Artemis. Энди Вейер

kuulake!” ütles ta. „Meil on klaasivabrikus täiemahuline tulekahju, mis on ära põletanud kogu sees oleva hapniku. Sees on neliteist inimest – kõik pääsesid õigel ajal varjendisse. Vigastatuid ei ole ja varjend töötab korralikult.”

      Ta seisis ukse ees. „Me ei saa oodata, kuni ruum ära jahtub, nagu me tavaliselt teeksime. Selles vabrikus toodetakse klaasi räni ja hapniku reageerimise teel, seepärast on neil seal suured suruhapniku paagid. Kui need lõhkevad, hoiab ruum plahvatuse enda sees, aga inimestel pole lootustki. Ja kui me laseme värsket hapnikku peale, siis lendab kõik õhku.”

      Ta ajas meid ukse juurest eemale ja tekitas tühja ruumi. „Meil on vaja siia telki, mis on ümber ukse seinte külge kinnitatud. Meil on vaja täispuhutavat lõõtstunnelit telgi sisse. Ja meil on vaja nelja päästetöötajat.”

      Hästi väljaõpetatud tuletõrjebrigaad asus kohe tööle. Nad ehitasid õõnsatest torudest kuubikujulise karkassi. Siis teipisid nad kile tulekindla ukse ümber seinte külge, katsid sellega karkassi ja teipisid servad kokku. Tagumine hõlm jäeti lahti.

      Nad vinnasid telki lõõtstunneli. See polnud kerge ülesanne – erinevalt käepäraselt valmistatud telgist olid täispuhutavad tunnelid mõeldud rõhku kinni hoidma. Need on paksud ja rasked ning ette nähtud inimeste päästmiseks õhuvarjenditest, kui väljas on täielik vaakum. Antud juhul pisut ülemäärane, aga muud varustust meil ei olnud.

      Telk ei olnud väga suur ja tunnel võttis suurema osa ruumist enda alla. Seepärast osutas Bob neljale kõige väiksemale päästjale. „Sarah, Jazz, Arun ja Marcy. Sisse.”

      Astusime neljakesi ette. Ülejäänud tõstsid meile õhuballoonid selga, hingamismaskid näkku ja prillid ette. Kontrollisime ükshaaval varustuse üle ja ajasime pöidlad püsti. Tunglesime telki. Mahtusime sinna napilt. Bob pani telgiserva püsti metallballooni. „Õhuvarjend on lääneseinas. Sees on neliteist inimest.”

      „Selge. Neliteist,” kordas Sarah. Ta oli täislitsentsiga EVA-meister ja meist kõigist kõige staažikam, seega oli tema sisenemismeeskonna juht. Ülejäänud tuletõrjebrigaadi vabatahtlikud kleepisid telgihõlma kinni, välja arvatud ühe nurga, mille jätsid kergelt avatuks.

      Sarah keeras ballooni ventiili ja see pihustas telki süsinikdioksiidipilve. See on lohakas protseduur hapniku väljatõrjumiseks, aga me ei pidanudki viimset kui aatomit minema peletama. Meil oli vaja protsent lihtsalt võimalikult madalaks saada. Minuti pärast keeras ta ventiili uuesti kinni ja väljaspool olevad inimesed sulgesid viimase telginurga.

      Ta katsus ust. „Kuum,” ütles ta. Me hakkasime avama ust ruumi, kus oli oodata plahvatust. Me ei lisanud sinna hapnikku, aga närvesööv oli see siiski.

      Ta sisestas uksepaneelile tulekahju avamiskoodi. Jah, koodi. Kui tulekindla ruumi alarmid tööle hakkavad, lähevad uksed ja õhuavad automaatselt kinni. Sees olevad inimesed ei saa välja, nad peavad minema õhuvarjendisse või nad surevad. Tundub julm? Aga ei ole. Tule levik linnas oleks palju hullem kui see, et paar inimest suletud ruumis surma saab. Artemises tuleohutusega ei mängita.

      Sarah’ käsu peale läks uks klõpsuga lahti ja meie telgi täitis seestpoolt tulev kuumus. Hakkasin otsemaid higistama.

      „Jeesus,” ütles Arun.

      Tehas oli paksult suitsu täis. Mõned nurgad hõõgusid kuumusest punaselt. Kui siin oleks olnud vaba hapnikku, siis oleksid need kindlasti põlenud. Nägin kaugemas seinas vaevu tööstusliku õhuvarjendi piirjooni.

      Sarah ei raisanud aega. „Jazz, sina koos minuga ette. Arun ja Marcy, püsige siin ja hoidke tunneli tagumist otsa.”

      Läksin koos Sarah’ga. Ta haaras tunneli esiserva ühest küljest ja mina teisest. Arun ja Marcy tegid sama tagumises otsas.