Ta ei lõpetanud kõnet siiski kohe ja kasutasin seda ära. Lõikasin talle otsustavalt vahele. Ta pidi mind ära kuulama. Mul keris silme ees see päev, kui ta siit Marduse 10 majast ummisjalu välja tormas – peaaegu ette pakikulleri autole, mis vihaselt tuututas. Ta ei olnud mind siis lõpuni kuulanud. Ta ei uskuvat mu jutust mitte ühtegi sõna.
„See ei ole see, mis sa arvad. Ausalt,” keelitasin. „Ma ei taha otsast alustada, ma ei taha mingeid suhteid sisse seada. Mul on sulle ainult üks jutt ja siis on kõik.”
„Ahah, veel hullem. Mis mõttes kõik?” ei saanud ta aru. „Korjad inimese korraks üles, teed temaga oma trikid ära ja siis lased uuesti jalga? Jälle üks sinu mäng. Mind on hoiatatud, et sa mängid inimestega. Et sa ei oskagi teisiti – see on sinu iseloomus sügaval sees.”
Ta oli endast väljas, kuigi oli minust kuulnud ainult veerandi jagu tõtt. Ainult pisikese osa sellest loost, mille kavatsesin talle nüüd rääkida. Olin sellele otsusele jõudnud pärast viimast arstivisiiti. Mul on vaja rääkida. Esimesena tahan sellest kõigest rääkida just temale. Tema väärib seda kõige rohkem. Ta ise ei arvanud nii. Ta ei olnud tõde veel kuulnud, ta ei osanud arvata, kui väga tal võiks seda vaja olla.
„Kuule, mõtle järele, ära rapsi. Ära otsusta pimesi. See võtab sinult ainult ühe õhtu.”
„Mis see siis on? Miks sa keerutad, Elisabeth? Olgu, ma võin siis korraks kuulata. Palun – praegu, kohe. Miks sa ei saa telefonis öelda, mis sul on?” nõudis ta oma mõõdetult tasakaaluka häälega, mis oli mulle alati närvidele käinud. Ta ei tõstnud häält isegi siis, kui vihastas. „Mida sa minust tegelikult tahad? Sa juba kord üritasid mind oma mängudesse tirida. See ei läinud sul läbi.”
Ta jutustas, kuidas teda olevat minu eest hoiatatud. Teda olevat manitsetud minu jutust mitte väljagi tegema – mitte alistuma. Kahtlustasin, et ta on mu naabritega rääkinud, lasknud neil endale maalida pildi minust kui koletisest. Ma tahtvat alailma seda, mis kuulub teistele. Mul ei olevat oma elu ja ma üritavat seda teistelt varastada, näpata teiste inimeste õnne.
„See ei ole telefonijutt,” ütlesin ja püüdsin end talitseda. Ta ju tahtis minuga kokku saada, tundsin seda pausidest sõnade vahel, aga ta tammus meelega ümber tulise pudrupoti, raisates meie mõlema aega. Mulle oli aeg nüüd eriti kallis.
„Oeh, Elisabeth. Miks sa selliseid asju teed? Sind õigustatakse sellega, et sa oled kirjanik. Sul on veres asju välja mõelda – patoloogiline vajadus, nagu öeldakse. Kas kõiki asju saab siis sellega õigustada? Su ümber on päris elu ja inimesed, mitte tegelaskujud ja lood.”
Ta hakkas mu surve all murduma. Tajusin seda tema häälest. Ta ohkas rõhutatult, etendas suuremeelset, kes enesega võitleb ja lõpuks järele annab. Kujutlesin, mida ta parajasti teeb, tal oli selline komme – ristab oma sõrmi ja surub neid kõveraks, kuni veri seisma jääb. Niisuguste nippidega hoidiski ta end vaos, surus tõusvat viha enda sisse – küüneviha kaudu. Olin kunagi näinud kedagi teist samamoodi sõrmi ristamas.
„See oleks viimane kord, ausalt. Võib-olla me saame lõpuks teineteisest aru ja sa mõistad, et ma ei valetanud sulle,” laususin vaikselt. Lisasin alandlikult: „Sa oled ju hea inimene. Ma tean seda. Mulle on praegu väga tähtis kõik ära klaarida. Sinu enda pärast. Ma ei tahagi, et sa mulle andeks annaksid.”
Ta arvas muidugi, et tahan andestust anuda, aga see minu tõde ei olnud niisugune. Pooltõde, mida ta praegu teadis, kuigi ei uskunud, oli palju parem.
Olin arstilt saanud signaali, et mul on vaja otsad kokku tõmmata. Aeg hakkas otsa lõppema, ravi ei mõjunud enam. Me olime kolm aastat võidelnud, kõike proovinud. Haigus oli liiga kaugele arenenud. „Me võiksime ju uue kuuri keemiat teha, midagi ehk veel nende uute ravimitega välja mõelda, aga sa ei taha seda, Elisabeth. Sa ei ole selline inimene,” võttis arst mu olukorra kokku. Olin teda juba kolm aastat tagasi palunud, et ta mulle alati ausalt ütleks, kuidas asjalood päriselt on. Ta selgitas, mismoodi need asjad käivad – kui alandav on haigele selline lootusetu, juba ette kaotatud võitlus.
