Ilma näota ohver. Stefan Ahnhem

oli üldse esimene kord, kui Fabian seda silda ületas, ning vaade oli peaaegu maagiline. Poolkuu eredas valguses helkis taevas tumesinise ja kuldsena ning Øresundi rahulik vesi kaugel tema all mõjus hiiglasliku peeglina.

      8

      GLENN GRANQVIST ISTUS köögilaua taga, keeras klaaspurgil kaane pealt ja vaatas häguses vedelikus hulpivaid heeringapalasid. Purk oli veel jäänuk sellest ajast, kui Anki siin elas; talle endale heeringas eriti ei maitsenudki. Midagi heeringa tekstuuri juures häiris teda, nii et ta pidi tükid tervelt alla neelama ja külma õllega üle uhtuma, et need uuesti üles ei tuleks.

      Nüüd oli aga õlu otsas. Suurem osa asjadest, mis Glennile meeldisid, olid otsas ning neil päevil olid talle tühjendamiseks jäänud vaid purgid, mille parim enne kuupäev jäi kaugesse minevikku – oliivid, hapukurgid, sinep, majonees ja kõik Anki neetud heeringad. Ta õngitses purgist veel ühe heeringatüki, pistis suhu ja loputas ananassikonservist järele jäänud vedelikuga alla.

      Ta ei olnud suutnud end vabalt tunda alates sellest, kui kuulis uudist Jörgeni kohta. Tal oli raskusi paigal istumisega, mistõttu pidi kogu aeg ringi liikuma. Glenn tundis, nagu ootaks midagi pinevalt ja et tema süda lööb kaks korda kiiremini. Tema parim sõber on surnud, mitte traagilise õnnetuse ega lühiajalise haiguse tagajärjel, vaid keegi oli temalt tahtlikult elu võtnud ja teinud seda hoolikalt planeerides ja niivõrd hirmsal viisil, et isegi paljas mõte sellest tekitas terves kehas külmavärinaid.

      Ta mõtles sellele, kui lõbus neil nende kolmekümne seitsme aasta – peaaegu terve nende eluea – jooksul oli olnud. Nad kohtusid esimeses klassis ning läksid juba oma tutvuse esimestel minutitel käsipidi kokku.

      Sealt peale olid nad olnud parimad sõbrad ning läinud koos läbi paksu ja vedela.

      Aga nad olid ka lollusi teinud; isegi päris palju lollusi, kui ta nüüd järele mõtles. Suurema osa nendest olid nad selja taha jätnud, kinnitades endile, et nad pole teinud midagi, mille pärast häbi peaks tundma – ja see oli toiminud. Kõik need aastad oli ta maganud öösiti rahulikult, südametunnistus selge ja lihtne nagu telereklaam. Kuni Lina talle pisut enam kui nädal aega tagasi helistas ja ütles, et Jörgen on kadunud. Kohe algusest peale oli tal aimdus, et midagi on valesti, ning sealt alates kerkisid lakkamatu vooluna tema silme ette pildid: vanad, unustatud mälestused, mida ta arvas olevat trambitud kõvaks, eristamatuks koorikuks – ülesillutatud nii, et need enam kunagi päevavalgust ei näeks.

      Ja ometi, siin ta nüüd oli ja mõtles nendele.

      Ta ei olnud põrmugi üllatunud, et Jörgen oli surnud, või et ta tapeti. Aga need kuradi küljest saetud käelabad hirmutasid teda üdini. Ta oli kindel, et kui seda pisidetaili poleks olnud, suudaks ta öösiti rahulikult magada. Ta ei olnud võimeline Jörgenit leinama ega Linale toeks olema – tal oli raskusi naisega ühendustki võtta.

      Jörgeni tunnusmärgiks olidki olnud tema käed. Piinamiseks ja alandamiseks kasutas ta ainult oma rusikaid, ükskõik kui verised ja katki need olid. Vasknukid võttis ta oma repertuaari alles pärast üheksandat klassi. Glenni spetsialiteet oli peksmine metallninaga punaste Doc Martensi saabastega.

