Palju sagedamini vallanduvad paanikahood ikkagi uimastitest kui medikamentidest. Eelkõige toimeainest THC (tetrahüdrokannabinool), mida manustatakse hašiši mälumisel või suitsetamisel, aga oma rolli mängivad ka ecstasy, mida siin tähistatakse lühendatult MDMA, ja kokaiin. Ka psilotsübiin on psühhedeelne aine paljudes seeneliikides ja seisab paanikat tekitavate ainete nimekirjas üsna kõrgel kohal. Samuti uued sünteetiliselt toodetud narkootikumid, mis tänapäeval turu üle ujutavad. Kõik need ained sekkuvad massiivselt meie keha neurotransmitteri ehk neuromediaatori ehk virgatsaine majapidamisse ja kannavad hoolt selle eest, et kindlad aju kaitsefunktsioonid teatud ajaks välja lülituksid. Äärmiselt huvitav on aga see, et aju muutub seeläbi isegi teatud viisil töövõimelisemaks. Nii mõnestki kuulsast maalikunstnikust või kirjanikust, nagu näiteks bestsellerite autorist Stephen Kingist, on teada, et nii mõnigi suurteos on sündinud uimastite mõju all.
Uimasti manustamise järel välja lülitatud aju kaitsefiltrit võib ette kujutada sarnaselt, nagu oleks veevarustussüsteemist ära võetud puhastusfiltrid. Vesi hakkab voolama küll tunduvalt kiiremini, aga vees leiduv mustus jaotub nüüd kahjuks laiali kogu süsteemis ja võib teatud tingimuste olemasolul tekitada suuri kahjustusi. Üks võimalikest kahjudest ajus on näiteks selline, et seal moodustuvad kindlad neuronaalsed sidemed, mis vallandavad paanikahoo. Kui see on kord juba peale tulnud, tekib väga kiiresti oht ka järgmiste paanikahoogude tekkeks igal järgneval uimastitarbimisel. Juhul kui pärast uimasti pruukimist tekib lähema 48 tunni kestel paanikahoog, peate koheselt nendest ainetest näpud eemal hoidma. Seejuures ei mängi vähematki rolli, kas seda uimastit pruukisite esimest korda või on juba aastatepikkused kogemused. Niipea kui keha reageerib mingile ainele paanikahooga, peab see aine muutuma teile tabuks. Eriti just siis, kui te jälle ennast hästi tunnete. Sest oht uimastite mõjul uue paanikahoo küüsi langeda on teie puhul eriti suur, kuna teie ajul on selle koha pealt teatud kogemus olemas ja see on juba ajusse salvestatud.
Muide, kas teadsite, et enamik inimesi elab oma elu jooksul läbi kas ühe või kaks situatsiooni, mida tunnetab paanikahoogudena? Need on kord tugevamad, kord nõrgemad ja põhjused nende tekkimiseks võivad olla väga erinevad. Näiteks võib paanikahoo tekitajaks olla allergiline reaktsioon mõnele antibiootikumile, lühiaegne vitamiini B12 vaegus, toitumisest tingitud lühiaegne kilpnäärme alatalitlus või toidutalumatus. Ometigi just vitamiinide või ka muude toitainete vaeguse puhul hoolitseb meie keha reeglina ise selle eest, et see defitsiit saaks võimalikult kiiresti kõrvaldatud. Sellisel juhul tekib meil hundiisu mingi kindla toiduaine järele, mis sisaldab rikkalikult just seda kehas vajaka jäävat ainet ja paaniline tunne kaob sama kiiresti, kui on tekkinud.
Soovitus: taimetoitlastele ja veganitele, kes oma toitumistavade tõttu loobuvad paljudest B12-vitamiini allikatest, nagu seda on näiteks maks, liha, piim ja munad, soovitan paanikahoogude tekkimisel manustada vitamiini B12 toidulisandina.
Ka puhitust tekitavad toiduained ja talumatus gluteeni suhtes, mida sisaldub peaaegu kõikides teraviljatoodetes, võivad esile kutsuda paanikahooge. Süüdi on selles niinimetatud Roemheldi sündroom, mis sai nime oma avastaja Ludwig von Roemheldi järgi, kes 20. sajandi alguses tegi väga tähtsa avastuse. Tema leidis, et paljud inimesed, kes kannatavad puhituste või röhituste käes, räägivad tihti ka vaevustest, mis muidu esinevad esmajoones ärevushäirete käes kannatajatel: higistamishood, õhupuudus, südamekloppimine, hingeldamine, hirmutunne, peapööritus, unehäired ja niinimetatud ekstrasüstolid, mida pigem tuntakse südame rütmihäirena.
Kuid mis siis selle taga peitub? „Exaplan’is“, kliinilise meditsiini käsiraamatus, on seda nähtust kirjeldatud järgnevalt: „Seedetrakti kogunenud õhu tõttu surutakse vahelihas ülespoole ja see võib osutada nii otsest kui ka kaudset survet südamele. Sellest võivad tekkida mitmesugused südamekahjustused, nende seas ka valud, mis sarnanevad angina pectoris’e (rinnaahistuse) puhul tekkivatega. Raskematel juhtudel võib see viia isegi lühiaegse teadvusekaotuseni.“[1.]
