Sügisene jahedus tungis läbi paksude palkseinte sisse. Õhk majas oli niiske, kuid värske.
Toa ühes nurgas oli seina najale toetatud peegel. Nathalie vajus põrandale rätsepaistesse ja uuris peeglist oma nägu. Tema jaoks oli alati hämmastav, et ta nägi välja palju reipam, kui ta ennast tundis. Korra aastas lõigatud liivakarva juuksed olid samasugused nagu kaheksa aastat tagasi, kui üks staarjuuksur oli talle pildistamiseks seda soengut soovitanud. Lihtne, poolpikk paažisoeng, mida oli kerge hooldada.
Kui ta oli kaheksateist, „avastati” ta ühe kino eest ja talle pakuti modellilepingut, ehkki ta oli tegelikult liiga lühike – heasoovlikkus, mille eest ta oleks pidanud ilmselt lõputult tänulik olema.
Ta oli äsja lõpetanud gümnaasiumi ja lootis veidi kerget raha teenida, ent ta ei talunud ainitist kaamerasse jõllitamist. Ta ei kannatanud ninas torkivat juukselakilõhna, nägu puudutavaid puudripintsleid ja manitsusi kaamera ees – üsnagi järske käske, millega oodati temalt midagi erilist, ta ei saanudki kunagi täpselt aru, mida. Kahe kuu pärast sai tal sellest kõrini.
Soeng oli ainus oluline asi, mille ta sellest eluseigast endaga kaasa võttis. Minimaalse jõupingutusega aitas see kaasa hea välimuse säilitamisele, mida ta eelistas puhtpraktilistel kaalutlustel: ümbruskond oli temaga rahul ja piirdus vaid pinnapealsega.
ESIKUS OLI KAKS veekanistrit ja suur puukorv. Alustuseks tegi ta tule nii pliidi alla kui ka kahhelahju, siis tõi ta sisse toiduvarud ja pani riided kappi. Lõpuks rullis ta lahti piirkonna suure kaardi, kinnitas selle kirjutuslaua kõrvale seinale, pani jalga toasussid ja selga paksu kampsuni.
Ta käis natuke aega ringi ja uuris ümbrust. Tuli praksus, pliit ajas nii palju suitsu sisse, et ta pidi akna lahti tegema.
Natukese aja pärast tundus, et kõik toimib. Ta soojendas bensiinijaamast ostetud tortelliinikonservi ja sõi kõrvale sulatatud juustuga võileiba.
Maja taga oli väike aed, mida ääristasid metsikuks kasvanud kibuvitsapõõsad, maja ees kaks kulunud aiatooli. Mõni meeter kaugemal algas ümber raba kulgev terviserada.
Ta pani jope selga, istus ettevaatlikult ühele aiatoolile ja libistas pilgu üle maastiku. Tundus, et midagi pole muutunud, kõik oli täpselt samasugune nagu alati, mitte ainult viimased viisteist aastat, vaid juba sadu aastaid, alates iidsetest aegadest. Kühmulised hallid männid. Roheliste märgade mätaste vahel läikivad veesilmad. Üksinduse tuhm palett, ähmased säravad samblatutid peenikestel roostepunastel sügisestel tüvedel.
Koovitaja laul nagu flöödimäng, mis ikka veel kajas taeva all, ehkki linnud olid selleks aastaks juba ammu ära lennanud. Ta kuulis seda, kuigi polnud seda pulbitsevat, rõõmsat laulu nii kaua kuulnud – enne kui kõik muutus, oli ta seda nii väga armastanud, see oli enne seda, kui see tema mälus moondus kädistavaks irvituseks, hoiatusmärgiks eesootavast.
Kui ta mõtles, millega ta hakkama on saanud, tundis ta end julgena, peaaegu hulljulgena. Justkui oleks ta mingi sunni ajel ületanud piiri, olemata selleks siiski korralikult valmistunud.
Lääne poole vaadates nägi ta maastiku kohal kõrguvaid elektriposte. Samad elektripostid, mis olid seisnud tema toa akna all, need olid olnud talle suunanäitajaks ja päästjaks kõikidel neil kordadel, kui ta rabas ära oli eksinud. Teda tabas välguna peaaegu arusaamatu mõte: kui ta vaid postide järgi edasi läheb, jõuab ta lõpuks kohale, sinna, kust kõik algas ja kus kõik lõppes.
VÄLJAS OLI VEEL pime, kui ta järgmisel hommikul majakeses ärkas. Pimedus oli üks sügisemärkidest, mis talle ei meeldinud. Pimedad hommikud, pimedad õhtud, iga päevaga kasinamaks muutuv päevavalgus. Selles mõttes olid suved paremad, kella nelja paiku, kui koputamine peas ta tavaliselt äratas, oli väljas juba päev. Valgus tegi ärkamise raskuse kergemaks, lihtsam oli maha raputada tunnet, et midagi on valesti, samal ajal kui aju otsis sellele põhjuseid. Sügispimedusel oli vastupidine efekt. Näis, nagu tahaks see raskust endas hoida.
