Kasvatusasutused
Siis tulid järgmised asjad – erinevad õhtukoolid. Alaealiste asjade komisjon suunas mu Tartu 16. Kutsekooli. See kool pidi tislereid tootma. Häda oli selles, et mind pandi sinna küll kirja, ma käisin seal korra isegi vaatamas, aga rohkem ei läinud. Komisjon tuli jälle kokku ja mind suunati Tartu 17. Kutsekooli. Seda käisin ma ka vaatamas, seal oli rauatöö. See meeldis mulle veel vähem. Siis ma läksin ehitustrusti puusepa õpilaseks ja omandasin kuulsusrikkalt puusepatöö kategooria. Tööraamatus on mul see märge kindlasti kirjas ja ma olen mõne põranda ka hiljem teinud.
Surm kahvanägudele! Koolipõlve mängud.
Järgnes Viljandi kasvatusliku töö koloonia koos oma kooliga. Muu hulgas omandasin freesija kutse ja õppisin tegema hammasrattaid ja kasteete. Siis tuli Vasalemma kaugõppekeskkool. Muukrauad ja relvad. Vahepeal oli ka Tallinna vangla kool. Nitrolahusti. Seal sain üheksa klassi kätte ja siis ülejäänu juba Vasalemmas.
Tänavapoiss
Tänavapoisi elu oli esialgu puhas romantika, sellesse aega mahtusid hulkumine ja kampadega võitlemine, enese otsimine. Hulkusime niisama tänavatel ringi, vaatasime ilma ja inimesi ning lõõpisime. Tartu Raekoja platsil oli meie kogunemiskoht ja sealt osati meid juba ka üles otsida – nii sõbrad kui ka vastased, kaasa arvatud miilits, aga me seda platsi ikka maha ei jätnud, sest meil meeldis olla pildi keskmes.
Pool aastat kolooniani.
Tegime igasuguseid trikke ja need viisid lõpuks noortevanglasse. Siin on kaks asja: üks on see, mis asi on vangimaja ja vangistus ja inimene selles, ning teine see, mille tõttu on inimene vangis. Sageli stigmatiseeritakse, et keegi oli vangis ja sellepärast on pätt, aga tegelikult oli ta vangis sellepärast, et ta oli käitunud pätina. Märksa suurem murekoht oli see eelnev periood, kui inimesed – ja mina sealhulgas – vastutustundetult ja konkistadoorlikult käitusid ükskõik mis maanurgas, arvates et nad on selle maa omanikud või peremehed, ja tegid, mida heaks arvasid. Paraku nii see oli. Me sõitsime ringi mööda pidusid. Mina alustasin seda siis, kui ma olin 15, kui sedagi, aga teised olid paar aastat vanemad poisid ja tüdrukud. Sõitsime ringi ja … Käisime näiteks Tabiveres kaklemas, sõitsime 40-liikmelise kambaga rongiga sinna, läksime peole, tegime platsi puhtaks, et see on meie pidu. Samasugused asjad kordusid. Süüdi mõisteti huligaansuses.
Lisaks tavalistele pidudele, mida me väisasime kultuurimajas ja naabervaldades, oli siis eriline koht muidugi Tartu Ohvitseride Maja – seal sai nii tantsitud kui ka otsitud põhjust tüli norida sõdurite ja noorte ohvitseridega ning siis klubi taga mõõtu võtta, et kes on kangem. Mäletan, ükskord lõppes asi eriti kurvalt, kui paar sõdurit said plehku ja jooksid sealsamas olevasse sõjaväeossa – seepeale käis meist üle nagu mesilasparv ja surus meid maadligi, lohistas suurte raudväravate taha. Siis oli küll nii, et tervet kohta ei tundnud enda peal enam. Pärast saadeti veel miilitsasse ka ja siis tuli öö plate peal veeta. Selliseid mälestusi on. See ei saanudki teistmoodi lõppeda kui Patarei ja noortevanglaga, kust täiskasvanuks ehk 18-aastaseks saades saadeti mind edasi Tallinna vanglasse.
Üks kogemus oli mul ikka ka veel enne noortevanglat. Ma olin siis 15-aastane, kui mind esimest korda pikemalt kinni hoiti, kas 10 või 15 päeva. See oli ka „tore“ kogemus. Üldiselt ei oleks tohtinud mind sinna panna, tollase korra järgi sai administratiivaresti mõista alates 16. eluaastast. Aga kohtunik Peeter-Uno Rahi ütles: „Ma olen nii tüdinud sellest poisist, et tuleb temaga midagi teha, et mõistus pähe tuleks.“ Ta arvas, et see toob mõistuse pähe. Aga ei toonud.
Õnnelik pere: sündis Valmar. Avo on äsja saanud arestimajas uue soengu: pikad juuksed aeti maha, käpad murti selja taha.
