„Mul on parem mõte,” kuulutasin teda katkestades. „Mul peaks olema piinlik, et teie tähistamisele niimoodi sisse sadasin, ja eriti täpselt õhtusöögiajal. Äkki te lubate minul väikestviisi aidata teil tähistamist jätkata? Kuidas oleks kihlusõhtusöögiga?” Naeratasin neile oma parimat naeratust. „Kuna hotellides tube ei olnud, ööbin sõbra juures 35. tänaval, tema aga juhtub olema kuulus mees ning on ka väga külalislahke. Helistan talle ette ja ütlen, et me tuleme. Sobib?”
Nad vaatasid teineteisele otsa. „Aga kuulge,” ajas Schane vastu. „Me oleme ju võhivõõrad, mitte üksnes talle, vaid ka teile.”
„Mille poolest ta kuulus on?” küsis Beulah. „Kes ta on?”
„Nero Wolfe, detektiiv. Tunnen teda juba aastaid. Ta päästis kunagi mu elu, ee… – vabastas mõrvasüüdistusest. Ma olin süütu ja tema tõestas seda.”
„Oh, Morton, lähme!” Beulah’ mõlemad käed olid ümber mehe käsivarre, ta hoidis kõvasti kinni ja vaatas talle otsa. „See on mu esimene soov sinu kihlatuna, minna Nero Wolfe’i juurde õhtust sööma! Sa ei saa esimesest soovist ära öelda!” Ta pööras pea minu poole. „Sunnime ta tulema. Tal on väga tugev korralikkusetunne, sest ta õpib viimast aastat õigusteadust ja leiab, et juristid peavad valvama kõige üle, alates seltskondlikest kokkulepetest kuni moraalse kindluseni.”
„Mitte kindluseni,” ütles Schane kindlalt. „Õiguseni.”
Ta nägi nii välja küll. Mees oli umbes minu pikkune ja seisis nagu kaitsevall millegi vastu, tubli tugeva lõuaga, jõuliste näojoontega ning, nagu viimase pintslitõmbena pildil, tumedate läbitungivate silmadega paksude mustade raamidega prillide taga. Ta ütles, et oli kavatsenud minna koju õppima, et valmistuda üheks lähenevaks eriti rängaks eksamiks. Beulah vastas endiselt tema käsivarrest hoides, et ometi ju mitte nende kihlumispäeva õhtul, ning kui asi lõppes nii, nagu sellised asjad alati, sain ma loa telefoni kasutada ja läksin üle toa selle juurde.
Kostis Fritzi hääl. „Härra Wolfe’i residents.”
„Fritz, siin räägib Harold Stevens… Ei, ei, härra Wolfe’i külaline, Harold Stevens. Palun, kas ma saaksin rääkida härra Wolfe’iga?”
VI
Minu esimene võimalus näha Beulah’ kommet, mille pidime temalt välja ravima, längus õlgadega istumist ja äkilist selja sirgu ajamist, saabus õhtusöögilauas pärast seda, kui Fritz oli serveerinud mooritud kana ja grillitud bataadid. See ei paistnud mulle eriti silmatorkav, aga mõistagi polnud sel mulle ka samasugust tausta nagu Dazy Perritile. Teda oleks olnud lihtne sellest lahti harjutada, kui ta poleks olnud just äsja kihlunud. Tüdrukut, kes on just mehe kätte saanud, ei ole tõenäoliselt kuigi lihtne veenda, et miski tema juures vajab parandamist.
Tema peigmees oli minu arvates üks igavene peavalu. Talle näis tunduvat, et ta ongi juba abielus, ühes sellest tuleneva koormaga. Toiduks ei pruukinud küll olla punane liha, aga õhtusöögil ei olnud ka midagi viga, nagu alati, kui sellel on Fritzi käsi all, ja veinid olid Wolfe’i keldri parimate hulgast, aga see mees ei vabanenud pingest hetkekski. Juuraüliõpilased võivad arvata, et neil on palju asju korraga peas, aga jumala pärast, praegu tähistati tema õnne lepingu sõlmimist. Andsin endast parima lõbusa ja muretu meeleolu hoidmiseks, sest kartsin, et kui vestlus kisub tõsiseks, hakkab Beulah minult küsima üksikasjalikku ülevaadet Daytoni Kogukonna Tervisekeskuse tegemistest ja plaanidest, mis oleks võinud mu pihuks ja põrmuks teha, kuna tema valdas ilmselt teemat hästi. Minu üllatuseks oli Wolfe abiks, hüpates ühelt jutuainelt teisele, küsides Beulah’lt tema õpingute ja muude murede kohta, rääkides iseendast ja juhtumitest, millega oli tegelenud, ning püüdes isegi aidata Schane’i jutusoonele – ta nimetas teda lausa isalikul toonil Mortoniks – tolle maailmavaate, põhimõtete ja ambitsioonide kohta.
„Ma ei tea tegelikult millestki midagi,” vastas Morton, kui Fritz salatitaldrikuid ringi lasi, „peale juura. See on kõige hullem eriharidus, sest jätab su suhteliselt rumalaks kõigil teistel aladel. Mis on muidugi kahetsusväärne.”
„On tõepoolest.” Wolfe küünitas kastmekaussi võtma. „Aga mitte nii kahetsusväärne, kui nende rumalus oma alal. Ma loodan, Morton, et teie olete valmis tõdema tõsiasja, et juristid meeldivad väga vähestele. Mulle ei meeldi. Nad on parandamatud keerutajad. Arvavad, et kõigel on kaks poolt, mis on muidugi nonsenss. Nad on talumatud sõnaväänajad. Lasin ükskord ühel juristil enda eest apostaadi koostada, lihtne asi, aga tema kirjutas üksteist lehekülge! Kahest oleks piisanud. Kas teid on õpetatud apostaate koostama?”
Morton oli liiga heade kommetega, et võõrustaja peale solvuda. „Loomulikult, mu härra, see on õppekavas sees. Mina püüan mitte teha rohkem sõnu kui vajalik.”
„Jah, taeva pärast, tehke lühidalt. Veel kastet, Harold?”
Oleksin selle peaaegu mööda lasknud, sest tegelesin mõttes millegi muuga. Poleks sugugi paha, mõtlesin, Dazy Perritile millestki teatada, ja minu arvates oli meil, mida teatada. Ta ei teadnud päris kindlasti, et ta tütar on kihlatud, sest see oli just juhtunud, ning talle ilmselt meeldiks sellest kuulda. Otsustasin, et niipea, kui me lauast tõuseme, vabandan, lähen kaks korrust üles oma tuppa, helistan Wolfe’ile maja üldnumbrile, et temalt luba saada ja siis oma toast Perritile.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.