Ta pani voodi kõrval oleva petrooleumilambi põlema ja läks kahhelahju juurde. See oli veel soe. Ta kallistas ahju tasakesi nagu suurt kauaigatsetud sõpra, seisis suletud silmi tihedalt selle ligi ning lasi peopesadel, reitel ja põsel sooja ahju vastas puhata. Tal käis peast läbi sõna palve. Kas selline see ongi?
Miski kriipis vastu akent, tuba täitis kalk heli.
Mis see oli?
Ta läks aeglaselt akna juurde ja püüdis välja vaadata. Harakad?
Ta ei näinud midagi. Mitte midagi peale mõisa välisvalgustuse sada meetrit eemal, kaks väikest pimeduses hõõguvat kera.
Kui väljas oli nii pime, tegi petrooleumilambi valgus teda haavatavaks. Polnud kardinaid, mida ette tõmmata. Ent kõikide akende ülemistes nurkades olid naelad. Ta ronis toolile, sidus kaks paksu kootud kampsunit omavahel kokku ja püüdis üles riputada, nii et need kataksid voodile lähima akna. Tulemus oli kohmakas. Ta peab meelde jätma, et tuleb otsida mingi tekk. Või lina. Ka teiste akende jaoks.
Ta tõi kohvrist eelmise päeva ajalehe ja puges uuesti teki alla. Püüdis lugeda mingit energiapoliitikateemalist artiklit, kuid ei suutnud keskenduda. Aknad jõllitasid teda. Pimedus vahtis sisse.
Kurat küll. Kuidas see kõik peaks küll õnnestuma?
Ta polnud arvestanud, et tunneb end siin nii kaitsetuna. See polnud sugugi plaanis. Ei, minema kõik säärased mõtted. Nüüd keskendub ta kahele asjale: tööle ja tagaplaanil tuikavale ülesandele, mis ainuüksi teda ennast puudutab.
KEEGI EI TEADNUD, et ta on siin, Mossmarkenis. Mitte keegi peale tema juhendaja, kes oli samuti ära sõitnud.
Nathaliele meeldis mõte lihtsalt ära sõitmisest. Oma tavalisest keskkonnast kadumises oli midagi puhastavat, justkui peituks selles täielik vabadus.
Neliteist aastat tagasi oli ta siit sõnagi lausumata lahkunud. Kui ta nüüd tagasi tuli, oli see iseenda taaspeegeldus, lõngakera uuesti lahti harutamine, et kõik sõlmed selles lahti päästa ja uuesti otsast alustada.
Enamik tema sõpru ei pane ilmselt tähelegi, et ta Göteborgist ära sõitis, nad on teadlased nagu ta isegi, laiali puistatud üle terve maakera.
Ainsad, kes ehk imestavad, on tema kasuvanemad.
Viimaste aastate jooksul polnud Nathalie jaksanud nendega suhelda, mida hõredamaks kontaktid muutusid, seda tugevamaks läksid etteheited, eeskätt muidugi tema kasuema Harrieti poolt.
„Kas see on tänu selle eest, mis me sinu heaks oleme teinud?” küsis Harriet, kui nad viimati mingisugust vestlust püüdsid arendada. Kasuvanemad olid tulnud Nathaliele sünnipäeva puhul lilli tooma ja Harriet ei suutnud oma tundeid varjata.
Tema ümmargune nägu läks täiesti punaseks, tal oli tegemist, et mitte nutma pursata.
Nathalie kasuisa Lars istus kogu külaskäigu ajal toolil, üleriided seljas. Ta näppis vahetpidamata oma vuntse ja vahtis põrandale.
„Hakkame minema,” ütles ta lõpuks. „Jätame järele. Ta ju ei taha.”
See karm seisukoht tekitas Nathalies kasuisaga teatud ühtekuuluvustunde, ent muud ei tundnud ta midagi. Mitte midagi. Ilmselt pani Harriet seda tähele.
Enne lahkumist uuris Harriet teda kississilmi ja kaastundeta ning küsis murduva häälega:
„Kas sa tead, et sa oled kohutav? Mõtlesin kogu aeg, et sa käitud nii, nagu sa käitud, sellepärast, mis sinuga juhtus, aga nüüd pole ma enam milleski kindel. Võib-olla sa oledki selline: pealiskaudne, tundetu ja tänamatu.”
HOMMIKUMANTLIVÖÖ KÕVASTI PIHA ümber seotud, istus Nathalie keset tuba, justkui püüdes niimoodi taas kontrolli enda kätte saada ja kaitsetustundele vastu astuda. Ta laotas enda ette hunniku dokumente: mõõtmiste ja katsete tulemused, mis ta seni Saksamaal, Hollandis, Poolas ja Taanis oli kogunud.
Vaikus, mõtles ta ja vaatas ringi. Majas oli nii vaikne. See oli nõudlik vaikus. Võib-olla on tal vaja sellega