Klaaslapsed. Kristina Ohlsson

sisse, ma tulen ka kohe,“ sõnas ta.

      Billie astus tõtlikul sammul ümber maja ja tõusis terrassile. Männisalu teisel pool teed oli tume ja kõrge. Paljude ümberkaudsete majade akendes põlesid tuled, kuid kõik krundid olid suured ja ükski maja ei tundunud asuvat lähedal. Orav, kes oli end ilmselt terrassil varjanud, sibas trepist alla ja sundis Billiet kõrgele hüppama.

      Billie mõtles poisist, keda rannas nägi, ja käsi värises veidi, kui ta taskust võtmed otsis ja ukse lukust lahti keeras. Ta sisenes kähku ja tõmbas ukse enda järel kinni. Tüdruku jalad olid ikka veel liivased ja ta pühkis need kätega puhtaks. Väikesed kollased liivaterad langesid esikuvaibale.

      Kui Billie esikus lülitit klõpsas, lõi laelamp vilkuma. Talle meenus lauake külalistetoas. Ta võiks selle ehk praegu kohe puhtaks pühkida ja oma tuppa viia?

      Külalistetoa laes ei olnud lampi, seal oli väike seinalamp, mille matt valgus toa kollaseks värvis. Billie astus lauakese juurde ja kummardus, et see üles tõsta. Ta kangestus. See ei saanud olla võimalik. Billie kükitas, et lähemalt vaadata. Kuid ei, ta silm ei eksinud. Ja mida rohkem ta tolmust lauaplaati silmitses, seda suuremaks kasvas hirm.

      Triibu kõrval, mille ta ise oli tolmu sisse tõmmanud, oli väga väikese käega jäetud jälg. Just nagu oleks majas viibinud laps, sel ajal kui nad suplemas käisid. Laps, kes toetas käe vastu tolmust lauaplaati ja seejärel lahkus.

      4.

      KUIDAS BILLIE KA EI ÜRITANUD, ei suutnud ta vabaneda mõttest, mida tähendas too tolmu sisse jäetud käejälg. Keegi oli käinud nende majas, sellal kui nad ära olid. Ema aga ei uskunud seda. Ta väitis, et selle jälje jättis Billie ise.

      „Vaata ometi!“ oli Billie jälge oma käega mõõtnud. „Minu käsi on palju suurem!“

      Ta ei suutnud mõista, kuidas võis ema teda pidada valetajaks.

      „Mida sina siis arvad?“ uuris ema. „Et majja hiilis väike laps?“

      Billie ei osanud mitte midagi arvata ja sellepärast ta ei vastanud. Kuid juhtunu hirmutas teda.

      Tal oli õhtuti raske uinuda, öösiti ärkas ta lindude krabistamisest katusel ning seinte ja põrandate naksumisest.

      „Vanad majad ongi sellised,“ rääkis ema. „Need häälitsevad.“

      Kuid Billie ei tundnud end majas turvaliselt ja aisting, et siin on midagi korrast ära, tugevnes järjest. Vahel tundus talle, et nad ei ela selles majas üksi.

      Billie lootis, et see kõik läheb üle, kui nad mõnd aega majas elavad. Ta oli liiga vana selleks, et kummitustesse uskuda. Ja emal oli mõistagi õigus, kui ta väitis, et väike laps ei saanud mitte kuidagi majja sisse pääseda, sellal kui neid kodus ei olnud. Kuid siis jäi sellegipoolest saamata vastus küsimusele, kuidas käejälg tolmu sisse tekkis.

      Hakkas sadama. Billie veetis peaaegu kogu aja oma toas, lesis voodis ja luges, sellal kui vihmapiisad trummeldasid vastu katusekive. Kui vihma oli lakkamatult sadanud viis päeva järjest, oli ema arvates kord majja saadud ja siis ilmus ka päike taas välja.

      „Kas me kastidesse laotud asju ära ei viska?“ küsis Billie, kui nad viimast kraami külalistetuppa tassisid.

      „Viskame küll, aga seni ei ole ju ilma olnud,“ vastas ema. „Ja Martin ütles … tead küll, see mees, kes meile maja näitas …, et jätku ma kõik lihtsalt seisma, küll ta selle asja joonde ajab.“