„Näen pidevalt neid korjanduste kuulutusi – imeravi Saksamaa haiglas, viimane õlekõrs, aidake, koguge raha… Paari kuu pärast on nad kõik surnud. Meie ei tohi valjusti öelda, et imesid ei ole,” oli tohter lausunud, ise ilmset kergendust tundes, et mina olin teistsugune. „Sa kujutad ette, mis tunde see arstis tekitab? Ämblikuvõrgus rapsiv mutukas. Öölambi kupli all pekslev liblikas.”
Mul olevat veel paar kuud, kus tunnen end suhteliselt hästi. Siis algab kiire allakäik. Valudega olevat võimalik toime tulla, ta kirjutavat mulle kõige kangemat kraami, mida seaduslikult tohib. Mu enda asi on, mis ma sellega teen, lisas tohter ettevaatlikult. Sain vihjest aru.
„Mis sa siis otsustad?” küsisin kärsitult.
Kuulasin telefonist vaikust. Akna taga kriipisid puuoksad vastu klaasi, tuul tõusis sel pärastlõunal kiiresti. Taevas oli pilves ja juba hakkas väljas pimedaks minema, liiga vara isegi selle aastaaja kohta. Ma peaaegu ei näinud enam Brita ja Arturi maja teisel pool tänavat. Neil ei põlenud tuled, ju olid kodust ära – kas Brita mitte ei maininud, et nad sõidavad oktoobris Portugali? Ma ei mäletanud. Brita võis seda ka eelmisel aastal öelda. Ta praalis alatasa millegagi ja nad sõitsid pidevalt kuhugi. Sügisõhtud olid Marduse tänaval troostitud, halva ilmaga võis end siin väga eraldatuna tunda. Kõik tõmbusid tormi ja vihma eest oma urgudesse, lukustasid uksed ja süütasid kaminas tule. Minul ei ole kaminat, või õieti on see nii vana ja hukas, et sinna tuld tehes paneksin kogu majale tule otsa. See maja on Marduse tänaval üks viletsamaid. Selle eest ei ole keegi enam mitu aastakümmet hoolt kandnud.
Telefonist kostis see vaevu hoomatav miski, mida kõrv tabab eelhoiatusena, kui vaikus hakkab lõppema. Ta oli otsusele jõudnud.
„Olgu siis. Täna õhtul tulen läbi. Ainult sellest peab päriselt saama viimane kord,” lausus ta neutraalse tooniga, nagu oleksime kogu selle aja rääkinud kassipoegadest või aiatöödest. Nii varjavad inimesed uudishimu, mida peavad keelatuks. Ta tahtis teada küll. „Aga ma saan vist alles üsna hilja tulema. Mul on täna palju tegemist. Kas kell kümme õhtul sobib? Sa ju oled öise eluviisiga, eks?”
Olin meelitatud. Ta ei olnudki minu vastu nii ükskõikne. Nähtavasti oli ta minust hiljuti lugenud, ikkagi tundis veel huvi. Me olime olnud sõbrannad, saanud hästi läbi, kuni… Mnjah. Ta pidas seda minu mänguks – seda, mis tema lapsega juhtus. Ta eksis. Ma pidin talle ütlema, et ta oli olnud ebaõiglane. See ei olnud mäng, mitte minu oma. See oli kogu aeg kellegi teise mäng.
Olin paar kuud tagasi uue romaani ilmumise puhul ühele ajalehele intervjuu andnud ja kirjeldanud, et töötan peamiselt öösiti. Ma ei vaevunud artiklis põhjendama, miks – keegi polnud põhjendust küsinudki, ju eeldatigi, et kirjanikud on ebanormaalsed inimesed –, aga öö pakutav vari sobis mulle. Viimastel kuudel hakkasin kiiremini väsima ja enam mõned nädalad ei olnud ma arvuti taha istunudki. Ajakirjanikule ma sellest ei rääkinud, tahtsin, nagu öeldakse, müüti üleval hoida. Meie, kirjanikud, oleme ebamaine tõug. Maagid. Illusionistid. Me peame kõike teisiti tegema kui tavalised inimesed, ainult sel juhul mõjub meie looming nii, et kõik tahavad seda uskuda.
„Jah. Mulle meeldivad ööd. Väga hea,” vastasin. „Tule, millal soovid. Peaasi, et sa tuleksid.”
„Loodan, et sa oled vahepeal muutunud, Elisabeth,” torkas ta enne kõne lõpetamist. „Sest kui sa ei ole, siis…”
„Võid kindel olla,” lubasin. „Ma olen palju muutunud.”
Oli see tõsi? Mida üldse tähendab inimese