Aga nüüd oli surmahirm taas kadunud. Soovisin üksnes surmast rohkem teada saada. Samas pidasin ennast surematuks, ma ei arvanud, et minuga võiks midagi juhtuda. Lisaks olin veendunud, et kui mõni õnnetus juhtukski, siis oleksin vaimselt tugev ja saaksin kõigega hakkama. Ja loomulikult paraneksin täielikult. Ilmselt uskusin seda, mida paljud vaimsete praktikatega tegelejad usuvad: kuna tegelen vaimse enesearendamisega, siis olen ümbritsevatest nn tavainimestest teadlikum ning saan seetõttu olla üksnes õnnelik ja midagi halba ei saa minuga juhtuda.
Hiljem sain enda suhtes sarnast üleolekut tihti kogeda nii spirituaalsete kui tavarutiini järgivate inimeste poolt: „Ju temaga juhtus see kõik, sest ta ei ole nii vaimne/tark, kui mina olen.“ Aga sellestki tuleb juttu hiljem. Nende paari aasta jooksul oli mul mitmeid kogemusi (nii tajumuutusi kui vapustavaid argisündmusi), mille võimalikkust poleks ma iial uskunud, kui need poleks aset leidnud minuga. Aga teistele ma neist ei rääkinud. See oli minu õnnelik saladus. Olin muutunud kõige kurvemast inimesest (olin oma loomult olnud kurvameelne pea kogu elu) kõige õnnelikumaks inimeseks, keda tundsin. Polnud mingit põhjust, miks see oleks pidanud muutuma. Kõik sai muutuda üksnes veelgi paremaks – olin selles veendunud. Mul oli enesekindlus, mida ilmselt enam kunagi minus ei saa olema.
Üks minu tollane sõber – psühholoogia ja käitumisökonoomika professor – ütles mulle kord, et kõige ohtlikum iseloomuomadus on liigne enesekindlus. Tollal näis see mulle rumalusena. Oh, kui õigus tal oli! Nagu paljudes muudeski asjades, nagu kahjuks hiljem selgus.
Aasta 2014 märksõna oli „andestamine”. See oli ilmselt mõnest vaimse kirjanduse guru raamatust üles korjatud mõte, et endale ja teistele andestamine tõstab märgatavalt inimese elukvaliteeti. Tegin kogu aasta peaaegu iga päev andestamise harjutusi. Kulutasin meditatsiooni kõrval selle peale iga päev tunde. See kinnitas mu usku, et olen kõige halva eest kaitstud. Sest nüüd olin lisaks kõigele ka hea ja kõrgemalseisev inimene, kes oli võimeline kontrollima oma meelt ja minevikku.
Septembris 2014 jõudis minuni kaks olulist uudist. Esiteks, mu juhendajad leidsid, et mu doktoritöö on valmis. Teiseks, otsustati, et lähen südameoperatsioonile. Siit algabki minu lugu.
Minu esimene kohtumine oma südamekirurgiga
Päeval, kui läksin südamekirurgi konsultatsioonile, tundsin end suurepäraselt. Septembripäikese valguses näis kõrge haiglahoone ilus ja moodne. Ehkki järjekord oli ukse taga pikk, võeti mind esimesena jutule.
„Muidugi! Iseenesestmõistetav, et mul läheb hästi. Vaimsete praktikatega tegelevatel inimestel peabki ainult hästi minema,“ oli minu suhtumine toona, kui seda praeguse skeptitsismiga kirja panna. Mõistagi ei käinud ma tollal sellist üleolevat juttu ajades ringi, kuid sisimas oli mul tõenäoliselt just niisugune veendumus ja enesekindlus. Nüüdseks olen näinud niisuguse suhtumisega joogatajaid, taiji’ga tegelejaid ja mediteerijaid oi-oi kui palju.
„Kui te ei nõustu operatsiooniga, siis ei ole meil millestki rääkida,“ ütles mind vastu võtnud südamekirurg mulle otsa vaatamata.
Olin üllatunud, sest olin just lõpetanud optimistliku ja enda meelest veenva monoloogi teemal, kui hästi ja tervelt ma ennast tunnen ja kuidas ma ainult konsultatsioonile tulin. Igaks juhuks mainisin, et teen iga päev veidi sporti.
Mulle oli endiselt arusaamatu, miks kardioloogid ja perearst minu EKG-d ja südame ultraheli uuringu (ehhokardiograafia) tulemusi vaadates alati ohhetasid ja küsisid midagi operatsiooni kohta (nt. „Kas te olete juba operatsioonil käinud?“ või „Kas te pole mõelnud operatsiooni peale?“). Ma olin ju terve ja oma täiskasvanuea parimas füüsilises vormis. Aga alati viisid need küsimused mu tuju alla ja tegid veidi murelikuks. Mis siis, kui neil on õigus ja mu tervis ongi kehv? Just enda rahustamiseks oli käsilolev käik ette võetud.
