Järgmisel päeval pärast saabumist rõõmustasin kogu südamest, sest kui olin lõpuks ometi julguse kokku võtnud ja mobiili sisse lülitanud, nägin suurt hulka Starilt saabunud tekstsõnumeid, mis kõik olid sellise sisuga: Kus sa oled?, Ma olen sinu pärast tõsiselt mures! ja Palun helista! Veel oli temalt tulnud päris palju häälsõnumeid, milles ta enamjaolt kordas, kui kahju tal juhtunu pärast on. Mul kulus tükk aega, et talle vastus saata – mitte üksnes selle pärast, et olen düslektik ja mobiili tekstitöötlusprogramm on grammatikas veelgi abitum kui mina, vaid seepärast, et ma ei teadnud, mida öelda.
Viimaks kirjutasin lihtsalt, et minuga on kõik korras, ja palusin vabandust, et ei võtnud temaga varem ühendust, sest olen reisil. Erinevalt kõigist ülejäänud põhjustest vastas see ka tõele. Ta saatis mulle kohe vastusõnumi, kirjutades, et tunneb nii suurt kergendust, et minuga on kõik hästi, küsis, kus ma olen, ning lisas uuesti, et tal on juhtunu pärast väga kahju. Aga miski takistas mind oma asukohta reetmast. Muidugi oli see lapsik, aga ma pidin saladust hoidma. Sest ka temal oli viimasel ajal minu ees palju saladusi olnud.
*
Taipasin, et olen olnud Railay Beachis juba kaks nädalat, alles siis, kui Nam, noor tailanna, kes istus vastuvõtulaua taga, aga käitus, nagu kuuluks see paik talle, mulle meelde tuletas, et pean sellel päeval kell kaksteist toa vabastama.
„Igavene tüütus,” pomisesin omaette minema kõndides, taibates, et pean kulutama hommikupooliku uue toa otsimisele.
Paar tundi hiljem jõudsin tagasi hotelli, olles terve Railay Beachi ranna uut öömaja otsides risti-põiki tulutult läbi kõmpinud – nagu neitsi Maarja eesli seljas –, ning leidsin eest Nami, kes mind uuesti altkulmu põrnitsema jäi.
„Teenija tarvis tuba koristama. Kell kaks uus külastaja.”
„Juba lähen,” laususin, ehkki oleksin soovinud talle öelda, et võiksin vabalt broneerida toa viietärnihotellis Rayavadee. Kui neil oleks seda pakkuda, mida neil tegelikult polnud, sest selle olin ma juba üle kontrollinud. Toppisin kõik asjad seljakotti ja jätsin toavõtme vastuvõtuletile. Pean lihtsalt magama paar päeva tähtede all, kuni jõulud möödas on, mõtlesin.
Sama päeva õhtul, pistnud nahka terve kausitäie vokirooga, märkasin baariletile nõjatuvat Jacki. Tema käsivars oli Nami piha ümber ning alles nüüd taipasin, miks naine minusse nii halvasti suhtub.
„Kas sa leidsid toa?” küsis minult Jack.
„Ei, veel mitte, aga minuga ei juhtu midagi, kui ma tänase öö rannal veedan.”
„Kuule, Cee, sa võid vabalt võtta minu toa. Ma olen kindel, et leian paariks järgmiseks ööks endale mujal ulualuse.” Ta hõõrus ninaga Nami pisikest ülbet õlga.
„Hästi, aitäh, Jack,” nõustusin kiiresti, sest olin terve pärastlõuna valvanud rannal oma seljakotti, otsekui oleks see püha graal, ning nuputanud, kus ma saaksin soola ja liiva kehalt maha pesta. Isegi mina vajan elementaarseid sanitaartingimusi.
Ta kaevas taskust välja võtme ja ulatas selle mulle, mispeale Nam mulle pahaselt otsa vaatas. Jacki juhtnööre järgides vastuvõtulaua kõrvalt mööda kitsast treppi järgmisele korrusele tõusnud, avasin ukse, ning kui mitte arvestada higiste sokkide lõhna, millele lisandus vaevutabatav niiskete käterätikute hõng, nägin, et Jackil on selles hoones kõige parem vaade. Ja mis veelgi parem, kitsas puust rõdu, mis oli ehitatud alumise veranda katusele.
Lukustanud ukse juhuks, kui Jack ei peaks purjus peaga mäletama, et oli oma toa mulle laenanud, käisin duši all, mille otsik oli tunduvalt võimsam kui tubades minu all, sest seal vesi vaevu nirises. Panin selga puhta T-särgi ja lühikesed püksid ning läksin rõdule istuma.
