Dante šantažeeritud pruut. Day Leclaire

mis oli täis pikitud teemantide ja Verdonia ametüstide eksimatut sära, ning samasugustest kividest valmistatud lihtsad kõrvarõngad välgatasid tagasihoidlikult kõrvalestadel. Stiilne. Elegantne. Peen.

      Kergendatud ohkega astus naine rõdule. Saalist paistev kuma hoidis teda veel hetke oma valguses, tungides läbi õhukese siidi ja paljastades naiselikud kumerused, mis võtsid Sevi põlvist nõrgaks. Lopsakad rinnad olid pingul madalalõikelise pihiku all, kitsas piht ja vormikad puusad aga andsid lihtsale kleidile muljetavaldava välimuse.

      Naine läks balustraadi juurde ning vaatas pimedusse, hõõrudes hajameelselt oma paljaid külmetavaid käsivarsi. Sev ei suutnud end liigutada. Aju ratsionaalne pool käskis tal ülejäänud seltskonna juurde tagasi pöörduda ning pooleliolev töö lõpetada. Kuid ülekaalukas tung varjutas selle vaikse mõistuse hääle. Tundus, justkui oleks mingi ürgne alge tema mõtete üle valitsenud. Temast oli saanud instinktil tegutsev olend. Ning see instinkt nõudis, et ta ahmiks endasse naise kogu olemuse ja salvestaks selle oma mõtetesse, kehasse ja hinge.

      Naise instinktid pidid olema sama teravad kui mehel, sest ta tõstis justkui midagi õhus tunnetades pea. Seejärel pööras pea eksimatu täpsusega mehe poole ja nende pilgud kohtusid.

      „Ma ootasin sind,” ütles Sev.

      Francesca kangestus, iga närvilõpmeke ootamatusest surisemas. Ta ei osanud öelda, mis teda mehe kohaloleku juures valvsaks tegi. Ühel hetkel arvas ta, et on üksi, ning juba järgmisel tunnetas meest intuitiivselt.

      Naine vaatas meest ning korraga oli tal raske hingata. Mees sulandus täielikult ümbritsevatesse varjudesse, tema tumedad paksud juuksed ja must ülikond muutsid ta osaks pimedusest. Ainult ta silmad olid erand, särades kui antiikne kuld mustal taustal. Justkui naise ärevust aimates astus mees saali aknast langevasse valgussõõri, võimaldades naisel teda paremini näha.