Häbi. Kerttu Rakke

Valja, kes sama tehase kontoris töötas, Nadkat koos värvitud tüdrukutega. Nadkal oli hea meel: nüüd nägi tädi, et tal on sõpru!

      „Pead sa siis ka nende kõige litsakamatega sõbrustama,“ pahandas Valja õhtul. Nadkal oli häbi. Et ta ka ise selle peale ei tulnud! Seda, et tüdrukuid on igasuguseid ja kõigiga suhelda ei tohi, teadis ta ammu. Ta oli lasknud end pimestada asjaolul, et siinsed litsikesed nägid välja viisakamad kui Venemaal! Edaspidi hoidis Nadka tagasihoidlikumate tüdrukute ligi. Üks neist, Anja, sai peagi tema sõbrannaks. Koos väljaminekust siiski asja ei saanud: Anja hooldas oma haiget vanatädi ning õhtuti väljas ei käinud.

      Ühel hommikul jäi Valja pisut kauemaks postkastist ajalehte tooma. Viktor arvas juba, et ehk on lift jälle katki, aga siis astus Valja tuppa. Ulatas ajalehe Viktorile, nagu tavaliselt, aga ise oli äraseletatud näoga.

      „Nüüd paneme su mehele!“ teatas ta Nadkale, kes oli selleks ajaks juba mitu kuud 18-aastane olnud. Õhinal rääkis Valja, et oli kohanud uut naabrit – vallalist ohvitseri.