Vaevu olin suutnud astraalkeha otsingud sinnapaika jätta – nüüd, saanud teada, et see on nähtamatu, oli minus tärganud kangekaelsus, millega jätkasin selle otsimist ristide kohal – ning asutanud end kuulama juttu uue ja imeliku sõna „totalitarism” kohta, kui punapäine Leningradi õpetajanna, kes puhkas lastega koolimajas, kukkus Rahu tänava oraatorit sviitrikäisest sikutama. Silmanähtava ärevusega hakkas ta rääkima, et tema abikaasa on sõjaväelane ja teenib juba kakskümmend aastat ustavalt kodumaad ning et kodumaad ju ei valita, jah, muidugi on meie riigis puudusi, kuid eksimatu on ainult see, kes midagi ei tee, ning hoolimata sellest, et õpetaja ema pidi neil aegadel süütult kannatama, teate küll, mis ajad siis olid, aga mis puutub teistesse, siis nende kohta ta ei tea, aga kus suitsu, seal tuld, kuid tema ema oli kristalselt aus kommunist, ta võib selle eest pea pakule panna. Kogu seltskond hakkas sumisema, aga mina pöörasin taas ristide poole, sest mul oli punapäist õpetajannat igav kuulata, kuigi ta rääkis tuliselt ja siiralt.
„Kullake, mis puudutab suitsu ja tuld, siis see on samast ooperist, et metsa raiutakse ja laastud lendavad. Vaat mis ma tahan teile selle kohta öelda: just kristalselt ausad kommunistid, niinimetatud revolutsiooni aadlikud, pandigi nahka revolutsiooni enda seaduspära järgi ning muidugi selleks, et generalissimus Vunts saaks ajaloo oma maitse kohaselt ümber teha,” alustas minu valgustaja, ent õpetajanna katkestas teda jälle ja ütles end rõõmustavat, et tema lapsed olid koju jäänud ega kuule kogu seda laimu ja välismaa sõnu, millel pole mingit pistmist meie riigiga, ning et tal on rikkalik pedagoogiline pagas, ja kuigi ta õpetab inglise keelt, püüab ta igas tunnis, isegi kui käsitleb gerundiumi või pluskvamperfekti, pookida oma õpilastele armastust kodumaa vastu, mida ei valita, muide, nagu ei saa valida ema.
Minus tärkas huvi, mida meie valgustaja nüüd vastab. Kuid siinkohal sekkus tema naine, kes ütles, et on juba hilja ja on vist aeg laiali minna, muidu ajame terve tänava üles.
„Ah jaa, muide, kas mõni on sel aastal juba näinud musta kapteni prouat?” küsis äkki keegi hüvastijätuks. „Räägitakse, et tema poeg on päris ülekäte läinud.”
„Kumb?”
„See ilus, hundisilmne.”
„See, kes on musta kapteni moodi,” pahvatasin nüüd mina ning korraga jäid kõik mind vaatama.
„Kust sina tead? Teda pole ju keegi näinud.”
Siinkohal muutusin juba päris julgeks:
„Erika peidab teda keldris.”
„On sul vast jutt! Ütle veel, et naine hoiab teda ahelais.”
„Erika on loonud totalitaarse režiimi, piinab kõiki ja sunnib oma maja heaks töötama. Aga Toomas ei taha, ta on uhke ja kannatab, ta laubal on musta kapteni kannatuste märk.”
„Vahi, kui valgustatud. Totalitaarne režiim pole mingi naljaasi. Vaata ainult, et sa koolis oma tarkust ei näita, muidu läheb isalemal kehvasti,” ütles üks suvitaja, samuti Moskvast, ja lisas: „Lausa deemon see sinu Toomas. Kas sa oled temasse armunud või?”
„Pole ta mingi deemon, vaid Brežnevi laps, tulevane põlvkond,” vastas meie oraatori naine. „Nullgeneratsioon, mõttetu põlvkond. Mida te neist tahate?”
Punapäine õpetajanna astus mu ema juurde ja hakkas talle nördinult midagi rääkima, aga ema vaikis ning ainult vaatas mind tähelepanelikult.
„Miks mitte armuda?” hüüdis keegi. „Armuda on hea. Armastusele on altid kõik vanused, kas pole nii?”
Siis puhkes taas vaidlus, mis vanuses peaks armuma. Julia oli kõigest kaksteist, aga tema armastus oli kosmilist mõõtu.
„Päris hulluks olete läinud ‒ kaksteist!” pistsid naissoost suvitajad kisama. „Lõpetagu enne kool ära, saagu kõrgharidus, kaitsku kandidaadiväitekiri ning siis mõelgu armastusest, muidu ongi nagu tädi Zinad.”