Kabinetis, kuhu sisenesin konsultatsiooniks, võtsid asjad aga oodatust teise pöörde. Kirurg ei vaadanud mulle isegi otsa. Ta oli mühakas, kalk ja ebaviisakas. Mingit konsultatsiooni ei tulnud. Mingeid selgitusi ma ei saanud. Mulle öeldi vaid, et minusugusele lollpeale pole mõtet asju seletada. Operatsiooni on vaja, oleks juba varem vaja olnud. Polnud tähtis, kuidas ma end tundsin, operatsiooni oli vaja. Ja mulle keelduti enne rohkem infot jagamast, kui nõustun operatsiooniga. Jah, nüüd ma tean, et niisugune käitumine on ennekuulmatu ja lubamatu.
Tol korral mõistsin üksnes, et see oli manipulatsioon. Olin tohutult vihane ja vihast ja alandusest voolasid pisarad silmist. Imestasin, kuidas õde (sekretär) niisuguse inimesega koos töötada suudab.
Teadsin, et mul oli kaks võimalust:
1) püsti tõusta ja minema jalutada ning teise, mõne normaalse kirurgi vastuvõtule registreerida;
2) nõustuda (kasvõi valetades) operatsiooniga.
Teadsin, et esimene valik oleks õige, ent samas meenus mõne aasta tagune südamekirurgi vastuvõtt teises linnas, kuhu sattusin regulaarse südamekontrolli käigus ja kus ma ei saanud aru, miks inimene, kes mind esimest korda elus näeb, minu suhtes nii õelalt käitub. Näis, et kõik tunnustatud südamekirurgid ongi ebameeldivad inimesed. Samuti meenusid kuskilt kuuldud sõnad, et pole tähtis, missugune kirurg inimesena on, tähtis on, et ta oma tööd operatsioonisaalis hästi teeb.
Vihaselt pressisin läbi kokkusurutud hammaste, et olen operatsiooniga nõus. Sisemas mõtlesin aga: „Igavene kaabakas!” Lohutasin ennast sellega, et kuna tema pressis manipulatsiooniga minult operatsiooniloa välja, siis pole minul mingit kohustust seda lubadust täita.
Ka peale operatsiooniga nõustumist ei saanud ma konsultatsiooni, mida oli lubatud. Üksnes suunamise ehhokardiograafiasse. Lahkudes olin tulivihane. Aga kogu vihale vaatamata usaldasin teda, sest olin kuulnud, et see mees on väga hea kirurg. Tagantjärele mainin vaid, et ta ei tulnud mind pärast (ebaõnnestunud) operatsiooni isegi kordagi vaatama.
Kuigi teadsin, et võin operatsioonilubadusest loobuda, kinnistus minus väga ruttu veendumus, et lasen lõikuse teha. Ja tõepoolest, milleks ma meditsiinivõhikuna peaksin teadma igasuguseid detaile? Praegu olen veendunud, et kui mulle oleks toona antud igakülgset ja faktipõhist infot, mida patsiendil peab olema õigus saada, oleksin operatsioonist keeldunud. Juba fakt, et pean elu lõpuni igapäevaselt võtma verevedeldamise tablette, oleks olnud tollal minu jaoks piisav põhjus, et operatsioonist loobuda. Samas, kui kõik oleks läinud plaanitult, siis oleks ehk operatsioonist loobumine olnud vale otsus. Nii või teisiti, minu „saatus“ (ütlen seda sõna irooniaga) oli muutunud.
Üks operatsiooni kasuks otsustamise põhjustest oli ka väga praktiline. Ma ei teadnud, kas leian pärast doktorantuuri tööd, ja käsil oli viimane aasta, mil mul oli haigekassa tervisekindlustus. Lisaks tekkis minus vaikselt auahne lootus, et ehk mu elukvaliteet tõuseb veelgi. Kujutasin end ette jooksumaratonidel. Ja see mõte meeldis mulle.
SOOVITUS PATSIENDILE:
Võtke enne operatsiooni vähemalt kahe erineva asutuse arsti arvamus operatsiooni vajalikkuse suhtes.
Detsember – viimased nädalad enne operatsiooni
Detsembris sain telefonikõne, kus mulle öeldi, et järgmise nädala esmaspäeval on plaanis minu operatsioon. See oli hea uudis, sest olin lugenud tõsiseltvõetavast uuringust, vist USA statistika põhjal, et nädala alguses tehtud operatsioonid on edukamad ja rohkem surmasid tuleb ette operatsioonidel, mis toimuvad nädala teises pooles.
Helistasin sõbrannale ja ütlesin, et kahjuks ei saa ma 25. detsembril tema sünnipäevale tulla. Olen selleks ajaks küll haiglast väljas, aga reisimiseks ilmselt