Kui ka teid vaevavad üha enam puhitused või röhitused, siis on täiesti võimalik, et te kannatate „vaid“ Roemheldi sündroomi käes. Õnneks saab seda testi abil kiiresti kindlaks teha ja lisaks kirjutatakse välja terve rida järeleproovitud koduseid ravimeid. Just arvatava ärevushäire algfaasis, kuni hirm ei ole veel struktuurselt aju sügavusse kinnistunud, on Roemheldi sündroomi jaoks rusikareegel: ei mingit survet vahelihasele, ei mingit hirmu.
Seetõttu oleks kõige lihtsam, et hakkaksite, nii nagu õndsa Lutheri aegadel oli kombeks, röhitsema ja peeretama nii palju, kui süda lustib. Puhitustel pole siis mingit võimalust avaldada vahelihasele nii suurt kaudset survet, mida oleks vaja nende ebameeldivate sümptomite tekkeks.
Kuna soovitatud hirmude kahandamise meetod siiski nii perekonnaliikmetele kui ka töökaaslastele hästi peale ei lähe, soovitan teil pigem teha muudatusi toitumises. Esiteks vältige 14 päeva kõike, mis puhitusi tekitab. Kui peaksitegi olema Roemheldi sündroomi küüsis, siis saate üksnes muudetud toiduvaliku abil märkimisväärselt ka oma hirmusümptomeid vähendada.
Nimekirja toiduainetest, mis eriti sagedasti puhitusi tekitavad, ja ka teistest toiduainetest, mis puhitusi ei tekita, olen teie jaoks avaldanud meie veebileheküljel Panikatacken-loswerden.de. Te leiate selle ka blogis pealkirja alt „Das „Roemheld-Syndrom“ – wenn Blähungen Angst machen“. Kuna esimene nimekiri, mida kõike te sellisel juhul süüa ei tohiks, oleks ausalt öeldes üsna pikk ja ka tasakaalustatud toidul endal on suur roll elukvaliteedi juures, siis tahaksin teile anda veel neli nõksu, millega saate puhitusi märkimisväärselt kahandada ka siis, kui oma toitumisplaanis nii drastilisi muudatusi ette ei võta.
Nõks 1
Kontrollimise eesmärgil loobuge seitsmeks päevaks kõikidest gluteeni sisaldavatest toiduainetest, see tähendab kõigest, mis on valmistatud teraviljadest, nagu nisu, rukis, speltanisu, kaer või oder. Nimelt kannatavad paljud inimesed endalegi teadmata gluteenitalumatuse all. See tuleb sellest, et spetsiaalsed vereanalüüsid näitavad küll seda, kas teie keha toodab gluteenivastaseid antikehi või mitte, ent ei näita mingil moel, kuidas reageerivad teie aju ja keha üldisemalt. Kuid õnneks saate ka ise probleemideta seda järele kontrollida. Jälgige paari päeva jooksul, kui kähku te pärast söömist väsimust tundma hakkate ja kas seejuures kahaneb ka keskendumisvõime. Kuidas käitub näiteks teie tööjõudlus päevadel, mil sööte vaid köögivilju ja selle juurde kas liha või kala, võrreldes nende päevadega, mil te lisaks sellele sageli ka leivakorvi kallal käite? Mina täheldan selle koha pealt suurt erinevust. Kuna mulle meeldib väga värske leib ja sai, olen pärast sellist einet üsna kaua väiksema keskendumisvõimega ja ka töövõime jätab soovida võrreldes päevadega, mil olen loobunud gluteeni sisaldavatest toiduainetest. Ja ka mu seedimine on sellistel päevadel oluliselt pingevabam.
Nõks 2
Sööge erinevaid toiduaineid õiges järjekorras ja kui vähegi võimalik, siis üksteisest lahus – ja jätke alati erinevate käikude vahele veidi vahet. Näiteks võtame kollase mesimeloni mahlase tüki, mis on mähitud Parma singi lõigu sisse. Mina isiklikult armastan sellist kombinatsiooni väga, aga paljudele inimestele garanteerib see nii puhitusi kui ka maoprobleeme. Miks see nii on? Kui te sööksite üksnes melonit, oleks see 30 minuti pärast juba maost kadunud ja organismi imendumine jätkuks sooltes. Aga kui seda süüa koos singiga, näeb see hoopis teistmoodi välja. Nimelt vajab selline kombinatsioon oluliselt pikemat aega seedumiseks ja niimoodi blokeeritakse ka meloni kiire seedumise võimalus. Pikema peatumise tõttu maos hakkab köögivili seal käärima ning tekkinud gaasid suruvad vahelihase üles. See omakorda viib tundlikel inimestel