Aga see suvitaja, kes oli alustanud juttu Juliast, hakkas kõhu ees kätt väristama, kogu kehaga tõmblema ja puusi hööritama ning alustas siis täiest kõrist mitte televiisorist ja raadiost tuntud, vaid poolpõrandaaluse bardi laulu: „Ei taha õppida ma, tahan hoopis abielluda.”
Kõik lagistasid naerda, isegi punapäine õpetajanna, unustades täiesti minu, Toomase ja musta kapteni ning selle, et lõppude lõpuks olime peaaegu nende unelmate Euroopas, kus peetakse lugu teiste unest, eraomandist ja isade haudadest ning kus olevik kasvab minevikust välja aeglaselt ja sujuvalt nagu madu, kes vahetab kevadel nahka, ning seepärast teavad elanikud magama heites, et ärkavad hommikul oma voodis.
Rahu tänav oma varjatud minevikuga vaikis, vaikis ka surnuaed ja valge kirik, vaikisid käest lastud aiad ja puumajad tumedate verandadega ning nende asukad, kes lamasid voodites ja olid põgenenud oleviku eest oma unenägudesse, vaikisid nende koerad ja õunapuud ja punase sõstra põõsad ning karikakra- ja saialillepeenrad, nagu koguksid nad end ikka veel pärast koletislikku tuulispaska, mis oli nad ühe hetkega viinud tulevikku, kus nad ei tunne enam ära iseennast ega üksteist ning elavadki nii, ootamata midagi ja uskumata ei ennast ega teisi.
Vaikis ka Toomas, kes seisis röökiva kapteniproua ees liikumatult, ebamaine oma ilus, aga justkui seotud nähtamatute niitide abil tolle salajase minevikuga, mis oli teadmata ega pakkunud erilist huvi suvitajate enamikule, kes tulid siia kord aastas suvel tervist parandama ning talveks seeni ja marju varuma. Suvitajad armastasid Ruhat ning tundsid end siin nagu kodus. Ruha oli ju nende isiklik tasku-Euroopa, kus neile oli pealegi kõik arusaadav, sest Ruha elanikud olid õppinud rääkima nende keelt.
Selles kultuurses ja puhtas õdusate majakeste ja ilusate teedega Euroopas puhkasid suvitajad mahajäetusest ja mõttetusest, mis täitis üha enam nende hiiglasliku maa avarusi. Selles õhus, mis oli täidetud mere, mändide ja Euroopa vabaduse jäänukitega, ärkasid nad taas elule, seepärast lõkerdasid nad lakkamatult, vaidlesid, pidasid lõputuid vestlusi, kritiseerisid nõukogude võimu, matkisid kuulsat bardi ja lagistasid taas täiest kõrist naerda.
Kõik ümberringi oli vait, ainult Valgejõgi vulises, äiutades ja otsekui lohutades Rahu tänavat. Aedades õunapuude ja kaskede vahel mustasid iidsed rändrahnud, mis pärast marulisi rännakuid olid miljoneiks aastaiks rahu leidnud. Möödunud aja jooksul oli taevas Ruha kohal jõudnud olla kord selge, kord sünge.
Vahepealse aastaga oli kapteniproua suutnud sauna valmis ehitada ja veel priskemaks läinud. Kuna ta nägu oli lihavamaks muutunud, olid silmad päris vidusse tõmbunud ning seepärast tundus, et ta naeratab kogu aeg. Kui ta rääkis veel lahtipakkimata tumepruunist lakitud ja suure peegliga Jugoslaavia magamistoast, kus ta sügisel musta kapteniga magama hakkab, osalesid naeratuses ka tema huuled.
Külalistoas oli mööbel juba paika pandud ning üks tuttav, kelle mees töötas Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadis, oli lubanud otsida Erikale kaks Poola tumbat, mis oleksid sisustusega sama värvi.
Kapteniproua ei kartnud enam ei poisikesi ega pärdikut ning seetõttu mängles naeratus jätkuvalt tema huulil. Poisid on suureks kasvanud, aga Toomas ei käi üldse teisel korrusel ja on isegi külalistuppa astunud ainult kaks korda. Pärdiku kohta oli Erika neile otse öelnud, et ta keerab ahvil otsekohe kaela kahekorra, mõelgu ise edasi. Nii et ta mööbligarnituur on nüüd väljaspool hädaohtu ja Erika süda ei valuta puhvetkapis oleva Tšehhi kristalli pärast, sest poisid ei torma enam mööda maja ringi.
Siinkohal surus Erika huuled kokku ning tema näole tekkis midagi kohmetuselaadset. Talle tuli vist meelde, et on juba mitmendat aastat kutsunud meid endale külla kaema helesinist Soome WC-potti, mille ta oli hankinud oma kolhoosi kaudu, ning Jugoslaavia garnituuri ja magamistuba, kuigi see oli veel pakendis, ja üldse vaatama maja, milles ta koos musta kapteniga ehitab oma poistele tulevikku.
Siis ilmus ta näole äkki nutune