      Ta ei suutnud mõista, miks nad sellega nii kaua jätkanud olid. See oli nende kooliaegne meelelahutus – neil oli igav ja nad vajasid ajaviiteks tegevust. Selles vanuses pani see tundma end võimsana: nende ohver hakkas hirmust värisema niipea, kui Glenni ja Jörgenit nägi, ning oli valmis tegema kõike, mida nad tal teha käskisid. Aga miks nad sellega jätkasid? Neil tekkis sellest justkui sõltuvus ning nad ei suutnud lõpetada enne, kui ta surnud oli. Ja nad arvasid, et olid ta nende viimasel „koosolekul“ tapnud.

      Koosviibimine kestis üle viie tunni. See oli üksteist aastat peale üheksanda klassi lõpetamist. Alates kooli lõpetamisest kuni sinnamaani olid nad ta rahule jätnud ja teiste inimestega mässanud. Tõtt-öelda väsisid nad temast ära ja olid ta juba peaaegu unustanud, kuni ühel joominguööl Kopenhaagenis tuli Jörgen äkitselt lagedale mõttega temaga uuesti ühendust võtta, et korraldada viimane koosolek.

      On olemas võrrandid arvutamaks, kui palju energiat põletab keha, kui sa jooksed, seksid või magad. Polnud aga võrrandit, mis öelnuks neile, kui palju energiat põletasid nad kaklemise käigus. Seda pidi olema palju, sest pärast kolme tundi olid nii tema kui Jörgen täiesti rammetud. Nende ohver oli karjunud, nutnud, armu palunud. Ta lubas anda neile kogu oma raha ja lubas teha mida iganes nad tahavad, kui nad vaid lõpetaksid. Kuid nemad tahtsid, et ta annaks alla ja sureks.

      Aga see värdjas ei tahtnud surra. Muidugi oleks nad võinud talle nuga anda, kuid see oleks sohitegemine. Nad kasutasid vaid oma käsi ja jalgu, ei midagi muud.

      Nad lahkusid korterist, et minna korraks Tre Hästerisse, et võtta ühed lihalõigud praekartulite ja Béarni kastmega ning suured kokakoolad. Glennil oli praegugi meeles, kui hästi need olid maitsenud. Nende kehad olid lausa kisendanud enama veresuhkru järele. Pärast söömist mängisid nad flipperit. Tal õnnestus saada päris mitu multipalli ja ta oleks teinud isikliku rekordi, kui masin poleks kaldu olnud. Mängimise ajal ei vahetanud nad kallaletungi kohta sõnagi, kuid õhus võis aimata hääletut kokkulepet. Nad jätkavad, kuni ta alla annab – lõplikult.

      Tagasi jõudes selgus, et ohvril oli õnnestunud end esikusse vedada ja telefon laualt maha tõmmata. Ta ei võinud aga teada, et nad olid juhtme läbi lõiganud.

      Kaks tundi hiljem andsid alla hoopis nemad ise. See oli esimene kord, kui nad kellegi peksmisest ära tüdinesid. Viimased kolmkümmend minutit tundusid pigem üksluised ja kiretud ning Glenn mäletas, et nad olid loobumist põhjendanud veendumusega, et tõenäoliselt sureb ohver mõne tunni jooksul ise.

      Järgmiste nädalate jooksul olid nad põhjalikult ajalehti uurinud, et leida surmakuulutust või artiklit mõrva kohta, kuid edutult. Isegi politseiteadet ei olnud. Kahe kuu pärast läksid nad tagasi ohvri korterisse ja leidsid selle eest täiesti tühjana. Ta oli kadunud.

      Mõlemad olid tundnud rahutust ning see tunne üha süvenes. Kuhu nende ohver kadus? Kas tal oli plaanis kätte maksta? Nad olid selle võimaluse üle mitmel korral arutlenud ning jõudnud järeldusele, et ilmselt polnud neil erilist põhjust muretsemiseks. Pärast mõne aasta möödumist nad isegi ei mõelnud sellele enam. Aga siis leiti Jörgeni ilma käelabadeta surnukeha.

      Kas see tähendas, et varsti on kord tema käes? Kas temal saetakse jalad otsast?

      Ta heitis köögipingile pikali ja sulges silmad. Ta tundis, kuidas rammestus teda seestpoolt õgis, kuid ta ei julgenud magama jääda. Need vähesed tunnid, mil tal viimase nädala jooksul magada oli õnnestunud, olid hullemad kui ärkvelolek. Unenäod olid veidramad kui kunagi varem – allasurutud mälestused ärkasid ellu ning põimusid mõne õudusfilmi režissööri märjaks unenäoks.