Olivia heitis talle laitva pilgu, ilmselt hindamata mehe järskust.
Justin kehitas õlgu. „Su telk ja magamiskott olid jalge alla trambitud ja vettinud. Neid saab ju kergesti asendada.“
„On linnas mõni koht, kust ma saan uued osta?“ küsis Samantha.
„Swifti Jõe universaalkauplus linnaväljakul,“ vastas Olivia. „Me nimetame seda Hazeltoniks – nemad olid algsed omanikud. Seal on kõike. Kindlasti on neil ka telke.“
„Siis ma võiksin sealt läbi hüpata,“ ütles Samantha.
Justin raputas pead. „See on suletud.“ Kui Olivia teda jälle põrnitses, pehmendas ta oma näoilmet ja lisas: „Sulle meeldib Carriage Hill. Maggie ja Olivia teevad neil päevil isegi oma kitsepiimaseepe.“ Ta vaatas Olivia poole otsekui küsides: „Parem?“
Olivia ignoreeris teda ja pöördus julgustava naeratusega tagasi Samantha poole. „Muidugi võtame ka ööbimiskülalisi ja oleksime õnnelikud, kui sa meie juurde jääd. Tere tulemast.“
„Ma armastan kitsepiimaseepi,“ ütles Samantha. „Ma hindan seda väga. Tänan, Olivia. Ma olen ikka veel veidi vapustatud, kuid vaikne rahulik öö aitab.“
Olivia osutas veidi porise käega tiibhoone ukse poole. „Sealt läheb kööki. Ma tulen kohe sisse. Võta endale mida tahes, mis sulle meeldib. Tegime Maggiega täna õhtupoolikul õunakastet. Suhkrut ei ole üldse lisatud. Need õunad on iseenesest täiuslikud.“
„Kõlab suurepäraselt,“ ütles Samantha, tundes end vähem pingul olevat. „Tänan veel kord.“
Justin suundus oma pikapi juurde, haaras Samantha seljakoti ja tõi selle talle. „Ma võin selle üles su tuppa viia, kui soovid.“
„Ma saan ise, tänan.“ Samantha võttis temalt seljakoti ja viskas üle õla. Mehe kujutlemine oma külalistoas Carriage Hillis ei aidanud ta südamekiirust üldse vähendada. Ta võis tunda, kuidas kuumus põskedesse lahvatas. Ah põrgut. Ta ei olnud punastav tüüp. Ta sundis näole kiire naeratuse. „Tänan sind kogu su tänase abi eest. Ma loodan, et tulekahju ei takista su plaane siidrikoja jaoks.“
„Ei takista.“ Ta vaatas Olivia poole, otsekui ootaks tema kulmukortsutust selle eest, et oli nii järsk, seejärel pööras pilgu tagasi Samanthale ja lisas vähem järsult: „Mul on rohkem unistusi kui tegelikke plaane. Ma kohanen veel. Mul on hea meel, et sa täna viga ei saanud.“
„Sama siinpool. Et ka sina viga ei saanud, tahan öelda.“
Justin naeris. „Olen selle eest tänulik.“
Samantha ei saanud piisavalt kiiresti sisse, seega pöördus ta Olivia poole. „Ma lausa ootan seda õunakastet,“ ütles ta, suundus siis krüsanteemidest mööda ja trepist üles ning astus helesiniseks värvitud uksest õdusasse kööki.
Õunakastme valge segamiskauss seisis keset töölauda. Samantha pani seljakoti ukse kõrvale põrandale, läks töölaua juurde, katsus kausi külgi ja mõistis, et kaste oli ikka veel soe. Kuni ta otsis väikese kausi ja lusika, tuli kõrvalolevast esikust suur koer ja haigutas tema poole. Ta oli suuremas osas saksa lambakoer, oletas Samantha.
Ta tõstis õunakastet oma kaussi ja istus sellega valgeks värvitud köögilaua juurde. Koer potsatas tema jalge ette maha. Ta patsutas koera, imestades, kuidas tema päev oli alanud Harry Bennetti segamini kabinetis ja lõppes nüüd soojas kutsuvas köögis Quabbini paisjärve ääres väikelinnas, mille aeg näis olevat unustanud.
Ta lehkas siiski ikka veel tulekahjust siidrikojas.
Võibolla on vannist kitsepiimaseebiga abi.
Neli
Justin teadis, et ta on Oliviaga hädas, aga see polnud ootamatu. Olivia oli talle raskeid aegu põhjustanud sellest ajast peale, kui Olivia ja ta väike sõbranna Maggie O’Dunn olid tabanud tema ja ta paar venda Frost Millworksi kõrval märatsemas, kui nad olid teismelised. Nüüd oli Maggie abielus tema noorema venna Brandoniga ja Olivia kihlatud California multimiljonäriga.
