«Misasja…» ütles Derk.
«Ära vaidle oraaklitega, Derk,» sõnas Barnabas vaikselt.
«Kuid…» ütles Blade.
«Ega sina, noormees,» ütles Querida. «Teil mõlemal on järgmise kuue kuu jooksul väga palju tegemist.»
Seepeale liigutas Derk ennast, trotslikult, kuid pisut ebakindlalt, ja ajas end sirgu. «Ma ei usu, et see oleks sinu määrata,» ütles ta.
«On küll,» vastas Querida. «Mine koju ja valmistu. Homme täpselt keskpäeval jõuavad su majja Mr Chesney ja kõik Võlur-Giidid ning mina ise, et tutvustada sulle selle aasta plaane.» Kuna Derk ikka veel seal seisis, vahtis Querida teda nagu löögivalmis kobra ja lisas: «Juhul, kui sa kavatsed homme kodust ära olla, siis pean sulle meelde tuletama, et oled väga halvas seisus, võlur Derk. Sa pole viisteist aastat ülikoolile oma võlurimaksu maksnud. See annab mulle õiguse abinõusid tarvitusele võtta.»
«Saatsin sulle greifimuna,» ütles Derk.
«See oli mäda,» ütles Querida. «Olen kindel, et sa tead seda.»
«Ma ei saanud saata sulle midagi muud,» jätkas Derk tõsiselt. «Kõik mu võlutegevuse tulemused on elusad. Oleks kuritegelik sulgeda neid ülikooli võlvkambrisse. Te tahaksite neid tappa ja palsameerida. Pealegi on mu naine maksnud küllalt makse meie mõlema eest.»
«Mara tillukesed universumid on Mr Chesney jaoks üsna tähtsusetud,» märkis Querida. «Ma hoiatan sind, võlur Derk. Sa kas esitled end Derkholmis homme Mr Chesneyle, või hakkavad kõik selle maailma maagiakasutajad sind otsima, et sinust Pimeduse Isandat teha. Kas on selge?»
Blade sikutas isa kätt. «Parem tee seda, isa.»
«Ja sina, noormees,» ütles Querida. «Ka sina oled kohal.»
Blade’il õnnestus isa eemale sikutada, kuid Derk vaatas ikka veel üle õla Querida poole. «Kellelgi ei tohiks olla niisugust võimu,» ütles ta.
«Kellest sa räägid, võlur?» küsis Querida, ikka veel kobraasendis.
«Chesneyst muidugi,» ütles Derk üsna kiiresti.
Siin sikutas Blade tugevamini ja nad kadusid torkivas liivapilves.
«Puh!» ütles Barnabas. «Vaene vana Derk!»
«Lähme koju aeglasemalt,» ütles Querida. «Ma olen pisut väsinud.»
Tagasitee oli pigem nagu aeglane jalutuskäik, kord kuumas liivas, kord traatjal surnud rohul, kord sammaldunud kaljudel. Regin astus Querida kõrvale. «Kes on see võlur Derk?» küsis ta.
Querida ohkas. «Täielik arusaamatus. Minu arust maailma kõige halvem võlur.»
«Oh, jäta nüüd, Querida,» ütles Barnabas. «Ta on suurepärane selles, mida ta teeb – ainult pisut omapärane, teate. Kui me olime üliõpilased, mõtlesin alati, et ta on kaks korda nii andekas kui mina.»
Querida kehitas õlgu. «Omapärane on lahke sõna selle jaoks. Olin siis vanemõpetaja. Kõigist asjadest, mida ta valesti tegi, on mu kõige halvemad mälestused seotud sellega, et mind aeti keset ööd üles, tegelema suure sinise deemoniga, kelle Derk oli välja kutsunud ja keda tal ei õnnestunud tagasi saata. Kas mäletad seda?»
Barnabas noogutas ja hammustas huulde, et mitte naerma hakata. «Keegi ei teadnud selle deemoni nime, nii et ükski meie tavalistest eksortsismivõtetest ei töötanud. Viimaks nägid kõik ülikooli õppejõud vaeva, et temast lahti saada. Terve öö. Tunnistan, et Derk polnud kunagi hea tavapärases võlukunstis. Kuid sina kasutad Derki tihti, kas pole, reverend?»
Umru naeratas lahkelt, jälle endine, meeldiv, rahulik tema ise. «Ma maksan võlur Derki teenuste eest peaaegu iga kord, kui mu templisse palverännakuid korraldatakse. Mitte keegi peale võlur Derki ei suuda surnud eeslist veenvamat inimlaipa teha.» Regin vaatas teda imestunult. Umru naeratas veel lahkemalt. «Või surnud lambast,» ütles ta. «Meid on alati valitud kurjadeks preestriteks, ja palverändurid ootavad, et me näitame laipu, keda oleks enne nurjatult piinatud. Võlur Derk säästab meid vajadusest kasutada inimesi.»