Nägin Orioni vöö lähedal kobarasse kogunenud Seitsme Õe tähti. Kui Pa esimest korda mulle läbi teleskoobi minu tähte näitas, märkas ta, et olen pettunud. See polnud nii ere nagu ülejäänud, millega oli kõik öeldud, ning minu mütoloogiline lugu oli pehmelt öeldes igav. Lapsena olin soovinud olla kõige suurem ja säravam täht kõige huvitavama legendiga.
CeCe, oli ta öelnud mu väikesi käsi pihku võttes. Sa oled siin, maa peal, selleks, et kirjutada oma lugu. Ja ma tean, et seda sa ka teed.
Täheparve silmitsedes mõtlesin kirjale, mille Pa oli mulle kirjutanud ja mille olin saanud paar päeva pärast Pa surma tema advokaadilt Georg Hoffmanilt.
Star oli keeldunud oma kirja avamast, aga mina olin oodanud kannatamatult hetke, mil saan enda oma läbi lugeda. Seega olin läinud esimesel võimalusel aeda ja roninud võrratu pöögipuu okste vahele – sama puu otsa, kust olin kord lapsena alla kukkunud. Olin end alati tundnud seal turvaliselt, sest suurte lehtedega oksad varjasid mind kõigi pilkude eest. Käisin sageli selle puu otsas mõtlemas, või sõltuvalt olukorrast, ka mossitamas. Jämedal puuharul end mugavalt sisse seadnud, olin kirja lahti rebinud.
Šveits
Genfi järv
Atlantis
Mu kullakallis CeCe!
Ma tean, et selle kirja lugemine on Sinu jaoks tõeline katsumus. Ma palun
Sind kogu südamest, et Sul jätkuks selle lõppu jõudmiseks kannatust. Samuti oletan, et seda kirja lugedes Sa ei nuta, sest tunded on maailm, mida Sa hoiad peidus. Sellest hoolimata tean väga hästi, kui siirad Su tunded võivad olla.
Ma tean, et Sa pead Stari pärast vapper olema. Te saabusite Atlantisesse kuukuuse vahega ja vaatepilt, mida Sa alati teda kaitstes oled pakkunud, on olnud imeilus. Sa armastad kogu hingest ja tuliselt, nagu ka mina olen alati teinud. Seejuures tahaksin aga anda Sulle elukogenuma inimesena nõu: vaata ette, et Sa sellega endale liiga ei tee. Kui õige aeg on käes, ära karda tal minna lasta – side Sinu ja Su õe vahel on tugev ja kaljukindel. Usalda seda.
Nagu Sa juba tead, jätsin Sulle ja Sinu õdedele oma salaaeda taevasfääri mudeli. Kõigi teie nimede juures on koordinaadid, mis näitavad täpselt paika, kust ma teid leidsin. Veel leiate sealt mõtteterad, mis loodetavasti ka teie enda meelest teid kõige paremini iseloomustavad. Minu meelest küll.
Veel palun sul esimesel võimalusel ära käia minu armsa sõbra ja advokaadi Georg Hoffmani juures. Ära muretse, see on väga hea uudis ning annab sulle vajaliku vihje ka Sinu minevikule, millest piisab, et Sind teele saata, kui peaksid soovima oma pärisvanemate kohta rohkem teada saada. Kui Sa tõesti selle suure sammu ette võtad, soovitan Sul uurimisretke alustada ühest naisest, kelle nimi oli Kitty Mercer ja kes elas Austraalia looderannikul Broome’is. Just temast sai Sinu lugu alguse.
Ma mõistan, et Sul on sageli olnud tunne, et Sinu õed on Su varju jätnud. Kõige olulisem on see, et Sa iseendasse usku ei kaotaks. Sinu anne kunstnikuna on ainulaadne – Sa maalid nii, nagu Su kujutlusvõime nõuab. Ja kui Sa oled leidnud endas piisavalt enesekindlust, et oma annet usaldada, lendad kindlasti kõrgele.
Lõpetuseks tahan Sulle veel kord öelda, kui palju ma Sind armastan, minu tugev ja kindlameelne rändaja. Ära kunagi loobu otsimast, CeCe, nii hingerahu kui ka inspiratsiooni ning ma palun Jumalat, et mõlemad Sind lõpuks üles leiaksid.
Pa Salt x
Vähemalt ühes asjas oli Pa’l õigus – mul kulus peaaegu terve tund, et kiri läbi lugeda ja viimasest kui ühest sõnast aru saada. Ühes asjas oli ta siiski eksinud – ma oleksin peaaegu nutma puhkenud. Istusin seal puu otsas pikka aega, senikaua, kuni mu istmik tuimaks muutus ja jalad ära surid, mistõttu olin sunnitud alla ronima.
Jumala armust olen see, kes ma olen, kõlas mõttetera, mille ta oli graveerinud taevasfääri mudelile. Kuna mul polnud siis ega ole ka praegu aimugi, kes ma olen, ei andnud see mulle mõtteainet, vaid tekitas ainult veelgi suuremat masendust.
Kui