Ja ta oli just praegu visanud probleemi tema ukselävele.
Samantha Bennett. Aardekütt, ekspert piraatide alal ja naine, kel oli ebamugav suhe tõega. Mida oli Duncan McCaffrey talle öelnud?
„Samantha Bennett ei ole sinu probleem, Justin. Ta on minu probleem.“
Justin jälgis, kuidas Olivia võttis savipoti kollase krüsanteemiga ja põrnitses samal ajal tema poole. „Ma tean, et sul oli ränk päev tulekahju tõttu siidrikojas, kuid kas sa poleks saanud veel järsem olla?“
Justin pilgutas talle silma. „Jah, arvatavasti küll.“
Olivia torkas poti kaenla alla. „Samantha vajab veidi aega, et jalad jälle alla saada. Sa tegid õigesti, et ta siia tõid.“
Justin kahtlustas, et Samanthal olid juba jalad all, aga ta ei teinud ühtki märkust.
„Mida ta seal siidrikojas tegi?“ küsis Olivia.
„Ta väidab, et oli järginud Siidrioja ja hüpanud siidrikotta, kui äikesetorm tabas. Me ei süvenenud detailidesse.“
Olivia kallutas pea tagasi, kortsutades tema poole kulmu. „Justin, oled sa kindel, et sinuga on kõik korras?“
„Jep.“
„Tundub, et sa saabusid siidrikotta just õigel ajal.“
„Ma astusin pärast tormi läbi. Teadsin, et torm oli tulnud otse siitkaudu ja tahtsin kontrollida kahjustusi. Arvestasin, et kõige tõenäolisemalt satun mõnele mahalangenud puule.“
„Selle asemel oli koht tules.“ Olivia hingas sügavalt välja. „Tõepoolest õudne, Justin. Oli Samantha sees lõksus?“
„Suitsust uimane. Ta oli otse ukse juures. Päästmine oli käkitegu.“
„Seda ütled sa alati.“
Arvatavasti küll, mõtles Justin. Ta oli õppinud juba kaua aega tagasi, et kui ta jääks oma elus pidama ohtudel ja mis-oleks-võinud-olla oletustel, ei teeks ta kunagi midagi. Ta usaldas oma treeningut, ettevalmistust ja kogemusi. Peale selle polnud palju, mida ta saaks teha. Ta ei saanud öelda, et surmavast suitsust uimase poolteadvusetu naise avastamine oma vanas siidrikojas poleks oma lõivu nõudnud.
Ta hindas jahedat kerget tuult tormi kiiluvees. See aitas pead selgeks saada. Ta tahtis Dylaniga rääkida Samantha Bennettist.
Justin mõistis, et Olivia silmitseb teda murega. Ta eelistas naise kulmukortsutusi otsesele murele, kuid Olivia ütles sõbralikult: „Sa oled teretulnud õhtusöögile jääma, Justin.“
„Minuga on kõik hästi. Kas Dylan on oma maja juures?“
Olivia noogutas. „Ta sõitis oma autos tormiga välja. Nagu ma ütlesin, see ei olnud siin nii hull.“
„Olivia,“ sõnas Justin, „kui sa ei ole kindel, kas Samantha saab siia jääda…“
„Ma olen kindel. Kujutan ette, et ta on ikka veel šokis. Võibolla ei ole ta veel võimeline aru saama, kui lähedale tõelisele ohule ta jõudis.“ Olivia tõmbas kuuldavalt hinge. Tal endal oli üle noatera pääsemisi olnud ja ta läks lausa kombatavalt pingule, kui kujutles Samantha kokkuvarisemist põlevas siidrikojas. Ta näis endale tegevat mõttelise raputuse. „Ma pean seda täna õhtul meeles.“
„Dylan tuleb siia, eks ole? Ta ei kavatse linnast lahkuda?“
„Ta tuleb siia.“ Olivia naeratas ja kummardus tema poole. „Sa oled vaba minema, Justin. Su päeva heategu on tehtud.“
Olivia oli alati arvanud, et see tapaks Justini, kui ta kena oleks. Justin osutas krüsanteemipotile tema süles. „Mulle meeldib kollane.“ Ta naeris. „Sügisvärv.“
„Sa ütleksid seda ükskõik mis värvi kohta.“
Justin naeris. „Võibolla. Nägemiseni, Liv. Helista, kui mind vajad.“
Ta läks