Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat. Triinu Viilukas

roolis olla pole nii hull kui kõrvalistmel. Siis tundub, et füüsikareeglid ei kehti ja peeglid oleks ammu pidanud korraliku paugu saatel kokku raksatama ja minema lendama. Viinis on tänavad nimelt nii kitsad ja tänavaääred nii täis pargitud, et tihtilugu võib tõepoolest näha autosid, millel küljepeegel õnnetult rippumas. Keegi on selle lihtsalt maha sõitnud.

      Viinis on väga palju ühesuunalisi teid. Samuti selliseid tänavaid, mis oma kitsuse tõttu peaksid ühesuunalised olema, aga ei ole. Praktikas tähendab see seda, et kui vastu tuleb teine auto, peab sellest kuidagi mööda saama. Ah et ei saa? Ega’s midagi, tagurpidikäik sisse ja osava manööverdusega tagasi tee algusse.

      Minu ema, kes Eestis igapäevaselt autoga sõidab ja üldiselt midagi ei karda, ei julge Viinis rooli istuda. Ta potsatab kõrvalistmele, hoiab kramplikult kinni käetoest ning on veendunud, et hästi see lõppeda ei saa, pidades silmas liiga lähedalt mööduvaid küljepeegleid.

      Minu vend, kõige vingem vend maailmas, kes on ühtviisi osav nii maismaasõidukite kui ka purjepaatidega, vabatahtlikult Viinis autorooli ei istu.

      Ainsaks erandiks on Ago, minu sugulane ja hea sõber, kellele on uus olukord liikluses põnev proovikivi. Tema kõrvalistmel meenutan ma ilmselt väga oma ema: hoian kramplikult käetoest kinni ja olen veendunud, et kohe-kohe on minu auto ühe peegli võrra vaesem.

      Õnneks on Viinis head autokoolid. Professionaalsete õpetajate käe all harjutades (ja Miku vanaisaga lisatunde tehes) saan taskusse elu esimese juhiloa – ametliku tõenduse, et Viini tänavad on mulle käkitegu. Kuidas siis veel nimetada seda, et satun keset põhiringteed vastassuunda? Keeran spetsiaalselt trammidele mõeldud rajale? Käkitegu, ma ütlen! Sest koogitegu see igatahes ei ole.

      „Ma ei aja autot maja eest ära. Muidu pean tagasi tulles vähemalt pool tundi uut parkimiskohta otsima,“ teatab Anna ühel õhtul pärast väsitavat jalgsimatka ülesmäge. „Pagan teab, kui kaugelt ma selle leian.“

      Anna on praktilise meelega inglihäälne tüdruk. Tema seisukoht vallandab diskussiooni teemal auto omamise varjuküljed ehk elu parkimispõrgus. Oleme Manueli laulupundiga kogunenud harjutama Babsi juurde, 18. Bezirk’i mäepoolsesse otsa, rohelust täis eramajade piirkonda, mille pärast 18. Bezirk’i nii väga hinnatakse, aga kuhu trammid ei vii ja buss sõidab harva. Autoga saab sinna kenasti, kuid tagasi linna poole koju jõudes pole lootustki kergelt pääseda, parkimiskohti lihtsalt pole. 18. Bezirk’is asub ka ühele Viini jõukamapoolsele perekonnale kuuluv kodustuudio, kus me mõnikord proove teeme ja salvestame.

      18. Bezirk on minugi kodu-Bezirk. Siin tasulist Kurzparkzone’t pole, kuigi paljudes Viini linnaosades on. Kurzparkzone tähendab lühiajalist parkimist: kahe tunni möödudes tuleb koht vabastada. Õnneks on viinlased agarad protestijad ning kui toimus küsitlus, hääletas meie piirkonna rahvas napilt, aga edukalt tasulise parkimise vastu. Kõrval-Bezirk’i elanike arvamust ei küsitud. Seal muutus parkimine tasuliseks. See kahjuks tähendab seda, et kõrval-Bezirk’i rahvas pargib oma autod nüüd meie tänavatele. See omakorda tähendab, et pole harvad juhused, kus autole tuleb õhtul 30 minutit kohta otsida. Eriti kriitiline on olukord kahe Bezirk’i piiril. Ja see omakorda ajab kohalike närvid krussi. On juhtunud, et muidu täitsa viisakad viinlased teevad naaber-Bezirk’i elanike elu põrguks: kaua sa ikka võõral tänaval pargid, kui pead pidevalt autot üle värvima või uusi rehve ostma? Odavam on soetada endale aastane parkimiskaart, mis lubab tasulises kodu-Bezirk’is muretult parkida. Umbes 200 euro eest on see luksus sinu.

      Minu maja ukse ees on üks tumeroheline Volkswagen Golf endale ilmselt perfektse parkimiskoha leidnud – tema peremees käib jala, ostis omale ratta või sõidab ühistranspordiga. Juba mitu kuud.

      2016. aastal korraldatakse aga uus küsitlus ja nappide poolthäältega muutub sama aasta sügisest 18. Bezirk’i tasuta parkimise paradiis tasuliseks parkimispõrguks. Või noh, oleneb, kes ja kust otsast vaatab – tasuta paradiisi põrgupooleks oli vabade kohtade puudumine, tasulise põrgu boonuseks on hulgaliselt vabu kohti nii maja ees kui ka nurga taga. Soeta endale seesama elukohajärgne 200 eurot maksev aastakaart ja pargi, palju tahad. Tumeroheline Golf on kadunud, ilmselt 18. ja 19. Bezirk’i piirile, sest minu maja ees saavad nüüd täieõiguslikku laiutamist nautida vaid õige kleepsuga markeeritud sõiduriistad. Kui juhtud mitte teadma, kust läheb 18. ja 19. Bezirk’i vaheline piir, siis vihjeks on tänavad, mille üks pool on parkivaid autosid tihedalt täis, teisel pool võid uhkes üksinduses tühjale teele maha istuda ja elu üle järele mõelda.