“Aga loomulikult, ja ma lasen teil selle ka täita, aga avaldus on vaid formaalsus. Ma eelistan otse informatsiooni saada.” Polnud mõtet naist mingi paberiga vaevata, kui too nagunii järgmise kahe minuti jooksul minekut teeb. Need, kes Carsoni juures olid käinud, polnud samuti sobinud, aga sellegipoolest olid nad jätnud märksa asjalikuma mulje kui see siin.
Carsonile tundus üha enam, et õige inimese leidmine on ääretult raske. Lake Genevas oli alanud hooaeg ja vabu töökohti oli märksa rohkem kui tööotsijaid.
See oli kohutav. Carson pidi lähipäevil otsuse langetama. Ta teadis, et oli graafikust maas, aga ikkagi ootas, lootes, et Patrick imekombel paraneb. Nagu tavaliselt polnud Carson ka seekord vanemate nõudmistest välja teinud. Aga viimaks oli ta ometi sunnitud möönma, et peab selle hotelli ehitamise, oma venna suurima projekti üle võtma. Arstide sõnul oli Patricku muutumatu olukorra põhjuseks stress ja siis oligi Carson viimaks mängu astunud. Ta võis aidata oma venda vähemasti sellel küllaltki kahtlasel viisil. Ta võis aktsionärid ja Rodi ning Deirdre Banicki vaesest Patrickust eemale meelitada. Kordki elus võis Carson olla vastutustundlik vanem vend ja teha kõik endast oleneva Patricku kaitsmiseks.
Carson tabas irooniat vägagi hästi. Tema vanemad olid aastaid üritanud veenda teda õigusega talle kuuluvale kohale asuma, aga Carson oli alati vastu hakanud. Ta oli teinud ainult seda, mida hing ihkas, pöörates samas pereärile selja. Patrick oli olnud see, kes juhtis Banick Enterprisesi juba viis aastat, pärast seda, kui nende isa pidi tervise pärast juhikohast loobuma. Kuid nüüd olid asjalood muutunud. Kui Patrick terveks saab ja on taas valmis Banicki pärija kohale asuma, peab hotelliga kõik kombes olema. Sellest pidi saama meistriteos. See tähendas, et Carson pidi tegema midagi sellist, mida ta polnud iial varem teinud: jätma oma märulise elu sinnapaika ja saama tõeliseks Banickiks. See tähendas aga ka seda, et hädasti oli vaja tipptasemel abilist, aga momendil polnud tal ainsatki kandidaati peale selle üksildase naise.
Naise kahvatu lõuakaar väljendas vankumatust, kui ta tema järgmist sammu ootas. Polnud ka ime. Carson taipas, et oli lasknud tal oodata ja vahtis teda pisut liiga pingsalt.
“Võtke istet,” viipas ta käega ühele külalistele mõeldud toolidest.
Naine astus vaikselt lähemale, istus ja silus seeliku üle põlvede. Trotslikule lõuale vaatamata oli selles liigutuses midagi süütut ja naiselikku. Carson tahtnuks end raputada. Tema ja süütus ei sobinud samasse tuppa ja selle kandidaadi naiselikkus või selle puudumine ei olnud ju tema probleem.
“Rääkige mulle midagi endast,” üles Carson taas asja juurde asudes. See oli nõme küsimus, aga vastused näitasid enamasti üht-teist. Intervjueeritavad rääkisid ikka seda, mida arvasid, et mees kuulda tahaks. See võis olla tähtis. Aga hea abiline pidi olema suuteline aimama, kuidas tal keerulistes olukordades tuleks toimida.
“Minu nimi on Beth Krayton. Ma olen Lake Genevas uus, aga olen siin linnas varemgi käinud. Mulle on siin alati meeldinud ja loodan siin rajada endale imelise elu.”
Vastus oli natuke missivõistluste-stiilis, aga Beth Kraytoni silmadesse vaadates nägi Carson, et naine oli siiras. Ta nägi veel midagi. Naine oli uuesti seelikuvoltidest haaranud ja sõrmitses neid pisut.
Märgates mehe pilku oma sõrmedel, laskis naine riidest lahti ja ajas ootamatult selja sirgu.
“Kuulge, härra Banick, ma näen, et teil pole vähimatki plaani mind tööle võtta.”
Nüüd oli Carsoni kord silmad üllatusest pärani ajada. Ta nõjatus tahapoole ja pani käed rinnal vaheliti. “Mis paneb teid seda arvama?”
“Fakt on see, et lisaks sellele, et te kulmu kortsutate, olete te ilmselt võimeline palkama just sellise inimese, nagu teile meeldib, ja ma olen enam kui kindel, et teie trepi ette on end laagrisse seadnud terve hulk sobilikke kandidaate.”
Carson ootas, kas naine kavatseb veel midagi lisada. See naine oli andnud talle hiilgava võimaluse end minema saata ja just seda ta tegelikult peakski tegema. Aga tema käitumine ei olnud lausutud sõnadega kooskõlas. Ta ei tõusnud, et minekut teha, ning uudishimu sai Carsonist võitu.