«Oh,» sõnas Regin. Ta pöördus kuningas Lutheri poole, kes rühkis süngelt tagapool. «Ja teie, Teie Majesteet? Kas ka teie tunnete seda võlurit?»
«Me kasutame teda vahel poomistel ja peade teiba otsa pistmisel,» ütles kuningas Luther. «Kuid kõige sagedamini palkan teda pidustusteks, kui neetud palverändurid on läinud. Ta loomad teevad trikke. Enamasti sead.»
«Sead?» küsis Regin.
«Jah, sead,» ütles kuningas Luther. «Nad lendavad.»
«Oh,» sõnas Regin jälle. Kui ta seda ütles, jõudsid nad tagasi kivile nõupidamisruumis. Regini hambad plagisesid, Barnabas judises, Umru värises tervest kehast. Querida paistis häirimatuna. Nagu ka kuningas Luther, kelle põhjapoolses kuningriigis polnud kunagi soe.
«Mis see tähendab?» hüüdis Umru. Kirjavirnade lugejad pöördusid tema poole ja jäid vahtima. Ta sirutas haledalt käed välja. «Vaadake. Sinised!»
«Oh. Hm,» ütles Barnabas. «Arvan, et see on noore Blade’i süü. Temavanused poisid ei tea omaenda võimeid. Ma teen, mida suudan, kuid see võib võtta umbes tund aega.»
TEINE PEATÜKK
Derkholmis valitses täielik kaos. Blade’i õde Shona oli tallide juures, saduldamas kaht hobust, nii et Derk võiks oraakli juurest tagasi jõudes teda Bardide Kolledžisse viia, kui Elda kohale galopeeris, tiivad laiali, sõudes nendega, et kiiremini edasi liikuda, ja karjudes, et Derkist saab Pimeduse Isand. Don saabus Elda kannul, püüdes teda maha rahustada, ja Shona kas ei mõistnud või ei uskunud Eldat otsekohe. Aga kui Shona asjast aru sai, võttis ta hobustel sadulad seljast ja viis nad tagasi koplisse.
Siis võttis Shona ilusa poosi (nagu tal oli kombeks sellest saadik, kui ta bardi õpipoisiks sai, ja see teatraalsus vihastas Doni eriti ja Kiti peaaegu sama palju) ja teatas: «Lükkan kolledžimineku edasi niikauaks, kui isa mind vajab. Selles asjas peab perekond kokku hoidma.»
Hoolimata poosist oli Shona väga ärevil. Kui ta maja poole tagasi kiirustas, kandes oma sadulakotte ja viiulikasti, Don ja Elda ees hüplemas, said kõik loomad sellest aru, isegi Sõbralikud Lehmad, ja ülejäänud päev oli täis prääksatusi, kraaksatusi, ammumisi ja erikujuliste jalgade galopeerimist.
Muul viisil, mõtles Blade hapult, polnud eriti palju perekondlikku solidaarsust märgata. Kui Shona sisse tormas, õhetava ja äärmiselt kaunina, olid ta vanemad kõvasti tülis. Derk möirgas: «Sellest peab olema mingi väljapääs! Ma keeldun Chesney rahast!» Kuigi Derkil polnud eriti kombeks maagiaga uhkeldada, olid ta tunded nii tugevad, et ta saatis võlutuld igasse suunda. Üks eeskoja vaipadest oli leekides.
«Isa!» hüüdis Shona. «Sa paned maja põlema!»
Kumbki ta vanemaist ei hoolinud sellest, kuigi Mara heitis Shonale vihase pilgu. Mara peitus terassiniselt helkiva võlukilbi taha ja paistis sama ärevana nagu Shona. «Lõpeta see rumalus, Derk!» hüüdis ta. «Kui oraakel ütleb, et sinust saab Pimeduse Isand, siis sa ei saa sinna midagi teha!»
Võlutuli sisises Mara kilbil, kui Derk vastu ulgus: «Põrgusse oraakel! Ma ei kavatse seda taluda! Ja sina aitad mul sellest väljapääsu leida, ega seisa seal seda kohutavat süsteemi toetades!»
«Ma ei kavatse neid toetada!» karjus Mara. «Püüan vaid öelda, et see on vältimatu. Sa teaksid seda ka, kui sa poleks sellises meeleolus!»
Blade püüdis parajasti leegitsevatel vaipadel trampida, kui suur greif Callette rahulikult vihmaveetünniga sisse tatsas ja selle vaibale tühjendas. Esik sisises ja auras ja haises vastikult.
Shona päästis kiiresti oma kohvri veest välja. «Isa,» ütles ta, «ole mõistlik. Me kõik aitame sind. Me saame sellega kuidagi hakkama. Mõtle sellele. Sul on viis greifi, kaks võlurit ja bard, kes kõik soovivad sind aidata. Vean kihla, et ühelgi Pimeduse Isandal pole olnud nii palju abivägesid.»
Jätame