Ma ajan nii töös kui eraelus täiesti ausat ja sirgjoonelist asja, nii et uurigu palju tahavad, neil lihtsalt pole midagi leida,” oli ta tihti deklareerinud. „Hiljuti panime Tartu kapo direktoriga koos tina, see kutsus mind tööle. Ju oli enne ikka tausta ka teinud, seega on kõik korras ja meie sisekontrolli kuked uurigu niipalju kui jõuavad, midagi pole leida.”
Raul naudib oma tööd täiel rinnal ega lase end OKT plõksimisest häirida. Töötulemused lubavad seda. Tehku järele või olgu vait, on Jarini juhtmõte, mida ta küll avalikult pole seni pidanud vajalikuks väljendada.
Edu saadab Rauli ka eraelus. Elukaaslane Tiina Tammik on samuti politseinik. Kuni Rauli narkotalituse juhiks saamiseni töötas ta narkopolitseis uurijana, aga kuna elukaaslane ei saa olla otsealluvuses, liikus Tiina üksusesse, mis tegeleb kriminaaltulu välja selgitamisega. Tema töö seisneb niiöelda teenuse pakkumises peamiselt narko- ja organiseeritud kuritegude talitustele, kriminaalmenetlusi läbivate figurantide kuritegelikul teel saadud vara väljaselgitamisel ning edasiste vajalike toimingute teostamises. Narkotalituse ametnikega suhtleb ta seega endiselt väga lähedalt. Targa, kohusetundliku ja suurt töökoormust taluva inimesena suudab Tiina edukalt õppida ka Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Iseloomult on Tiina peaaegu täielik vastand Raulile, kes läheb kergesti keema.
Vähesed tööst vabad hetked kuluvad hiljuti Tartu lähedale soetatud päris oma kodu juures nokitsemisele, mida mõlemad täiel rinnal naudivad. Kodu asukoha valikul oli üheks kriteeriumiks lihtne ja kiire võimalus tööle jõuda. Nii Raul kui ka Tiina on veendunud, et teenivad politseis kuni pensionini.
Seoses oma elamise soetamisega on täitunud Rauli ammune unistus. Töölt tulles tervitab teda esimesena aias jooksev saksa lambakoer Bosse. Olenemata Rauli tujust või kojutulekuajast, on Bossel alati hea meel. Koerte puhul on teadupärast välistatud reetlikkus, silmakirjalikkus ja teesklus, nagu inimeste puhul tihti võib kohata. Kodusesse idülli lisab värve ka karvane kass Simba, kel on kombeks pererahva voodisse ronida neil harvadel hommikutel, kui koos kodus ärgatakse. Meeldivat ärevust lisab pereellu ka hiljuti tehtud otsus, et on aeg pere suurenemisele mõelda.
Päevad mööduvad ühtviisi meeldivalt tööd, kodu ja pereelu nautides. Ka kõige halvemad unenäod ei reeda tumedate pilvede lähenemist.
1 Isik, kelle suhtes viiakse läbi jälitusmenetlust või kogutakse infot. [ ↵ ]
3. peatükk
Raul peatab auto ja Toodu libiseb kiiresti toonitud klaasidega sõiduki tagaistmele.
Mehe närviline olek väljendub nii seesmiselt kui väliselt. Tavaliselt stiilsetes firmariietes ja üldiselt maitseka välimusega Toodu on tulnud täna kodust välja üsna juhuslike hilpudega. Osalt võib olla põhjus ka selles, et Toodu alles magas, kui Raul talle helistas ja kokkusaamise leppis.
Pisut värisevate kätega sigaretti süüdates vuristab Toodu: „Türa, terves Tartus on selline kipiš[1.], kuidas Udaverdijev ikka maha võeti ja kes kitse pani ja „vana musta” julges maha panna.”
„Privet kõigepealt! Ära kuse, ega see sul esimene kord ole,” üritab Raul pingeid maha võtta, „ja minul ka mitte. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et Udaverdijev on magus suutäis, eriti kui arvestada, mis me tal veel läbiotsimisel leidsime. Mis sul seljas on? Sa ei tulnud kodust?”
„Ma magasin, kui sa helistasid, rabasin midagi kiiruga selga. Linna peal