Kutsika klähvimine
Aga miks see omakorda toimus … eks siin on seesama 11 või enam kooli … Keskkondade ja n-ö kasvatajate pidev vaheldumine, kogu tollane pedagoogika ning allumissuhetele rajatud kool. Ka see, et mulle sai juba vähemalt Tartu kooli jõudes selgeks see, et mitte mingit perspektiivi ei ole, mingisugust eneserealisatsiooni võimalust ei ole. Mul ei lubatud koolis enam isegi seinalehte teha: ei legaalset, kus mu luuletused aeg-ajalt rippusid, ega rääkimata illegaalsest Tartu Timesist, kus oli hoopis teine tasand ja ilmus hoopis teistsugune kirjandus. Juba sellepärast oli korduvalt pahandusi.
Kuid midagi ma ikka õppisin ka tollasest „heast seltskonnast“. Õppisin kõigi peale klähvima ja enda eest seisma. Seda õppisin, et kui põrand on kõva, siis paned kaks ajalehte alla ja on palju pehmem magada. Ja siis võtad kaks ajalehte peale ja on palju soojem. Ja kuidas pläru keerata samast ajalehest. Igati eluks vajalikke teadmisi … Kuigi suitsetanud olin ma ammu. Nagu ma ütlesin, siis on mul kahtlus, et Kalevi tänaval sai esimene suits tehtud – ma olin ilmselt kahe ja nelja aasta vahel, aga seda, kuidas ma hakkasin ja jäin … Seda ma mäletan, kuidas ma olin emaga vanaisa haual ja ema nõudis: „Ütle nüüd vanaisale, et sa jätad suitsetamise maha!“ Ma olin siis vist seitsmendas klassis. Aga ei õnnestunud sõna pidada.
Emale sai kõvasti liiga tehtud. Armastasin teda hirmsasti, aga segas tema töö ja siis kasuisa. Me võisime professor Leo Schotteriga arukat juttu ajada, aga kui see jutt ilmavaate peale keeras, siis läks tüliks. Ja siis ma läksin välja. Oli ka juhtumeid, kui käsitsi kokku läksime. Teravaim oli põrkumine, kui ta söandas mu kampsuni küljest ära rebida sinimustvalget kaitseväelase märki. Arvan, et ma olin vaevalt 15 aastat täis saanud. Röökisin nagu metssiga. On täiesti selge, et kõrval olevad inimesed kannatavad märksa rohkem kui need, kes ise pahandust teevad, oskavad ette kujutada.
1971–73
Uksed sulguvad
Vanglasse jõudsin kakluselt, mis toimus minu 17. sünnipäeva tähistamisel. Me alustasime seda 9. jaanuaril, sest meil oli kavas kolm päeva pidu pidada. 10. jaanuar on mu tegelik sünnipäev ja 11. jaanuar oleks olnud toibumisaeg, aga toibuma hakkasin ma paraku КПЗ-s (Камера Предвaрительного Заключения), tänases Tartu arestimajas. Nii see läks. Sealt viidi Patarei vanglasse, mõned kuud olime seal ja siis jõudsin noortevanglasse. Sinna jõudsime me mõlemad sõber Urmas Roosega.
17. sünnipäeva järgne periood eeluurimisvanglas oli muidugi väga eriline. Kui jätta kõrvale see esimene šokk, mis oli olnud Tartu arestimajja saabumisega seoses ja mis jõudis kätte siis, kui ma seal teisel päeval üles ärkasin, siis oli suur šokk pigem tapirongi teema. Eeluuritavad viidi rongiga Tartust või Valgast või kust nad iganes peale tulid Patarei vanglasse ja see vana merekindlus mahutas eneses tuhande tuuris inimesi. Nende hulgas oli püsivalt sadakond alaealist, kes olid erinevates kambrites: kaheksalistes ja kolmelistes. Tapirongis said need lapsed aga kokku täiskasvanutega, kes vahtisid neid otsekui saaki ja püüdsid neid üht- või teistmoodi ära kasutada.
Mitte vähem jube oli konvoeerimine. Meid konvoeerisid miilitsad koos koertega. Emad või kellel ka pruudid olid tulnud perroonile, aga neid ei lubatud lähedale, nad said eemalt hüüda või lehvitada. Meie siis olime trellitatud akendega rongivagunis, milles olid omakorda veel nagu latrid, sellised keevitatud puurid, kuhu inimesed sisse aeti. Minu meelest olid need kogu aeg ülerahvastatud ehk selles puuris ei olnud mitte kaks või neli, nagu oleks normaalne, vaid kümme ja rohkem inimest. Vahel tuli seal üksteise otsas istuda, ja suurematel olid nagu paremad kohad tavaliselt …
Sama meenub mulle tapiautost ehk rongaks või kongiks nimetatavast furgoonist, millega veeti inimesi rongile või rongilt edasi järgmisse vanglasse. Need olid ka enamasti täis tuubitud ja sinna sisenemisel olid koerad ja valvurid kahel pool – sellest kadalipust tuli läbi minna ja jõuda suurde „imelisse“ Patarei vanglasse.