Kõik ettearvamatu oli teda alati paelunud.
“Miks te siis üldse tulite, kui olete nii kindel, et te seda tööd ei saa?” nõudis ta.
Naine vaatas talle otsa ja miski Carsoni sisemuses liigahtas. Naise silmist peegeldus endiselt haavatavust, aga seal oli veel midagi, midagi sellist, millele Carson ei osanud nime anda, kuid mida teadis olevat imelise.
Carson peaaegu naeratas. Ema oli alati tahtnud, et ta teeks midagi imetlusväärset. Carson polnud aga kunagi midagi sellist teinud.
“Ma tulin, sest ma… tõepoolest tahan seda tööd. Ma arvasin, et hakkan töötama mõne teie alluva heaks, kellegi veidi rohkem endasuguse käsualusena. Aga tuleb välja… aga noh, see on teie hotell.”
Tegelikult mitte päris. Tema lõikas pereärist vaid rahalist kasu, aga hotellid kuulusid Patrickule. Carson oli leidnud selles maailmas oma koha ja isegi kui see pikapeale pisut tüütuks muutus, ei olnud ta koju tagasi läinud. Ja ometi oli tema, kadunud poeg, nüüd siin, nii firma kui pere eesotsas. Tema üksi seisis firma ja selle hävimise vahel. Üks nurjunud või ainult keskpäraselt juhitud projekt, ja Banicki hoolega ülesehitatud reputatsioon ja maine vara võivad kõikuma lüüa. Tema venna ja perekonna tulevik oli tema kätes. Üsna kainestav mõte, aga praegu polnud aega sellel peatuda.
“Nii et te otsustate loobuda, sest ei soovi omaniku heaks töötada?” küsis ta Beth Kraytonilt.
Naine tõusis, kuid selle asemel, et ringi pöörduda ja lahkuda, nõjatus ta ettepoole ning pani lausa käe puusa. “Üldse mitte. Minu siia sattumine võis küll olla eksitus ja ma ei pruugi olla see, keda ootasite või keda otsite, aga tegelikult arvan, et peaksite mind sellegipoolest tööle võtma.”
Olgu, ta ei saanud sinna midagi parata. Carsoni huulile ilmus kerge naeratus. “Ja mispärast?”
“Sest mina vajan seda tööd rohkem kui ükski teine kandidaat. Sest mind kasvatasid neli vanemat venda, kes kõik tahtsid, et just nende sõna maksaks – seega olen ma võimukate ja kangekaelsete inimestega harjunud.”
Carson kallutas pead ja naise kael roosatas. “Ma ei tahtnud öelda, et olete kangekaelne, aga kui te töötate alltöövõtjate ja teiste selliste tegelastega, on teil aeg-ajalt kindlasti päris raske. Mina ei karda pingelisi olukordi.”
“Väga hea. Mida te kardate?”
Naine ei kõhelnud hetkekski. “Eriti midagi.” Aga tema pilk muutus pisut ebakindlamaks. Ükskõik kui julge ta ka ei püüdnud näida, oli ometigi asju, mis teda hirmutasid. Carson polnud kindel, kas ta peaks naise söakuse peale aplodeerima või tema ilmselgele süütusele selja pöörama. Ta teadis vaid, et see naine oli palju huvitavam kui ükskõik milline noist harilikest ja ettearvatavatest kandidaatidest, kellega ta oli senini kokku puutunud. See kohatu ja naeruväärne mõte pani Carsoni kulmu kortsutama.
Beth Krayton kas ei pannud seda tähele või oli ta otsustanud seda mitte märgata. Ta ajas selja sirgu. Nii väikese kasvu kohta oskas ta päris hästi väärikust välja näidata. “Ma olen teiega aus, härra Banick. Mul ei pruugi küll olla kõiki neid oskusi, mida te otsite, aga ma õpin väga kiiresti ja omandan kõik vajaliku ruttu. Te võite minu peale täiesti kindel olla. Ma teen kõike, mida vaja.”
“Kas teil hotellindusega on kogemusi?”
Naine raputas pead ja tema juukselõikust vajavad salgud liikusid tema põse vastas. “Mitte mingisugust. Ja mul pole ülikoolikraadi, juhuks, kui kavatsesite seda küsida, aga ma olen kuulekas ja oskan võimalusi ära tunda ning neist kinni hakata. Ma pole iialgi ühegi väljakutse ees kohkuma löönud ja sõna “võimatu” on mulle tundmatu.”
“Seda räägivad paljud.”
Naine vaikis hetkeks. Siis hingas ta sügavalt sisse. “Jah, räägivad küll… aga minu elu ongi niisugune. Seda tõestab juba ainuüksi see, et ma siin olen, kuigi mul ei ole mingit põhjust uskuda, et te mind tööle